Eestlase ajalugu on üks suur müstika (7)

Jüri Kadak,      30. august 2006


Jaan Anvelt contra Viktor Kingissepp

Viktor Kingissepast tehti pärast surma "ebajumal", nagu see on saanud kombeks poliitiliste konkurentide kõrvaldamisel. Kuid kas selles polnud mängus ka sõbra Jaan Anvelti käsi? Jaan pidi Viktoriga jagama võimu, nii nagu Grigori Zinovjev temaga naist. Kui isepäine Kingissepp oleks elanud möödunud sajandi kolmekümnendateni, oleks ta tunnistatud trotskistiks ja tema kurikuulus viimne fotoportree – pesemata näoga ja aluspesus – võinuks pärit olla hoopis Lubjankalt.
Eesti kommunistlik liikumine polnud tollel ajal nii ühtne, nagu sellest on kirjutatud. Sellepärast kahtlen sügavalt ka selles, kas Jaan Anveldi juhitud 1924. aasta 1. detsembri "relvastatud ülestõus" oli käpardite ettevõtmine või peitus selle taga hoopiski kellegi "karvase käe" pokker, millel olid hoopis salakavalamad ja kaugemad eesmärgid.
Igatahes on punaste riigipöörajate taktika ja strateegia enamasti alati hiilanud oma põhjalikkuse ja geniaalsusega. Olgu selle ilmekaks näiteks 1940. aasta "revolutsiooni" stsenaarium sellest, kuidas eesti rahvas soovis ühineda vennaliku Nõukogude Liiduga.

Eestlase kolmas vaenlane: KGB–GRU

Eesti rahvas on niivõrd väike, et laulva revolutsiooni ajal mahtus kolmandik sellest Tallinnas lahedalt ära Lauluväljakule. Pole siis ime, et nii esimese vabariigi kui ka Teise maailmasõja ajal oli enamikul rahvast lähimaid ja kaugemaid sugulasi ühtaegu nii punaste kui ka Pätsu, nii saksa kui ka vene poolel. Nagu 80-ndatel oli igal eestlasel oma kodusoomlane ja oma kagebist.
Selle teadmisega tuleb harjuda ja edasi elada nagu aidsiga – niikaua, kuni aeg teeb oma töö.
Alles kirjutas Allan Alaküla sellest, et kas T. H. Ilvese vanaemaga juhuslikult sama perenime kandnud või hoopiski lähim sugulane Anatoli Tshistoganov ei võinud olla seotud GPU grupiga, mis tegeles Lev Trotski ja tema intellektuaalse pärandi – trotskismi kui eurokommunismi eelkäija – hävitamisega.
Ilmselt mitte vähem peaks Kesknädala lugejatele huvi pakkuma eestlaste seotus möödunud sajandi 30-ndatel aastatel GRU luuraja Richard Sorge Ramsai-grupiga Jaapanis ja residentuuriga Shanghais. Seda kontorit kureeris Kommunistliku Internatsionaali kaudu tolleaegne GRU ülema asetäitja ja hilisem „Soome Demokraatliku Vabariigi" president Otto Kuusinen. Shanghais töötasid ka Kuusineni abikaasa Aina Kuusinen ja Sorge sõjaline nõustaja, eestlasest polkovnik Karl Rimm koos abikaasaga. Mõnda aega resideeris seal ka hilisem EKP Keskkomitee esimene sekretär Karl Säre.
Sidet Jaapani, Shanghai ja GRU vahel korraldas Amuuri laevastiku eestlasest luureülem, III järgu kapten Felliks Jurjevitsh Kert (sündinud Tallinnas ja elanud kuni laevastikuteenistuseni Oranienbaumis, Leningradi oblastis).
Kõik nimetatud luurajad peale Otto Kuusineni käisid läbi kas Lubjanka keldritest või said kuklalasu. Kuusinenist tehti 1939. aastal „Soome president" ja Teise maailmasõja ajal oli ta Karjalas nõukogude võimu kõrgem juht, kes koordineeris ka poliitilist propagandat ja partisanisõda Jätkusõjas soomlaste poolt vabastatud ja hõivatud aladel.
Otto Kuusineni paremaks käeks oli hilisem mõjuvõimas KGB juht ja pärast Leonid Brezhnevit NLKP Keskkomitee peasekretäriks saanud Juri Andropov (1944–1949 partei Petroskoi linnakomitee I sekretär ja Karjala-Soome „vabariigi" parteiorganisatsiooni II sekretär). Andropovit tundnud isikud on väitnud, et pidi oma karjääri eest tänulik olema just Kuusinenile, kes teda enda järel pidevalt ametiredelil edutas. Nendes, kui just mitte perekondlikes sidemetes, ujus välja Otto Kuusineni poja Martti Kuusineni (s. 1928) parim sõber ja pikaajaline kolleeg Karjala Teaduste Akadeemias, Teise maailmasõja aegne nõukogude luuraja ja hilisem saami keelte uurija, filoloogiadoktor Georgi Martõnovitsh Kert (sündinud 1. veebruaril 1923 Kamenka külas Oranienbaumi rajoonis).
Nii Georgi Kert kui ka Martti Kuusinen olid pikaajaliselt seotud Tartu ﾜlikooliga ja Paul Aristega. Sel perioodil toimusid Georgi Kerdi esimesed kohtumised ka Georg Meri ja Lennart Meriga. Arvatakse, et oma „Hõbevalge" kirjutamiseks sai Lennart Meri inspiratsiooni just Georgi Kerdilt.
Luure käsiraamatute kohaselt oli olemas kolmaski luuraja – Johannes Kert (s. 1898), kes 1921. a. saabus optandina Venemaalt Eestisse. Temast sai kaitsepolitsei agent Virumaal ja Saksa okupatsiooni ajal julgeolekupolitsei ametnik. Kas need Kerdid ja venemaaeestlase juurtega kindralleitnant Johannes Georgi poeg Kert, kelle mundriau rikkusid rohkem kui 10 aastat tagasi KGB-ga koostöö kahtlused, on suguluses? Kas reisilaeva Estonia põhjalaskmise versioon, mida kirjeldas Jutta Rabe oma viidetes nn Felliksi protokollidele, on nime saanud Felliks Jurjevitshilt?
Igatahes, kui viibisin mõni aasta tagasi Karjalas ja huvitusin Georgi Martõnovitshi isikust, hakkas hoopis minu vastu huvi tundma Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) kohalik esindus.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)