Nädala juubilar REIN VEIDEMANN 65

Ent teisalt olen väga lähedal sellele maailmavaatele, mis kiirgub Reinustki, - humanistliku sotsiaaldemokraatia igavikulisele ideaalile. See annab mulle sõnavõtmiseks julgust, sest midagi peab oma elus siiski suutma ka lõpuks otse välja öelda, mitte roomates mingite üldiste arusaamade ja tõekspidamiste äravoolukollektoreis, et teenida kellegi heakskiitu. Idealistid, teadagi, küünilises ja pragmaatilises Eestis kunagi mõjule ei pääse. Mis sellest - aeg valib lõpuks omad, ja ka Eesti muutub kunagi inimlikuks ühiskonnaks!

Seda hämmastavam on siiski olnud Reinu võime läbi murda kõigist poliitilistest ja propagandistlikest barrikaadidest, mida tema teele on püstitatud, tema uskumatu jõud vaidlustada või lausa põrmustada parempoolse poliitika pseudodoktriine ning jääda ustavaks Inimesele ja Aule. See on ustavus inimesele meie kõrval, kes on sündinud oma emast ega tea midagi poliitilisest konjunktuurist ega suuda alati läbi näha poliittehnoloogide keerulisi konstruktsioone, mis pidevalt toodavad valitsusi, keda tegelikult keegi ei taha. Rein on valmis ka sellist inimest aitama, tema pähe võimuvalguse asemel vaimuvalgust tooma. Vastuvõtja võimekusest sõltub, kas sellest on tulu.

Rein on olnud viimasel veerandsajandil üks rünnatavamaid arvamusliidreid.

Eriti Eestit viimaseil aastakümneil sotsiaalse kuristiku servale üha lähemale lootsinud poliitikud on pidanud teda üheks oma suurimaks vaenlaseks. Siinkohal vaid põgus väljavõte Mart Laari blogist: „Osalesin Helsingi raamatumessil paneelis Eesti lähiajaloost ja Sofi Oksanenist. Rein Veidemann võrdles Sofi Oksaneni stalinist Hans Leberechtiga. Mõlemad kirjutasid oma raamatuid võõrkeeles ja neid tuli eesti keelde tõlkida. Sofi Oksaneni raamatus esinevat pealegi kohutavaid vigu. 1992. aastal sõitsid Eestis traktorid nimelt mitte bensiini, vaid diisliga. Ma ei suutnud selle peale enam end tagasi hoida. Ütlesin, mida arvan Leberechtist, Veidemannist ja kommunistidest." (Kirjavead parandatud - MU)

Lehkavalt demagoogilise faktiväänamisega politiseerib Laar puhta kirjandusloolase Veidemanni, kes käsitleb Oksaneni fenomeni kirjanduslooliselt tegelikult ainumõeldavas kontekstis - poliitilis-propagandistliku nähtusena, mis sobitub vaid sellesse aega ja oma kaasaegse võimu konteksti nagu Leberechtki. Vahet ju pole - konjunktuur sõidab kunstist üle poliitilise teerullina, üksnes pahatahtlikkuse lukuaugu kaudu võib näha selles mingit ideologiseeritud hinnangut. Laar on nõukogude propagandistidelt siiski palju õppinud! See hinnang Reinule on aga tegelikult üks leebemaid, sest peavoolumeedia on teda järjekindlalt kvalifitseerinud „punaprofessorite" kategooriasse. Hungveipinglik Eesti võim näeb ju teaduses ja kunstis oma põhilist vaenlast. Nagu varblasteski, kes julgevad veel säutsuda.

Ma ei hakka siinkohal lahkama Reinu tegevust kirjandusloolasena, aga samuti omapärase kirjanikuna; selleks puudub mul piisav kompetents. Tema viimane teos „101 eesti kirjandusteost" on aga vaieldamatult üks ankruid, mis suudab hoida meie õblukest kultuurilaevukest lahkumast vabale triivile globaalsel kultuurimerel.

Paradoksaalselt midagi väga olulist võime aga ühe silmapaistva kaasaegse kohta leida pea alati tema kiuslikelt, frustreerunud, sageli samal alal alaväärtuslikelt või lausa naeruväärsetelt vaenlastelt. Kivisildnik on oma pamfletis „Eesti Nõukogude Kirjanike Liit - 1981. aasta seisuga, olulist" öelnud tollal 35-aastase Reinu kohta: „Veidemann, Rein - seniil, ehholaalik, pahempoolne esseer." Parafraseerin või õieti asetan õigetele jalgadele selle Reinu kaaslinlase klounaadsed ja silmnähtavalt tunnustuskadedad võrdlused. Kõigepealt põlvkondliku alaväärsuse ekspositsioon ehk seniil = (tegelikult) autoriteet, eeskuju, kvaliteet. Edasi oma kitsa ego eksponeerimine ehk ehholaalik = (tegelikult) kajakõneleja, ajastu südametunnistus, humanist versus kriitiku lõpmatu enesekesksus. Poliitilise määratlusega tabab Kivisildnik siiski kümnesse, sest määratleb Reinu pahempoolse esseerina = mittekommunistina (nagu Kivisildnik ise?), tõelise revolutsionäärina tänases degenereeruvas ja suikuvas Eestis, antileninlasena versus enamik tänast võimuladvikut.

Rein, jää iseendaks, nagu oled suutnud jääda aastakümnete jooksul! Soovin, ehkki tean, et Sind ei muuda miski. Jumal (kui ta on olemas) olgu tänatud!

Lõpuks midagi banaalset, aga siirast: kärnased koerad hauguvad, aga ausate eesti inimeste karavan liigub kõige kiuste edasi, ja Sina oled sellel rännakul üks selgepilgulisemaid teenäitajaid.

MART UMMELAS

sõber

Jaga |