Ajakirjanduse väärtushinnangud alasti ärile ohvriks toodud

MART UMMELAS,      19. detsember 2001




Kesknädala toimetuse palvel seda ülevaadet kirjutama asudes lasksin silme eest läbi kolme viimase aasta meediakommentaarid, mida olen Vikerraadio lainel tavapärasel ajal, esmaspäeviti kella 12.50 paiku eetrisse andnud. Mulle tundub, et neile pole täna vaja midagi juurde lisada.

1999. aasta

Veebruar. Meie tänavaid ja ajaleheveerge katavad hästi retusheeritud poliitikute naeratavad näod. Erakonnad on teadlikult valinud visuaalse demagoogia tee, selle asemel, et tegelda tavapärase verbaalse mõjutamisega, olgu või demagoogiaga.
Märts. Eesti ajakirjandus ei julge tegelikult olla sõltumatu, ehkki taob endale pidevalt vastu rindu ja kuulutab sellest igal võimalusel. Ei julge sellel lihtsal põhjusel, et kõik Eestis teavad, et sõltumatus tähendab seda, et sinust ei sõltu midagi. Ajakirjandusväljaanded, mille efektiivsust mõõdetakse üksnes rahaliste näitajatega, pole tegelikult ajakirjanduse mõistet väärt.
… Naisajakirjanikelt oodatakse pürgimisel meestega võrdsele pulgale tegelemist poliitika- ja majandusasjadega, nagu oleksid vaid need teemad ajakirjanduse pärisosa, see ainus tõsine, kaalukas ja professionaalsust tõestav valdkond.
… Lennart Merit suudeti tema sünnipäeval kajastada peaaegu et vaid anekdootide kaudu. Suur osa meie avalikust sõnast peab Eestit ilmselt endiselt naljanumbriks, omalaadseks vesteks, mida ei või eriti tõsiselt võttagi.
Aprill. Ajakirjanikud ei tohiks muutuda angaþeerituks, see tähendab, kellegi huvides tegutsevaiks. Kuidas hinnata näiteks kultuuriajakirjanikku, kes ise harva selget päeva näeb, kuid on valmis korrektset ametnikku, kes grupihuvidele ette jäi ja kellele sellepärast peaks hoopis kaasa tundma, nimetama padujoodikuks!?
… Eesti demokraatliku ühiskonna uus kvaliteet võrreldes nõukoguliku rezhiimiga peab seisnema selles, et meil võivad legaalselt koguneda nii endised komsomolitegelased kui Saksa poolel võidelnud, nii taarausulised kui Jehoova tunnistajad, igasuguste saatustega, igasuguste kummaliste maailmavaadetega inimesed ja nende sõpruskonnad. Vähemasti niikaua, kuni keegi neist ei taha kuulutada end ainsa tõe kandjaks.
Mai. Eesti meedia on oma väärtushinnangud pahatihti toonud ohvriks alasti ärile, ja pole siis ime, et ajalehtedes sotsiaalküsimustele pühendatud veeruruum on järjekindlalt kahanenud pealetükkivalt läikiva autopleki reklaami ees.
Juuni. Kas riivatakse politseisaadetes inimese privaatsuse piire? Sügis tõi kinnituse, et politsei kasutab meetodina tõe väljapeksmist. Rääkimata siis sellest, et politseisaadetes esitatakse inimestele tõsiseid süüdistusi enne kohut, piisab vaid politsei kinnitusest, ja inimene ongi televaatajate silmis juba kurjategija.
September. Reklaami usaldusväärsusest: igasuguse reklaami põhitarbija pole tegelikult kunagi teadlikult valiv tarbija/vaataja, vaid inimene, kellel on tõsiseid raskusi oma eelistuste kujundamisega, kellel puuduvad individuaalsed ja väljakujunenud maitseotsustused.
… Põhimõistete nihkumisest meie ajakirjanduses: kogu aur on läinud konkreetsete persoonide ja nende poliitilise seotuse vaatlusele, selle asemel, et tegelda ühiskonna eetiliste alustega laiemalt. Sellega, miks autod on muutunud meie ühiskonnas omalaadseiks staatussümboliks ning miks seesama ajakirjandus päev päeva kõrval nendega seotud väärastunud väärtushinnanguid oma lehekülgedel üles kütab. Miks liikluseeskirjad on saanud külge mingi riikliku sunni pitseri ja seetõttu nende rikkumine muutunud kuidagi moraalselt aktsepteeritavaks? Liikluseeskirjad on kasulikud ühtviisi nii mersuomanikele kui jalgrattureile, kuid nad hakkavad toimima alles siis, kui neid täitma hakatakse.
Oktoober. Ajakirjandus kui kultuurinähtus ei ole oma olemuselt seotud äriga, ehkki paljud inimesed, eriti meediaettevõtjad, seda kangesti tahaksid. Nende meelest on, teadagi, parim ajakirjandus see, mille eest lugejad, kuulajad ja vaatajad on valmis kõige meelsamini maksma. Tegelikkuses on aga parim ajakirjandus tihtilugu just nendesamade lugejate ja vaatajate jaoks täis ebameeldivat tõde.
November. Meedia ei saa olla oluliselt parem, eesrindlikum või sügavam kui ühiskond, mida ta kajastab.
Detsember. Pahatihti jääb mulje, et mõni vägagi kaalukas fakt ja sellest hargneda võiv sündmusteahel ajakirjanduses sel kombel ära maskeeritakse, et vaid mingi väike osa sellest tõest, jäämäe veepealne nukike pääseb ajaleheveergudele, et siis koos endaga põhja viia kogu probleemi olemuse.
… Ajakirjandus armastab ühemõttelisust. Keegi kas on süüdi või süütu, lurjus või ingel, täht või tolm. Mõni võiks nimetada seda põhimõttekindluseks, mina nimetan seda rumaluseks, lühinägelikkuseks, vaimupimeduseks.
2000. aasta.
Jaanuar. Poliitikud peaksid endale selgeks tegema, et avalik-õiguslikule meediale ei saa anda "riiklikku tellimust", tal on ainult üks reaalne tellija, see on rahvas, see on tema auditoorium. Kui meil oleks teovõimas, normaalselt rahastatud ja ka poliitikute poolt aktsepteeritud avalik ringhääling, poleks meil vaja raisata raha integratsiooniprogrammidele ega korraldada naeruväärseid reklaamikampaaniaid lastega seotud vägivalla vähendamiseks.
Veebruar: Hiljuti valis seltskonnaajakiri aasta naiseks ühe rikkuri kergete elukommetega sõbratari. Hiljaaegu esitleti teda juba kui neljanda võimu esindajat ehk ajakirjanikku, sest ta oli valmis saanud oma esimese kirjutise.
Märts. Kahe põhjamaise kontserni kokkulepe hakata koos, see tähendab mitte eesti rahva, vaid omanike huvidest lähtuvalt korrastama Eesti trükiajakirjanduse turgu, toob paratamatult kaasa, et järele jäävad vaid kasumlikud väljaanded. Eesti ajakirjanduse orienteeritus läbimüügile, turuedule, massimaitsele süveneb veelgi.
Aprill. Avades tänaseid ajalehti, võib raamatuaasta algus jääda üsna märkamatuks. Igatahes juhtkirja pole ükski neist pidanud vajalikuks raamatuaastale pühendada. Juhtkirjanikud raamatuid ei loe.

Meedia ei saa olla oluliselt parem, eesrindlikum või sügavam kui ühiskond, mida ta kajastab.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)