Nädala juubilar JÜRI KUUSKEMAA 75

Iganädalased saated juhatab sisse „Muinsustervitus! Siin Jüri Kuuskemaa!“. Paljud on seda sihvakat ajaloolises kostüümis härrasmeest näinud Tallinnas vanalinlikel ajaloohõngulistel üritustel üles astumas heeroldi rollis, lugenud tema kirjutisi ja kuulanud tema sõnavõtte, osalenud tema juhitud ekskursioonidel või pealtvaatajana jälginud nende kulgemist.

25. oktoobril 1942 kolmanda põlve tallinlasena sündinud Jüri Kuuskemaa panus kultuurilukku on võrreldamatult mitmekülgne ja viljakas ning Eesti riiki väärtustav. Paljudes peredes suhtutakse pühapäevahommikuti sellesse parajasti raadios kõnelevasse asjatundjasse kui lausa „koosseisulisse“ kohvilauakülalisse – nauditakse tema väärikat ja sisutihedat monoloogi, mis kantud austavast suhtumisest ajalukku ja kaasaegsetesse. Selline tunnike raadio abil targemaks saamist kaunistab huvilistel pühapäeva.

Teadjamad on imetlenud selle sõjaaja-lapse vankumatust oma elurajakurvide läbimisel ja lõpmatul enesetäiendamisel. Algkoolipäevil luutuberkuloosi tõttu liikumatult voodisse aheldatud poisile pakkus saatus võimaluse ahmida ajaloo- ja geograafiaraamatuid. Tervenedes püüdis ta Keila raamatukogu üliinnuka lugejana teha oma huvivaldkonda süvenemisel kõik mis vähegi võimalik. Järgnesidki ajalootudengi-aastad Tartus, ja 1965. aastal oli Eestis veel üks tubli kunstiteadlane juures.

Algasid aastakümned töötamist Kadrioru kunstimuuseumis, kaasalöömist muinsuskaitseliikumises ja Eesti taasiseseisvumise taotlemisel, ühingu „Teadus“ vahendusel rohkete loengute pidamist, põnevate raamatute koostamist jne. Kõike seda seni, kui 45 aastat tööd ja vaeva näinu majandusraskustes vaevlevast muuseumist „ära koondati“. Innukale asjatundjale pakkus väljapääsu kodulinn Tallinn – Jüri Kuuskemaast sai linnapea nõunik oma erialal. Tegelikult tööpõld avarduski, ning teda võis järjest enam kuulda ja näha kogu Eestis – kunsti ja arhitektuuri kindlameelsel ja mitmelaadsel korraldamisel.

Juubilari erandliku entusiasmi värvikaks näiteks on praegu Eesti Arhitektuurimuuseumis aasta lõpuni avatud ainulaadne näitus „Koduarheoloogia. Jüri Kuuskemaa „barokkbarakk“ Haapsalus“. Välja on pandud rohkeid leide, mis avastatud 1782. aastast pärinevast majast, kus kunagi suvitas tema vanaema – Estonia teatri näitlejanna Betty Kuuskemaa – ja millele pojapoeg on asjatundjana andnud „uue hingamise“.

Mõnigi kultuurientusiast on nüüd hakanud toimima nõnda: olles pühapäevahommikul ära kuulanud järjekordse „Memoria“, suundutakse pärastlõunal uudistama siinmainitud näitust, mis on tähelepanuväärne nii leidude poolest kui ka eeskujuna, kuidas tõsise tahtmise jõul saab omaenda valduste ajalugu tulemuslikult läbi uurida ja huvilistele eksponeerida.

Jüri Kuuskemaa üks peamisi iseloomujooni on väärikus. Eelkõige avaldub seelaias ja peensusteni lihvitud eruditsioonis – ta kuulub selliste meeste hulka, kes tunnevad end kohustatuna pidevalt omandama uusi teadmisi, sest teisiti elatud päev pole nende jaoks täisväärtuslik.

Loomulikult kajastub see ka „Memoria“ rubriikides. Näiteks „Kalendrijutt“ räägib lahti erinevate paikkondade jaoks olulisi tähtpäevi rahva- ja kirikukalendris. Samuti puudutatakse kogu Eesti elus praegu tähtsaid sündmusi (viimati kohalikke valimisi ning põllumajanduses ja muus maaelulises kujunenud täbarusi – osa tänavusest saagist võib jääda halbade ilmaolude tõttu koristamata ja hukka saada). Või jagatakse häid soovitusi, kuidas sisustada õppuritel praegu alanud koolivaheaega, et kiskuda noorrahvast kõrvale nutitelefonide juurest ja istuvalt eluviisilt.

 „Muinsusuudistes“ sisaldub nii head kui ka halvemat. Viimati anti teada Tallinna Linnamuuseumil kavas olevast, Kadrioru lossi uuest klaverist, Filmimuuseumi peatsest avamisest Maarjamäel, rahvusvahelise muinsuskaitseinstitutsiooni Europa Nostra huvist siin asuvate eriliselt väärtuslike ehitiste – kunagise Patarei vangla ja Tallinna Linnahalli käekäigu vastu, Tartu ülikooli vanade õppehoonete müükipanekust, Muinsuskaitseameti tänavustest preemiatest, Haapsalu linnuses toimuvatest väljakaevamistest.

