Pensionireform toob muutusi: 1 = 1

Püüan siinkohal selgitada ja kirjeldada, miks Keskerakond läks valitsuskoalitsiooni-läbirääkimistele väga kindla eesmärgiga muuta pensionisüsteemi nii, et meie lastel ja lastelastel oleks solidaarne riiklik I pensioniosa, makstud sotsiaalmaksust ehk palgast sõltuv II riiklik kogumispensioni osa, III – vabatahtlik kogumispensioni osa.

Millest koosneb tänane pension?

Kõigepealt tuleb kohe ära märkida, et muudatused ei puuduta tänaseid pensionäre ega mõjuta kuidagi juba kogutud pensioniosakuid. Kelleltki midagi ära ei võeta. Selleks, et muutused toimuksid võimalikult valutult, tuleb aastail 2020–2036 üleminekuperiood. Igasuguses suures sotsiaalkindlustussüsteemis ei saa muutusi teha üleöö, sest inimesed on arvestanud oma tulevikus saadavat sissetulekut senikehtiva süsteemi alusel. Üleminekuperioodil arvestatakse pool osakut palga järgi ja pool osakut tööstaaži järgi. Alates 2037. aastast arvestatakse pensioni I sambas lisaks juba kogutule ainult staažiosakut.

Pension koosneb tänagi osadel inimestel kolmest osast: kõigile võrdsest baasosast, staažiosast ja kindlustusosast. Staažiosa on nn jäänuk eelmisest sajandist ning on pensionivalemis sees vaid neil, kes on tööl olnud enne 1999. aastat. Nendel, kelle tööpõli hakkas pihta 1999. aastal või hiljem, moodustavad pensioni baasosa ja kindlustusosak. Kindlustusosak moodustub omakorda sellest, kui palju on inimene maksnud sotsiaalmaksu. Kellel palk suurem, see maksab ka suuremat sotsiaalmaksu, ja vastupidi – väike palk tähendab väiksemat rahalist panust riigikassasse, ja seega ka väiksemat pensioniosakut.

Üks peab võrduma ühega!

1999. aastal muudetigi pensionisüsteemi selliselt, et inimese palganumber mängib järjest suuremat rolli. Kindlustusosaku suurus hakkas sõltuma sellest, kui palju on pensionisaaja palgast makstud sotsiaalmaksu. Pensioni arvutamise üheks aluseks on pensionikindlustuse aastakoefitsientide summa. Aastakoefitsient näitab aastas tasutud sotsiaalmaksu, mida võrreldakse riigis keskmiselt palgalt tasutud sotsiaalmaksuga. Seega – kui sotsiaalmaksu tasutakse keskmiselt töötasult (näiteks 2016. aasta kolmandas kvartalis oli keskmine palk 1119 eurot), on aastakoefitsiendiks üks, ja selle rahaliseks väärtuseks kuupensionis on 5,514 eurot. Kui sotsiaalmakse on väiksem kui riigi keskmiselt palgalt tasutud sotsiaalmakse, siis on ka koefitsient väiksem. Toon näiteks, et õpetajate miinimumpalga suutsime sel aastal valitsuse jõupingutustega viia 1000 euroni, patrullpolitseinike palk on sellest veelgi väiksem ning lasteaiaõpetajate palk on ligikaudu 450–600 eurot.

Peaminister Jüri Ratas on öelnud, et tuleb lõpetada ebaõiglus madalapalgaliste inimeste suhtes, ja rõhutanud, et väikest palka teeniv inimene peab praeguses arvestuses kindlustusosaku koefitsiendi 1 kättesaamiseks töötama mitu aastat. Selle sõnumi eest sai peaminister kriitikat, kuid kas põhjendatult? Kui keskmine palk on üle 1100 euro ja miinimumpalk 430 eurot, siis ongi nii palga kui ka makstud sotsiaalmakse vahe enam kui 2,5-kordne.

Keskerakond leiab, et meie riigis ei ole olulised ainult need töökohad, kus teenitakse riigi keskmist palka. Keskmisest madalam palk pole inimeste laiskuse, vähese hariduse või motivatsiooni probleem, nagu vahel soovitakse väita, vaid on meie kõigi ühine mure. Mitte püüdlikkus pole kehv, vaid meie palgad paljudel väga vajalikel elualadel on väikesed. Väikesed pensionid on ju emadelgi, kes aastaid olnud kodus ja kasvatanud lapsi ning sel ajal kaotanud palgas. Ühiskond peab olema solidaarne ja meil tuleb mõista, et peame vajadusel üksteist toetama.

Miks minna muutuste teed?

Üle 70% inimestest vanuses 22–62 aastat teenib praegu alla keskmise palga. See kajastub kunagi ka nende pensionites. Enam kui 560 tuhandel inimesel on pensioni kindlustusosaku koefitsient alla ühe. See tähendab, et tulevikus on meil väga palju neid inimesi, kelle pension on väga väike.

