Nädala juubilar: LEV KAMENEV 125

Nii võib küll „Eesti nõukogude entsüklopeediast“ leida suhteliselt teisejärgulise 1930-ndate aastate Punaarmee Õhukaitse Valitsuse ülema Sergei Sergejevitš Kamenevi nime, kuid kordades „suuremat“ Lev Borissovitš Kamenevi seal pole. Samasuguse eelistuse valikus kahe Kamenevi vahel on teinud ka suur, mitmeköiteline Nõukogude-aegne ajalooentsüklopeedia.

Nii pidi Lev Kamenev, kes omal ajal kuulus ühte auväärsesse ritta selliste üldtuntud tegelastega nagu Lenin, Trotski ja Zinovjev, jagama viimasega sarnast saatust. Erinevalt Trotskist ei märgistatud nende nimega „marksismile-leninismile ja rahvusvahelisele kommunistlikule liikumisele vaenulikku väikekodanlikku ideelis-poliitilist voolu“. Neile oli määratud hoopis väiksem roll – nad pidid kehastama Oktoobrirevolutsiooni reeturite osa. Rolli, mida tegelikult polnud keegi neist kunagi mänginud ja mis neile omistati alles hiljem Stalini poolt.

Lev Kamenev (õige perekonnanimi Rozenfeld) sündis 6. (18.) juulil 1883. aastal raudteelase perekonnas. Hariduse omandas ta Tiflisi (Tbilisi) gümnaasiumis ja Moskva Ülikooli õigusteaduskonnas, kust ta 1902. aasta kevadel välja heideti, süüdistatuna üliõpilasrahutuste organiseerimises. Selleks ajaks oli Kamenev juba ühinenud sotsiaaldemokraatidega. Enam-vähem samasse aega kuulub ka tema tutvumine Leniniga, kellega  esmakordselt kohtub 1902. aastal Pariisis.

Seejärel algaski Lev Kamenevi kui „tavalise revolutsionääri“ kirev elu, mis sisaldab nii põrandaalust tegutsemist, väljasaatmist, arreteerimist ja emigratsiooni. 1913. aastal sõidab Kamenev Lenini ja Zinovjevi juurde Krakovisse, kust ta saadetakse Venemaale – juhtima nii bolševike fraktsiooni Riigiduumas kui ka ajalehte „Pravda“. 1914. aasta novembris Lev Kamenev arreteeritakse ja temast saab peamine süüalune „Riigiduuma sotsiaaldemokraatide fraktsiooni“ protsessis, mille käigus ta loobub heaks kiitmast bolševike sõjavastast propagandat. Järgnes suhteliselt leebe karistus – asumisele saatmine. Sealt vabastas Kamenevi Veebruarirevolutsioon – koos saatusekaaslase Staliniga saabus ta Petrogradi.

Kuigi bolševike partei keskkomitee büroo mõistab Kamenevi käitumise kohtuprotsessil hukka ja otsustab hoiduda tema määramisest võtmepositsioonidele, saab tast peatselt juhtiv bolševistlik oraator ja liider. Kuni Lenini saabumiseni Petrogradi kujunebki Lev Kamenevist Venemaa bolševike faktiline juht.

1917. aasta ärevatel kuudel olid Lev Kamenevi ja Vladimir Lenini arusaamad strateegilistes küsimustes sageli lahknevad – Kamenevi on nimetatud Lenini tolle perioodi peamiseks oponendiks. Kuid see oli veel aeg, kui diskussioonid parteis olid igati aktsepteeritavad ning eriarvamuste esitamisele ei järgnenud automaatselt põlu alla sattumine. Et see oli nii, seda kinnitavad ka järgnevad Lev Kamenevi ametipostid. Ta valiti 2. ülevenemaalise nõukogude kongressi esimeheks, Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee esimeheks, Poliitbüroo ja Orgbüroo liikmeks ning alates 1918. aasta oktoobrist Moskva Täitevkomitee esimeheks. Viimases ametis, mis tähendas sisuliselt Moskva linnapead, oli Kamenev 1926. aastani.

Alates 1922. aastast kuulus Lev Kamenev nende üksikute väljavalitud bolševike hulka, kes haige Lenini kõrval tegelikult valitsesid riiki. Ning milline roll kuulus Kamenevile, seda kinnitab fakt, et üldjuhul olid tema juhatada Poliitbüroo istungid.

Kuid 1922. aastal tegi Lev Kamenev võib-olla ka oma elu saatuslikema vea. Just nimelt tema ettepanekul määrati Stalin Keskkomitee peasekretäriks.

Lenini surmale järgnenud Stalini ja Zinovjevi võitluses Trotski vastu kaldus Kamenev toetama esimesi, kuid lõplikku poolevalikut ei suutnud ta pikalt otsustada. See „kõikumine“ diskrediteeris Kamenevi kaasparteilaste silmis ja tuli lõpptulemusena kasuks Stalinile.

Lev Kamenevi elu finaal algas 1926. aastal. Sellel aastal tagandati ta mitmetelt juhtivatelt kohtadelt ning 1927. aastal heideti esimest korda parteist välja. Siis järgnesid patukahetsused, taastamised, uued väljaheitmised; määramised kirjastuse ja maailmakirjanduse uurimisinstituudi direktoriks.

Esinedes partei XVII kongressil, rääkis Kamenev juba Stalinist kui uue epohhi rajajast. Kuid on hilja, ta on juba ammu äramärgistatud. 1934. aasta lõpul Lev Kamenev arreteeriti ning talle mõisteti 10-aastane vanglakaristus.

Isiklikul kohtumisel olevat Stalin lubanud Kamenevile, et süüdistuste omaksvõtmisel säilitatakse talle koos Zinovjeviga elu. Lev Kamenev nõustus . Kuid tema surmaotsus oli sisuliselt juba alla kirjutatud. Seda oli teinud kogu tema eelnev elu.

1936. aasta 25. augustil lasti Lev Kamenev maha – revolutsioon oli oma järjekordse lapse alla neelanud.

DAVID VSEVIOV

Jaga |