Pigistada pea pisemaks või osta uus müts?

Diskussioonis osalema olid kutsutud tuntud Moskva majandusanalüütik ja publitsist, Globaliseerumisprobleemide Instituudi (IPROG) direktor Mihhail Deljagin, Rootsi finantsist Bo Kragh ja Saksamaa sõltumatu majandusekspert Gregor von Kursell.

Demokraatia piiramine

Peaesinejaks oli majandusdoktor Mihhail Deljagin, kes, vaatamata oma suhtelisele noorusele (ta on kõigest 41-aastane), on juba 1990. aastast kuulunud Venemaa valitsuse majandusalastesse ekspertgruppidesse ja olnud ka Venemaa valitsusjuhi abi. (Kesknädal avaldab lähiajal Deljagini intervjuu meie lehele.)

Deljagin alustas ettekannet sellest, et lahterdas kriisi erinevateks osisteks: juhtimisstruktuuride kriis, sotsiaalne kriis ja majanduskriis.

Juhtimisstruktuuride kriis on tema sõnul see, mida valitsused praegu kõige vähem teadvustada tahavad, kuid mis toob ehk kõige rohkem kahju. Selle kriisi peamised tagajärjed seisnevad ühiskonna demokraatlike väärtuste kõhetumises. Riiki juhtiv eliit hakkab suhtuma ühiskonda kui endast eraldi olevasse ja tihtipeale kaotab reaalsustaju. Teiste sõnadega, eliit hakkab rahvast järk-järgult eemalduma ja selleks et säilitada oma juhtpositsioon, on tal tarvis demokraatiat piirata.

Vähemusühiskonnad

Sotsiaalse kriisi käigus hakkab traditsiooniline - (kristlikel) traditsioonidel rajanev - ühiskond muutuma vähemusühiskonnaks. Deljagin ütles, et täna on see protsess juba küllalt kaugele arenenud. Pole ju enam mingi ime viiekümneaastased punkarid või „metallistid" ning varsti võib olla tavaline tänavatel näha ka viiekümneseid gothasid ja emosid, arvas Deljagin. Loomulikult peetakse ka seksuaalvähemusi ühiskonna normaalseks osaks, paljudes riikides aga lausa tervitatakse nende nn vähemusgruppide suurenemist. Sedasorti vähemused olevat ärile lihtsalt äärmiselt kasulik.

Teine valupunkt on Deljagini sõnul seotud keskklassiga. Keskklass olevat kunstlikult loodud, et toota ärisse raha. Just keskklass on see ühiskonnaosa, kelle ülesandeks on tarbida. Samas on keskklass finants- ja hüpoteegimullil koletult kasvanud. Mis aga veel hullem - keskklass on laenudega ülimalt koormatud ega ole üldise majanduslanguse tingimustes suuteline enam vajalikul määral raha tootma. Vähe sellest, suur osa keskklassist muutub neis tingimustes lumpeniks. Eliidil on tarvis olnud, Deljagini sõnul, hakata keskklassist vabanema -  vabanema lausa füüsiliselt. Selleks otstarbeks kasutatakse eelkõige aidsi ja narkootikume. Deljagin ütles, et üks kõige küünilisemaid projekte on narkomaanide metadoonravi nende "vabastamiseks" heroiinisõltuvusest. Tema sõnul vabanevat heroiinisõltuvusest 30% sõltlasi, ent metadoonisõltuvusest tagasitulekut polevat - allakäik kujuneb peaaegu sama kiireks kui heroiini puhul. Vaat selline ühiskonna „utiliseerimine" toimuvat...

Põrsas kotis

Majanduskriis on Deljagini sõnul praeguses globaalse kriisi kõige ohutum osa. Eelkõige kujunes majanduskriis loomulikult laenukriisiks. Laenude, eelkõige just hüpoteeklaenude, soodustatud väljajagamine olevat olnud näiteks USA-s teatud sotsiaalseks programmikski. Kõik see tõi kaasa olukorra, kus täna oleme. Selle on tinginud finantspoliitika, mis sai alguse 1970-ndatel, kui USA valitsus teatas, et ei pea enam vajalikuks dollarit kullaga katta.

Kriisieelne finantspoliitika on olnud kui põrsa kotisostmine, mil müüja kiidab ostjale vahussui, kui äärmiselt hea põrsas tal kotis on, ja ostja mitte lihtsalt et usub, vaid veel maksab selle eest tunduvalt rohkem kui tavalise põrsa eest, teadmata isegi seda, kas kotis üleüldse midagi on.

Deljagini arvates on maailma kriisist väljumise ainsaks võimaluseks mingit sorti tehnoloogiline hüpe. Milline see tuleb, seda ei tea nähtavasti veel keegi täpselt, kuid midagi suurt on tulemas.

Deljagin ütles, et kindlasti kujuneb ka see hüpe meile valusaks. Vaja on harjutada ennast muutusi üle elama, rõhutas ta.

Identiteedikriis

Mis puutub Eestisse ja üldse Balti riikidesse, siis hoiatas Deljagin kohe, et ta pole küll selle regiooni ekspert, kuid ühes asjas olevat ta kindel: Eesti, ja seejärel juba ka kogu Baltikum, oli Nõukogude Liidus kõige rohkem austatud, kõige haritum ja tsiviliseeritum piirkond. Baltikum oli tollase maailma esimene. Täna ollakse aga teise maailma viimased, kusjuures Venemaa olevat viimase kümne aastaga väga palju arenenud. Samas aga on Eesti inimestel säilinud harjumus enda tähtsust rõhutada.