Sissetulekute ebavõrdsus on siiamaani olnud pensionäridel umbes neli korda väiksem kui tööealisel rahvastikul. Enim ja vähim teenivate pensionäride sissetulekute vahe on praegu 1,7-kordne. Senise süsteemi jätkudes oleks vahe I ja II samba väljamaksetes ühtekokku 30 aasta pärast aga juba neljakordne! See tähendaks väga tõsiseid probleeme tulevikus. Paraku sedagi, et nii mõnigi tulevane pensionär peab end kohaliku omavalitsuse ukse taga sotsiaaltoetuse saamiseks järjekorda võtma. Meie arvates see nii olla ei tohiks!

Pensionireformi üks eesmärk on kahtlemata ka see, et inimesed tunnetaksid, et nende tööd hinnatakse sõltumata sellest, kuipalju nad teenivad. Tean, et väga paljude inimeste jaoks on senine süsteem olnud ebaõiglane.

Kes võidab, kes kaotab?

Solidaarsuse suurendamisest võidavad muidugi eelkõige madalamat palka saajad. Nagu eespool mainitud, parandaks uus pensionisüsteem enam kui 70% inimestel esimese samba pensioni. Umbes 22% inimestest kaotaks uue süsteemi tõttu esimesest sambast.

Praxise analüütik Magnus Piirits tõi oma arvutustes välja, et 0,5 keskmist palka teeniv inimene võidaks 2050. aastal pensionile minnes tänase süsteemiga võrreldes 24%. Ta lisas, et esimesest sambast saaks kahekordset palka teeniv inimene tulevikus 12% vähem pensioni kui praeguse süsteemi järgi. Kui võtta Piiritsa hinnangul arvesse ka teise samba pension, on protsentuaalne erinevus veelgi väiksem, sest reformiga pikeneb oodatava eluea pikenedes see aeg, mil inimene kogub raha teise sambasse.

Eelkõige ongi kõige suurem vastuseis ja kriitika reformile tulnud Reformierakonnalt, kelle liikmete sõnul karistab uus süsteem edukaid. Süsteem, kus üks tööaasta võrdub, sõltumata palgast, ühe kindlustusosakuga, on nende arvates sotsialistlik, ei pane inimest pingutama suurema palga teenimise nimel ning võib suurendada ümbrikupalkade maksmist.

Mugavalt jäetakse neist hirmujuttudest muidugi välja see, et teine pensionisammas jääb täiesti sõltuma just inimese palganumbrist. Niisamuti saavad suuremat palka teenivad inimesed liituda vabatahtliku kogumispensioniga ning tänu suuremale sissetulekule on neil võimalik oma pensioni kindlustada ka materiaalse varaga, näiteks maa, metsa, kinnisvara või millegi muuga. Igal juhul jääb inimestele soov teenida enam, ning jutt, et tänu pensionireformile jäädakse loorberitele puhkama, on lihtsalt rumal. Küll aga pole rumal mõelda tulevaste pensionäride heaolule juba praegu.

Selgituseks: tööraamatutest

Paljudele tuli üllatuseks, et välja peab otsima oma tööraamatu. Kuigi tööraamatut enam ei kasutata, seisneb vajadus selles, et enne 1999. aastat peetud töökohtade kohta pole elektroonilisi andmeid. Need, kes on täna pensionil, tööraamatu pärast muretsema ei pea. Küll aga tuleb oma töökohad üles lugeda neil, kes veel pensionil pole, kuid kes on töötanud ka enne 1999. aastat.

Kuna tänaseks on loodud vastav süsteem, on mõistlik inimestel juba praegu oma tööraamat viia digitaliseerimiseks sotsiaalkindlustusametisse, et tulevikus oleks muret vähem. Tööraamatute esitamiseks ajalist piirangut ei ole; see tähendab, et sellega võib oodata ka ajani, mil inimene asub reaalselt pensioni taotlema.

Kui 2009. aastal seadus kaotas kohustuse pidada tööraamatut, ei teavitatud inimesi ei siis ega ka vahepealsel ajal, et pensioniõigusliku staaži tõendamiseks on kindlaim allikas tööraamat ja et see tuleks kindlasti säilitada. Siin on „peeglisse vaatamise koht“ ka kõigil vahepealsetel sotsiaalministritel. On ainult tervitatav, et praegune sotsiaalkaitseminister Kaia Iva on selle probleemi avalikkusse toonud.

Inimesed, kes on oma tööraamatu ära visanud või ära kaotanud, saavad töötamist tõestada näiteks töölepingute alusel, arhiiviteatistega või tunnistajate abil. Kindlasti tuleb aga pingutada ka Sotsiaalkindlustusametil, et teiste ametkondade, sh Maksuameti andmebaaside abil saada infot inimeste töötamise kohta enne 1999. aastat. Sellega võivad ametnikud aidata neid, kel tööraamat mingil põhjusel kaotsi läinud.

[esiletõste]   Uus pensionisüsteem parandaks enam kui 70% inimestel esimese samba pensioni. Umbes 22% inimestest kaotaks uue süsteemi tõttu esimesest sambast.

JAAK AAB,

Keskerakonna peasekretär, endine sotsiaalminister

Jaga |