Sõbrapäevameenutus: Hinnakem haruldasi hingi!

Helistasin kauaaegsele tuttavale Küllo Arjakasele, kes oli meeleldi nõus aitama sellenimelist värsiseppa otsida ja leidiski tema koduse aadressi. Sõitsin lapselaps Margusega Lasnamäele, aga osutatud kohas jäi uks suletuks. Kui asutasime kurvalt koju tagasi sõitma, lähenes tänavat pidi soliidne meeskodanik. Avasin autoukse ja küsisin: „Kas teie olete Raul Järve?“ – „Ei ole,“ vastas ta, „aga Raul on Iru vanadekodus. Minge teda vaatama! Tal oleks hea meel, kuigi ta enam ei räägi...“

 Otsustasimegi sõbrapäeval minna luuletajale külla. Hooldekodu jättis väga hea mulje, kõikjal puhtus ja kord. Aga kurvaks tegi, et voodites lamavad hoolealused ei räägi ega liiguta. Niisugune oli ka luuletaja Raul Järve – juuksed valged kui lumi, tundlikud käed ja sõrmed, näojooned mehelikud. Kui lugesin talle ette tema värsse, võis tunduda, et ta natukene mõistis kuuldut. Rääkisin talle endast ja küsisin, kas ta mäletab kunagisi kuulsaid maadlejaid Kristjan Palusalu ja August Englast ning minu meest NSVL maadlustšempioni Valdeko Trisbergi. Vastuseks kostis: „Jaaaa...“

 Ära tulles mõtlesin: miks minagi kui luulehuviline polnud oma pika elu jooksul midagi kuulnud luuletajast Raul Järvest? Miks meil, eestlastel, ei jätku suutlikkust endi keskel olevaid haruldasi inimesi veel õigel ajal üles leida ja neile väärilist tähelepanu osutada, neid eluajal tänada ja tunnustada?

 Lisan siia mõne rea Raul Järvelt:

Loodan, et mu kõikide päevade päike pole veel loojunud.

Usun, et mu kõikide lindude laulud pole veel lauldud.

Ja minu kõige pikemad lennud alles seisavad mul ees...

ÕILME TRISBERG, Tallinn–Mustamäe

Jaga |