Haldusreformiga ei tohi enam venitada

Istungil moodustati viieliikmeline komisjon, kes hakkab seda asja vallarahvale selgitama ja ettepanekuid koguma. Loodan, et komisjon otsekohe alustab sisulist tööd.

 Minu isiklik ettepanek on igast maakonnast teha üks vald oma volikogu ja vallavalitsusega. Igasse praegusse valda peab tööle jääma üks sotsiaalnõunik, sest tema praktilist kohapealset abi vajatakse iga päev; teinekord ööselgi, mõnikord mitu korda ööpäevas.

 Meil Varblas on kaks raamatukogu ja rahvamaja, kus ühtekokku kolm töötajat. Igaühele neist tuleks panna väike lisakohustus aidata neid, kes senini ei mõista internetti kasutada. Siis saaks noodki paljud omad asjad kaugemalasuva vallavalitsusega lihtsamalt korda ajada ning mingit täiendavat teeninduspunkti poleks vaja luua.

 1950. a. likvideeriti ENSV-s senised maakonnad ja vallad ning loodi 39 maarajooni. Aegade jooksul rajoone liideti ja lõpuks jäi alles 15 rajooni, kust kogu igapäevaelu konkreetselt juhiti. Mõned oponendid meenutavad sedagi, et olid ka külanõukogud oma kahe palgalise ametnikuga. Külanõukogud olid moodustatud suures riigis välja kujunenud praktika alusel. Ega neist erilist vajadust ei tuntud ja nende sisuline tegevus oli päris tagasihoidlik. Iga pere kohta peeti majapidamiseraamatut, kus aasta lõpul andmeid täpsustati. Külanõukogus peeti ka kodanike sissekirjutamise ja väljaregistreerimise arvestust. Lisaks veel mõningad väikesed formaalsused.

 Analüüsida tuleb, kui palju üldse on inimesel asjatoimetamiste pärast asja vallamajja. Liitmise vastased väidavad, et teenuste kättesaadavus halveneks. Aga kui palju on senini valla poolt pakutavaid teenuseid kasutatud? Kes hakkab uut hoonet ehitama, see peab vallamajas käima 2-3 korral. Ka uue välikemmergu ehitamiseks peab luba taotlema. (Kas selline nõue on ikka mõistusepärane?) Päris paljud tunnistavad, et neil pole vallamajja asja olnud viimase 20 aasta jooksul. Minul isiklikult on olnud vajadus ainult ühel korral -- kui tahtsin osta oma talumaja juurde 2,4 ha maad.

 Kõige suurem teenus, mida vallavalitsuselt ootan, on selline: igas kuus toimugu üks isamaalise kasvatuse suunaga (poliitiline) koosolek rahva harimiseks ja mõtete avaldamiseks. See oleks koht, kus tavainimene saaks kasutada sõnavabadusõigust, mis on senini jäänud ainult teoreetiliseks.

 Ühendvalla ametnike arv olgu 50% seniste vallaametnike koguarvust. Samamoodi ei tohiks ka palgafond olla suurem, kui 50% praegusest. Ametnike palgasuurused peaks olema enam-vähem võrdsed kõigis valdades. Senist „isetegevust“ ja raiskamist ei tohiks enam jätkata.

 Viimane valdade liitmine toimus Eestis 1939. aastal. Sellele eelnes nelja aasta jooksul ajakirjanduses palju sõnavõtte, kuid minu arvates tehti see liitmine ära ikkagi käsukorras. Kehtiva vallaseaduse alusel pani siseminister 28.02.1939.a. määrusega paika uued vallavanemad ja nende abid, kes täitsid ka volikogu ülesandeid. Eestis pandi ametisse 248 uut vallavanemat. Läänemaal oli 33 vana valda, uusi valdu sai 21.

Varbla vallavalitsus alustas tööd 1. aprillil 1939 ja 15-liikmeline volikogu valiti 15.-16. oktoobril 1939. Vallas oli 5 kooli kokku 317 õpilasega ning käsil oli koolimajaehitus Varblas ja Nõmmel. Elanikke oli 3352 ja vallavalitsuses töötas 6 täiskohaga ametnikku (aastane palgakulu 6740 krooni). Vallavalitsemise palgakulu ühe elaniku kohta 2,01 krooni. Talupidaja sai sel ajal parimal juhul meiereisse viidud piimaliitri eest 6 senti. Seega, piltlikult öeldes, vallavalitsuse palgakulu ühe elaniku kohta võrdus 34 liitri piima hinnaga.

Oleks tore, kui mõni tänane doktorant püüaks välja selgitada, kui mitme piimaliitri maksumus kulub üle vallaelaniku valitsemiseks täna?

 Oleme juba ligi 20 aastat rääkinud, et valdade ühinemine toimugu vabatahtlikult. Seni on vabatahtlikku liitumist olnud minimaalsel arvul. Nüüd oleme sealmaal, et haldusreform tuleb ära teha käsukorras. Enam ei tohi venitada. Ennem tulgu kole lõpp, kui jääb kestma see lõputu koledus.

 MANIVALD MÜÜRIPEAL, Õhu Siimul, Varbla vald, Pärnumaa

Jaga |