Mart Nikluse väljaütlemisi

*   *   *

Enne valimisi mingi erakond juba pakkuski välja "uue alguse". Mis siis ikka enam oodata, kui alustagem otsast peale: võtame uuesti üksteisel kätest kinni, teeme Balti keti nr 2, trallitame ja lööme kepsu, lehvitame lippe, ilutseme isamaaliselt ("Eestlane olla on uhke ja hää!", "Maa tuleb täita lastega ja laste-laste-lastega!" jne), kutsume kokku Eesti Kongressi II, moodustame Eesti Komitee II, Parlamentaarse Assamblee II, võtame vastu järgmise Põhiseaduse, kingime lisaks praegusele 5,2 protsendile veel paarkümmend protsenti Eesti Vabariigi seaduslikust territooriumist mõnele naaberriigile ära, seame sisse riigikeelte pluralismi (peale vene keele veel kirikuslaavi keel, inglise keel, ladina keel jt), kodakondsuse nullvariandi, valime pukki diletantide ja profaanide kõrge osalusprotsendiga parlamendi ja valitsuse (näiteks juriidilise hariduseta justiitsminister, militaarhariduseta kaitseminister jne), nimetame Tallinna ümber Kolõvaniks,  Tartu Jurjeviks. Asutame juurde veel mõne seniolematu erakonna (näiteks Gaddafi Toetamise Rahvuslik Partei). Astume veel mõnda meie iseseisvust elimineerivasse liitu ja ikka nõnda edasi. Küllap satuksime siis juba õige varsti Euroopa viie kõige jõukama riigi hulka ning oleksime taas kogu maailma naba. "Ükskord võidame niikuinii!" (Heinz Valk).

*   *   *

Kui Juhan Parts lisaks Lihula mälestussamba kõrvaldamisele aastal 2004 oleks pärast seda jätkanud näiteks Tartus Kalevipoja kuju, Sinimägedes vabadusristi või Rõuges Eesti Ema monumendi mahavõtmisega, küllap oleks siis Riigikogu valimistel 2011. aastal senisest veelgi rohkem hääli saanud.

*    *   *

Degradatsioon algas juba Eesti Kongressi viimastest istungitest, kui "tulised isamaalased" hakkasid endiste kommunismiehitajatega otsima "mõistlikke kompromisse" ning moodustati nn enamlaste-kelamlaste liit. Enam ei sõnagi desovetiseerimisest, dekoloniseerimisest, derussifitseerimisest, okupatsiooni lõpetamisest 5,2 protsendil Eesti Vabariigi seaduslikust territooriumist, idanaabrilt kompensatsioonide nõudmisest lähimineviku kommunismivangidele. Selle asemel aastaid kestnud pronkssõduri kultus Tallinnas, Lihula monumendi kõrvaldamine, eestlaste patriotismi väljajuurimine ning selle asendamine "euroopalike väärtustega", "uute võimalustega" jne. GULAGi endise kommunismivangina ei imesta minusugune üldse, et nn isamaalusest on step by step saanud üksnes sõnakõlks ja lihtsameelsetele valijatele puru silma ajamise vahend.

*   *   *

Eestis pole desovetiseerimist, dekoloniseerimist ja derussifitseerimist veel olnudki, kui neonatsismi, neofašismi jne eeskujul leiutatakse või võetakse kasutusele uusi termineid. Mis siis ikkagi on vahet inimnäolisel sotsialismil ja eurokommunismil, stalinismil ja totalitaarsel kommunismil, neokommunismil ja krüptokommunismil?

*   *   *

Postsovetlikus Eestis on kõik endistviisi: Nõukogude võim ja kommunism on otsekui tabusõnad, mõnikord räägitakse küll "rasketest aegadest" ja stalinismi (muidugi mitte stalinistide) ohvritest, isamaaline kasvatus ja patriotism polevatki korrektsed mõisted jne. Moeasjaks on toonitada just kommunismi, mitte aga kommunistide kuritegusid. Tendentslik ja valikuline suhtumine minevikusündmustesse ja nende hindamisse algusest lõpuni! Millal ükskord hakatakse praeguste politoloogide (sageli endised nn teadusliku kommunismi lektorid, politrukid, partorgid, komsorgid jt) asemel ära kuulama ka endiste GULAGi kommunismivangide arvamusi nn värvivahetajatest, KGB-st, desovetiseerimisest, krüptokommunismist, sovetiaegsest justiitskuritegevusest jne?

-o-

Jaga |