Palju põnevat pakub alati „Raamatukoi“, tutvustades vanu trükiväärtusi ja uusi üllitisi. Põgusates aruteludes võidakse kõiki erutavate globaalsete ohtude käsitlemisel kogunisti jõuda Maa kliima soojenemise võimalike tagajärgedeni.

Valdavalt on „Memoria“ käsitluste vaimsuseks kriitilisus, aga kui vaja, ollakse ka lihtsalt murelik. Ent üldiselt püüab saate autor ikka olla kuuskemaalikult optimiseeriv.

Erakordset hoolitsust ilmutab kunstiteadlane helikunsti suhtes – igas tema saates pakutav muusika saagu kuulajate jaoks omaette naudinguks, pärinegu erinevatest ajastutest ja mõnikord ka üpris kaugetest maadest. Näiteks viimati võisime kuulda Tiibeti bambusflöödil mängitud helindeid.

Väärika ja kindlameelse nõudlikkusega suhtub Jüri Kuuskemaa uute mälestusmärkide püstitamisse Eestis ning kõikvõimalikesse renoveerimistesse ja restaureerimistesse, avaldades oma sõnaselgeid arvamusi veenvalt, tasakaalukalt ja delikaatselt. Ka selle kohta, kuidas Eesti kaugem ja lähem ajalugu on seotud tänapäevaga ja meie võimaliku tulevikuga. Ning mida põnevat sisaldub ajalooajakirja „Tuna“ järjekordses numbris.

Niiviisi – kultuurihuviliste heatahtliku rahvakoolmeistrina ja tarkadele arutlustele suunajana püüab Jüri Kuuskemaa saavutada enamat ega ole vajadusel kitsi ka kiitmisega; hiljuti pälvis kiidusõnu Kuressaare lossi ansambel. Asjalik ülevaade sellest, mida üks tõsine kodanik peaks teadma hiljuti trükivalgust näinust ja veel ilmuma hakkavast, kuulub samuti tema töölaadi. Võimalusel humoristlikultki, kuid ikka asjakohase tõsidusega püütakse neid tutvustada, sest kõik kuulajad on Kuuskemaa jaoks alati sügavas lugupeetuses.

Oluliseks peetakse näiteks sedagi, kuidas tähistatakse sügisel vanavanemate päeva. Loomulik on tähelepanu akuutsete sõjaajalooliste küsimuste suhtes, olgu siis tegemist XX sajandil asetleidnuga või eestlaste vanema Lembitu hukkumise seikadega. Tähtis on jagada kasulikku soovitust: kiirustage Meremuuseumi külastamisega – muuseum läheb varsti kapitaalremonti!

Jüri Kuuskemaa käsitlused, nii raadio kaudu kui ka muul viisil levivad, suunavad tavainimesi ühtlasi vaimustuma: mõelda vaid, kui rohkeid jälgi ajaloopõnevustest mahub väikesele Eestimaale! Kui palju muinsusrikkust on siin ikka veel leida, kõigest olnust hoolimata! Samas õpetab ta tagasi hoidma rumalat liigvaimustumist, mille kurbadeks viljadeks võib olla meie ainulaadsete väärtuste kaotamine. Selleks tuleb teada, kuidas hoida pea ka poliitiliselt kaine.

Eks ole põnev kuulda mõnda rahvusvahelist pommuudist: Cheopsi püramiidi arhitekti päevikust, mis nüüd üles leitud, selgub, et seda maailmaimet polnudki ehitamas orjad, vaid hoopiski vabad ehitusmeistrid; suur väepealik Makedoonia Aleksander aga rajas Iraaki suure asupaiga oma hiigelväe sõjaveteranide jaoks. Eks rõõmusta ka siitkandi teade: Saue kodu-uurimise seltsing jätkab omi püüdlusi kodulinna kujunemise väljaselgitamisel ja tegeleb Saue raudteejaama ajalooga.

Siin „Memoriasse“ süvenemisel jäi kõrvale üks soliidne meediatarkus: kellegi esiletõstmisel pole tähtsaim tema juubel, vaid juubilari poolt korda saadetu. Eks seepärast tule Jüri Kuuskemaad kiita veel ka rohkete väljasõiduesinemiste eest, kui ta muusikute turneedel on Eesti eri paigus tutvustanud kontserdipublikule sealseid arhitektuuriväärtusi või kõnelnud kohalikele koduloohuvilistele ammuaegsest elamiskultuurist.

Ja ärgem unustagem sedagi, et teadusmees, kes võib avalikkusele esineda mitmes keeles, astub vajadusel pidevalt välja oma emakeele puhtuse kaitseks, igasuguse keelelise vägivalla vastu.

Juubilar on avalikult lubanud lisaks soliidsetele ajalooraamatutele lähiajal üllitada veel ühe raamatu. Seepeale võime, tema enda keelepruugist eeskuju võttes, kosta:

„Oleme interesseeritud!“

Sest Jüri Kuuskemaa elutöö jätkub.

TIIT MAKSIM, viiendat põlve tallinlane

Jaga |