Tuntud inimesed tagasivaatepeeglis IV osa

Neid trükiseid ühendavaks jooneks võib pidada ka seda, et mõlemad sportlased lõpetasid oma karjääri pea üheaegselt, möödunud kevadel. Tõsi,  lõpp polnud küll päris samaväärne, sest Kristina naases Vancouveri olümpialt hõbemedaliga, kuid Martini saagiks jäi vaid  hõbemedal Eesti meistrivõistlustelt. Samas ühendab neid, nagu kõiki suuri sportlasi see sõna, mille Paavo Kivine pani pealkirjaks kunagi ammu Jaan Taltsist kirjutatud raamatule – "Tahtmine".

Jaan Martinsoni sulega kirja pandud  Kristina Shmigun-Vähi monoloog võinuks kahtlusteta kanda samasugust pealkirja, sest nii suurt soovi juba lapseeast alates midagi suurt spordis korda saata kohtab inimestes haruharva ja veelgi vähem tütarlaste hulgas. See on muidugi taeva kingitus, kui selline soov tärkab inimeses, kellel on kõik  eeldused sellega ka toime tulla. Raamatus kirjeldatakse piisavalt põhjalikult seda ränkrasket (treening)tööd, mida Kristina oma vanematelt tuge saades  eesmärgi saavutamise nimel tegi. Võib kahtluseta öelda, et Kristina on kõige rängema treeningute kadalipu läbinud Eesti naissportlane, kellega ehk kannatab  mingit võrdlust vaid Erika Salumäe. Samas on ta nüüdseks ka meie  edukaim naissportlane, sest kolme olümpiamedalit pole kellelgi teisel ette näidata.

Raamatut läbib üks kõnekas süžeeliin. On lausa füüsiliselt  valus lugeda, kuidas isa ja treener Anatoli Shmigun pidi olema (sai, suutis olla) oma tütre vastu sedavõrd karm, et välistada kõike, mis takistas edasiliikumist seatud eesmärgi suunas. Kummatigi on Kristina isale pärast kõike selle eest tänulik, sest ilma isa nõudlikkuseta võinuks nii mõnigi unistus vaid unistuseks jäädagi.

Kui Kristina võitude eelduseks olid sobivad geenid ja  kodune miljöö, siis  Martin Müürsepa trumbiks said korvpalluri jaoks eriti sobivad füüsilised eeldused. Ainult sellest  mõistagi  ei piisanud, et jõuda  oma spordialal  absoluutsesse tippu, sinna, kus  tollal troonisid näiteks Michael Jordan või Arvidas Sabonis.

Mart Soidro raamatust  "Mürka. Pea jagu üle" saab lugeja aimu sellest, kui palju higi raatsis Martin nooruses valada, et kunagi nende meestega nagu võrdne võrdsega heidelda.  Inimloomusele on omane, et suhteliselt kiire edu paneb liigselt uskuma oma võimekusse,  mitte aga ennastunustavalt pingutama.  Sellega kaasneb sageli ka  rahuldumine pisut vähemaga, kui kõige säravamaid tippe äkkrünnakuga vallutada ei õnnestu. Just nii võib tõlgendada seda, et pärast kaht keskpärast aastat NBA-s  ei hoidnud Martin avanenud võimalusest enam küünte ja hammastega kinni, vaid leppis pigem tähtmängija rolliga Euroopa  tuntud korvpalliklubides. Talle  jääb tõenäoliselt küllalt pikaks ajaks  Eesti  edukaima korvpalluri maine, kuid maailma korvpalli-annaalidesse tema nime kuldtähtedega ei kanta.

Raamatu kirjutamiseks on Mart  Soidro teinud suure eeltöö, mistõttu tal on olnud kahju kogutud materjali kasutamata jätta. Seetõttu on selles  paljuvõitu  statistilisi andmeid, eriti neid, mis puudutavad noorteklassis peetud mänge.  Tihendamine oleks raamatule kasuks tulnud. 

Samas muudavad  loo huvitavaks  Martini enda kommentaarid toimunule.  Teos on põnev lugemismaterjal korvpallisõpradele, kuid  kohustuslikuks kirjanduseks peaks nii see kui ka Kristina lugu olema Eesti tänastele noortele pallimänguässadele  Oliver Vennole ja Mait Patrailile.  Kuigi väikerahva esindajatena puudub neil rahvusmeeskonnaga võimalus kunagi heidelda maailmameistri või olümpiavõitja tiitlile, oleks nende võimetele  igati vastav olla tipptegija  mõnes Euroopa- või maailmaliiga karikat võitvas meeskonnas.  Selleks on aga möödapääsmatu  pidev enesepiitsutamine, see, mis tegi Kristinast ühe meie planeedi edukama suusataja. Ja muidugi pisut sportlikku õnne, mis pidavat soosima tugevaid.

Lõpp

Jaga |