Mati Hint: Eesti Rooma Klubi liikmetele

On loomulik, et meie klubis on esindatud erinevad maailmavaated ja erinevad hinnangud Eesti olukorrale. Ühine on mure, paljudel meist ka ängistus ja raev. Mõõdukamad võivad leida, et väikesigi samme ühiskonna tervendamise suunas tuleb hinnata. Teised leiavad, et oma riigi ehitamise suund on olnud vale ja tuleb üritada teha restart.

Kuulun viimaste hulka. Eesti riik ei ole rajatud õiglusele ja õigusele, nagu on eesmärgiks seatud Põhiseaduse preambulis, vaid just vastupidi - ebaõiglusele ja õiguse nõudmise kättesaamatusele. Kindlasti ei taotlenud Põhiseaduse loojad seda, vaid nii on lihtsalt läinud - esimestest näiliselt täiesti vabadest ja demokraatlikest valimistest ning esimesest põhiseaduslikust valitsusest alates. Sellest alates on Eesti riiki valitsetud nagu Ristiisa äriprojekti.

Praegu on Eesti riik olukorras, kus oma riik on kulissiks üha teravamaks muutuvale eksistentsiaalsele küsimusele "Kas olla või mitte olla?", mis on ühiskonna ees sama teravalt kui Nõukogude venestamisajal, vaata et ohtlikumaltki. Peab olema eriti kindlameelselt pime või vaimupime, et mitte aru saada: Eesti riik on praegu faasis, kus temast pumbatakse kiirkorras välja võimalikult kõik ressursid, nii materiaalsed kui ka inimressurss (kui nii võib inimestest rääkida). Nõukogude riik tahtis Eesti asja ära lämmatada võõraste lakkamatu pealevoolu teel; praegu on võetud sama suund vastupidise, aga palju kiiremini toimiva meetodiga: eesti inimesed Eestist välja. Maa jääb mingiks ajaks peaaegu tühjaks, sigitamisvõimetuks igas mõttes. Aga selle järel tulevad siia uued inimesed, sest nii paradiislik maa tühjaks ei jää, eriti globaalses elamiskõlbliku maa defitsiidis, mis süveneb meist olenemata.

Ma ei arva, et Eesti tühjendamine oli algusest peale Ristiisade plaan, aga kui asjadel on lastud minna nii kaugele ja kursimuutus võib tähendada võimust ilmajäämist, siis on Eesti asja lõpetamisele suunatud iseeneslikke või järeleaidatavaid suundumusi hakatud esitama Eesti eduloona: vaadake kui tore see on, et 100 000 või rohkem Eesti inimest saab välismaal hakkama ja et meie spetsialiste soovivad endale kõige arenenumad riigid. Hiljuti oli Rahvusringhäälingus teade, et üks suur kutsekool (vist Tartus) hakkab oma õpilasi 250-liste rühmadena saatma praktikale Inglismaale, Itaaliasse, Tšehhi, Taani ja Soome, ning et peagi saavad nad seal töölepingud koolilõpetamise järgseks ajaks. On toimumas kvalitatiivne pööre Eesti asja lämmatamisel: iseeneslikud meeleheitesammud Eesti hülgamisel ja Eestile käegalöömisel asendatakse sellesuunaliste organiseeritud sammudega, mida esitatakse Eesti eduloona.

Eriti ähvardavad "reformid" toimuvad Eesti hariduses ning kuuldavasti on veel hukatuslikumad kavad Haridus- ja Teadusministeeriumis juba eostatud. Hariduse kvaliteedi tagamise sildi all muudetakse haridus üha raskemini kättesaadavaks (eriti maal elavatele inimestele), üha reljeefsemalt ja tõhusamalt riiklikult kontrollitavaks, aga ka sisu poolest üha pealiskaudsemaks. Süvalugemise võime käib kiiresti alla ja veab allakäigule kaasa ka kirjutamisoskuse. Eesti elulaadi, kultuuri ja kõrgkultuurse keele surmahoobiks kavandatakse hariduse ingliskeelestamist.

