Vaba mees vabal maal

Märksa vaiksemalt räägitakse sellistest demokraatia olulistest tunnustest nagu inimeseks olemise põhiväärtused ja kõlbeliste tõdede austamine, vastutustunne ja tervemõistuslik kontroll vabaduste ja õiguste üle, milleta „rahva võimu“ kogukonnas teostada ei saa.

„Olen vaba mees vabal maal!“ hõiskab ülemeelik eestlane oma pealinnas Vabaduse platsil viinapudelist lonksu rüübates ja saadab talle „häbi-häbi!“ öelnud mööduja P-punkti. Sest seadus lubab.

 Kui vaba üks inimene tegelikult ikkagi saab olla? Kuitahes nutikaid vigureid tema aju ka ei nuputaks, ei suudaks ta ometi oma maist lihakeha eluorganismist välja rebida ja virtuaalmaale elama kolides kaasa võtta. Kõht küsib süüa, ihu tahab katmist ja kasimist. Ihad ja himud meelitavad rassima eludžunglis, kus üks mure ajab teist taga ega anna asu. Ainus selgeltadutav soov painab meeli: välja rabelda sellest umbsest tihnikust, jõuda kuhugi lagendikule, kus pisut rohkem valgust ja õhku ning aega elu üle mõtisklemiseks, et luua selgust oma mõtteis ja tundeis, kergendada murekoormat, sealt ebaolulist ära visates – et saada pisutki vabamaks…

Kunagi üks vaba mees kirjutas oma ulmemaast: „Seal pole käske ja keelde, pole riiki ja seaduste raamatut, pole kohut ja kohtunikke ega korravalvureid. Seal ise olen ma riik, mul seadused südames kirjas. Ise kohut ma pean, korra järele valvan – annan aru ja vastutan.“

LEMBIT KÄÄRID, Pärnu

[fototekst]

MEENUTUSKIVI „Solidaarsus“ Tallinna südames Vabaduse väljaku serval tuletab eeskujuandvalt meelde, kuidas Poola töörahvas ühisjõul saavutas vabanemise tagurluse ikkest. Foto Tiit Maksim

Jaga |