Deljagini sõnul oli Balti riikide ülesanne olla omamoodi kaitseliin Venemaa vastu, ning siinset piirkonda oli tarvis pidevas „erutusseisundis" hoida, sest just selleks otstarbeks anti raha. Kriisisituatsioonis ei ole mitte keegi enam valmis lihtsalt ilusate silmade eest raha andma, kusjuures globaliseerumise tingimustes paranevad vana Euroopa suhted Venemaaga, ning selliseid tõrjetõkkeid, nagu Balti riigid, ei ole enam rentaabel ülal pidada.

Deljagin hoiatas, et kui midagi väga kardinaalset siinsete inimeste suhtumises iseendasse ja oma naabritesse ette ei võeta, saabub identiteedikriis, mida hoitakse praegu kunstlikult tagasi suhteliselt põhjendamatute juttudega eurole üleminekust, mis toovat otsekohe kaasa kõigi Eesti probleemide lahenemise.

Lõpetas Deljagin oma ettekande väitega, et tema küll, kui aus olla, Baltikumi jaoks kes-teab-kui-häid tulevikuvariante ei näe, kuid samas olevat Eestis isegi väga karmi kriisi üleelamine tunduvalt meeldivam kui suur majanduskasv kusagil Tadžikistanis.

Tootmises on elu

Mis puutub von Kurselli ja Bo Kragh' ettekandesse, siis nemad olid  mõlemad oma prognoosidega tunduvalt tagasihoidlikumad. Von Kursell, kelle juured pärinevad Prantsusmaalt, on baltisaksa aadlisuguvõsa järeletulija. Ta rääkis, et Prantsusmaa ja Saksamaa olid aastasadu omavahel pideval vaenujalal ning alles pärast Teist maailmasõda said neist head partnerid. Nimelt mõistsid mõlemad, et vaenutsemine on majanduse jaoks äärmiselt ebaproduktiivne. Baltikumil oleks samuti tarvis otsida oma naabritega kompromisse ja taastada nendega heanaaberlikud suhted. Veel oli von Kursell veendunud, et riigi majandusedu on tootmises. Ta ütles, et kogu maailmas hakkab ümber saama „finantsistide aeg" - aastakümneid raha keerutades on nad loonud tohutu finantsmulli, mida kunstlikult ikka veel elus hoitakse.

Von Kurselli sõnul on tarvis uuesti meelde tuletada, mida tähendab sõna 'insener'. Tehnoloogiad võivad tulla loomulikult teised, kuid tootmise rehabiliteerimine olevat hädavajalik, väitis ta.

Euro tuleb unustada

Bo Kragh, kes on 20 aastat Baltikumis töötanud, oli suhteliselt optimistlik. Tema peasõnum seisnes selles, et viimase 20 aasta jooksul on Eestis olnud neli kriisi. Esimene siis, kui lagunes Nõukogude Liit, teine 1995. aastal, kui hävis Tartu Kommertspank, kolmas aastail 1997-1998, mil toimusid vapustused aktsiaturgudel, ja neljas praegu. Ta ütles, et need kriisid elati üle, üle elatakse ka nüüdne. Samas oli ta veendunud, et see kriis on kõige tõsisem, peavad kasutusele võetud saama ka väga tõsised meetmed.

Bo Kragh' sõnul on efektiivne majanduspoliitika selline, et halval ajal peab valitsus inimesi aitama, ja järelikult peab ka rohkem raha kulutama, heal ajal on aga vaja kokku hoida. Ta ütles, et USA-s just sedaviisi tehaksegi ja ka Hiina käitub niimoodi. Eestis on aga kõik vastupidi - kui on halb aeg, otsitakse vaid, kust kokku hoida. Selline käitumine on Bo Kragh' sõnul absoluutselt ebaefektiivne.

Samuti avaldas ta veendumust, et Eestil tuleks euro, vähemalt mõneks ajaks, unustada ja Eesti kroon lubatud 15 protsendi ulatuses devalveerida. Kragh tõi ka näite Eesti riigi ajaloost. 1930-ndail, kui Riigikogus oli arutlusel Eesti krooni kullastandardil hoidmine, olevat Jaan Tõnisson selle kohta öelnud kuldsed sõnad: see kõik nägevat välja umbes sedaviisi, justkui hakkaks inimene, kes ostis mütsi ja avastas, et too on talle väike, selle asemel, et müts ära vahetada, oma pead väiksemaks pigistama.

Ka leidis 40-aastase finantsististaažiga Rootsi pangandusmees, et üks äärmiselt positiivne asi oleks ikkagi astmelise tulumaksu sisseviimine.

Lõpuks kinnitas Bo Kragh, et eestlased on alati olnud pragmaatikud ja igast varasemast kriisist välja tulnud tugevamana kui oldi enne. Oma jutu ilmestamiseks rääkis loo metsmesilasest, kes aerodünaamikaseaduste järgi ei saaks lennata, kuid siiski lendab. Ju siis mesilane lihtsalt ei tea aerodünaamikaseadusi, ja nähtavast just tänu sellele lendabki, leidis Bo Kragh.

Teiste sõnadega, ei Kursell ega Kragh osanud täpsemalt öelda, mil moel Baltikum ikkagi kujunenud situatsioonist välja saab. Kragh' mõistujutt mesilasest pani aga mõtlema, et ju ta pidas silmas mingit imet, mis vastupidiselt aerodünaamikaseadustele ka meie pisikese Eesti järgmisele õiele aitab.

Samas tõi Deljagin kõik unistustest maa peale tagasi, väites, et tegelikult on teadlased juba kindlaks teinud, et tollel metsmesilasel on olemas pisikesed lisatiivad, mis teevadki mesilase lendamise ka aerodünaamikaseaduste järgi võimalikuks.

IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

Jaga |