Ajakirjanduse Eesti halvustamise kampaaniad on edendanud eesti identiteedi nõrgendamist. Kultuuriministeerium ning Haridus- ja Teadusministeerium, mille töö sisuks peaks olema eestikeelse hariduse, teaduse ja kultuuri kaitsmine, sünnitavad peaasjalikult lammutavaid reforme. Kõik jutud sellest, et Eestil pole enam sihti ja et Eesti peab jälle leidma sihi, mille poole püüelda, on demagoogia olukorras, kus küsimuses on olemine ja mitteolemine. "Der Zweck des Lebens ist das Leben selbst" (Elu mõte on elus eneses) on Goethe vaade elu mõttele või sihile. Elu ise, sisukas elamine ja kestmine, ongi elu eesmärk. Eesti eesmärgi ja sihina esitatakse moraalselt laastavaid demagoogilisi lubadusi viia Eesti Euroopa viie kõige rikkama riigi hulka. Tegelikult on Eesti muudetud vastutustundetute majanduslike, sotsiaalsete ja hariduspoliitiliste reformide laboratooriumiks, millel võib ju olla ka mingi siht ja eesmärk, aga Eesti riigile ja eesti rahvale ei tõota laboratooriumihiirteks olemine midagi head.

Praegune nn Jääkeldriprotsess on suunatud avalikkuse manipuleerimisele, ühiskonnas vohava eliidiideoloogia õigustamisele ning silmade kinnipigistamisele ebaõigluse, vastutamatuse, valetamise, varastamise ja korruptsiooni massiilmingute ees. Karistamatu valetamine ja varastamine on käitumisnormiks riigiasutustes, omavalitsustes ja ettevõtluses, ning vahet pole, kas tegemist on Viimsi, Muhu või Otepääga. Kui riigi või omavalitsusorgani nimel valetamine ning inimeste ja riigi paljaksvarastamine ei muutu karistatavaks, siis muutust ei tule. Siis on olukord selline, head klubikaaslased, et peame tõdema: selline ühiskond ei ole väärt, et kesta, ta peabki hävima, olles enne seda virelenud Euroopa Liidu viie kõige vaesema riigi hulgas.

Selles olukorras, kus meie hinnangud ei ole ühesed ja ühisosa meie hinnangutes ei hõlma kogu välja, kus mõni meie hulgast võib nn Jääkeldriväljundit pidada positiivseks arenguks ja teised hindavad seda kui ohtlikku manipulatsiooni probleemide peitmiseks, selles olukorras võib Eesti Rooma Klubi väljundina arvesse võtta järgmisi variante:

1) Klubi ei tee mingit põhjalikku avaldust, vaid anname teada, et Rooma Klubi jälgib ja analüüsib olukorda murelikult ja nõudlikult;

2) me teeme avalduse, aga see ei tohi olla nahkses bürokraatiakeeles, vaid selge jutt selges eesti keeles, [---] nii et eristatakse eksistentsiaalsed probleemid-eesmärgid ja mis me nendest arvame, ning siis esitatakse konkreetsed sammud, mida on võimalik ette võtta kasvõi kohe; selliste sammude kohta saaksime küll teha ettepanekuid; näiteks on kohe, päevapealt võimalik lõpetada õiguskaitseorganite erapoolik ja valikuline kuritegude menetlusse võtmine; on võimalik lõpetada suhtumine, et saamatus ja tahtlik silmade kinnipigistamine ei too ametiisikule kaasa mingeid tagajärgi; jms.

3) leitakse võimalus avaldada klubi liikmete mõtteavaldustest valik, mida võidakse enne avaldamist arutada, aga mitte tsenseerida.

Eesti Rooma Klubisse kuuluvad inimesed, kelle igapäevane toimetulek on praegustes oludes tagatud. See kohustab nii igaüht meist kui ka Klubi kõnelema järelekaalutult, kuid enesetsensuurita, konjunktuurivabalt. Mõelda tuleks ka sellele, kas meie avaldusi üldse märgatakse või tegeleme eneserahuldamisega.

Praegu võib käes olla samasugune viimase võimaluse tõehetk nagu 1988.-89. aastal.

Kõigile südikust soovides

MATI HINT

30. jaanuaril 2013

Enn Toom on You Tube'is selle kirja (mõningate väljajätetega) sisse lugenud koos Jaak Uibu sõnavõtuga.

[Pildiallkiri:]   POOL AASTAT PÄRAST LOOMELIITUDE PLEENUMIT: 1. ja 2. oktoobril 1988 toimus Tallinnas Rahvarinde asutamiskongress. Valiti 7-liikmeline eestseisus, kuhu kuulusid Kostel Gerndorf, Mati Hint (pildil), Lembit Koik, Marju Lauristin, Edgar Savisaar, Heinz Valk ja Rein Veidemann. Pressifoto

Jaga |