Eks hakakem populariseerima eutanaasiat!

Minu ettepanek on selline:

riik peab seadustama eutanaasia (suretamisabi).

Põhjendusi on mitmeid.

Kui pean lesima hooldekodus voolikute otsas ja pampersite vahel, pidevalt tundma füüsilist ja vaimset piina, siis sellisel vegeteerimisel pole mingit mõtet. Ja sellist vaevlemise pikendamist peavad veel lapselapsed kinni maksma! Kuidas niisugust olukorda õigustada?

 Olen veendunud, et selliselt vaevlejad, kes on veel mõistuse juures, kuid ise ei suuda enam suitsiidi teha, paluvad iga päev Loodust, et see päästaks maistest piinadest. Kas on see mingi humaansus, kui täie tervise ja mõistuse juures olevad kaaskodanikud aitavad pikendada oma liigikaaslaste füüsilist ja vaimset valu???

See on Eesti poliitilise süsteemi viga ja puudus, et me oma pensioniga ei suuda oma viimaseid elupäevi veeta kuskil lihtsas köetavas ruumis. Pensionär lepib ka väga tagasihoidliku söögiga. Kodus olles peab ta oma pensionirahaga kuidagimoodi välja tulema. Kipun arvama, et tänane globaalne rahavõim püüab veel teenidagi suurt kasumit nende pealt, kes on sunnitud abitult oma surma ootama.

Oleme Eestis senini elanud inimlikumas kogukonnas, kus noored ja vanad on sõbralikult koos elades üksteist vastastikku abistanud. Aga laias maailmas on sellised kombed juba ammu muutunud ja küllap oleme meiegi sunnitud nonde kommetega harjuma.

Mul oli võimalik esimest korda minna Rootsi detsembris 1968. Siis püüdsin kuu aja jooksul igal võimalusel tutvuda sealsete majandusolude ja elukommetega. Sain tuttavaks päris mitme nähtusega, mis esialgu tundusid ebaõiglased ja mida oli raske mõista.

 Üks pereisa oli pandud hooldekodusse. Tema pensionärist abikaasa, töölkäivad tütar ja poeg, kõik kolm elasid eraldi, omaette. Poeg isegi omas majas. Aga samal ajal pidi invaliidistunud pereisa üksipäini olema hooldekodus. Põgusalt sai selle üle ka vesteldud, kuid kõik pidasid niisugust olukorda normaalseks.

Eutanaasiast rääkimine võib esialgu tunduda väga võigas. Samas tunnetan, et meiegi ühiskond ei saa seda probleemi lõpmatult vältida. Eestiski peab ajakirjandus hakkama eutanaasia rakendamist populariseerima.

Andke igale lootusetule haigele võimalus kirja panna tema isiklik valik: Kas vaevelda oma viimased elupäevad või lahkuda, füüsilisi ja vaimseid piinu vähem tundes? Kui iga inimese isiklik soov ja palve järglastele on kirjas, siis ei tohiks tema tahte täitmine enam tunduda ebainimlik.

Ennem järsk lõpp, kui jätkuv lõpmatu koledus…

MANIVALD MÜÜRIPEAL, 83-aastane pensionär Varblast, Pärnumaa

Jaga |