Mis ja miks on inflatsioon?

Olev Raju,      15. veebruar 2006


Eelmises Kesknädalas kirjutasin palkadest ja võrdlesin Eesti rikkust-vaesust teiste Euroopa riikidega. Õhku aga jäi küsimus: miks ei saa kõrge inflatsiooniga riigid liituda euroga?
Püüan enne selle selgitamist vastata veel kahele küsimusele: Mis on inflatsioon? Miks inflatsioon on Eestis suhteliselt kõrge valitsuse mis tahes pingutustele vaatamata?
-------------------------------------------------------
Vaatamata sellele, et inflatsioon on üks levinumaid majandustermineid, puudub tema üldlevinud definitsioon. See tuleneb asjaolust, et inflatsiooni mõiste alla (tavaliselt inflatsiooniliikide nime all) on koondatud mitmeid hindu tõstvaid, kuid eri tekkepõhjusega protsesse. Inflatsiooni defineeritakse tavaliselt kui üldise hinnataseme muutust (protsentides). Tegelikult pole iga hinnatõus veel inflatsioon. Seetõttu on oluline lisada eeltoodule: mis viib raha ostujõu langusele, ühiskonna kahjudele ning ressursside ümberjaotusele.

Ei ole kerge välja tuua näitajat, mis iseloomustaks üldise hinnataseme muutumist. Levinuim on tarbijahinnaindeks. Kuna eranditult kõigi kaupade ja teenuste hindade muutust on raske välja tuua, siis kasutatakse väljavõttelist vaatlust, mida nimetatakse ostukorviks. Iga kaubagrupp on ostukorvis esindatud mõne oma tüüpilisema esindajaga, mille hinnamuutus loetakse võrdseks vaatlusaluse kaubagrupi hindade muutusega. Arvestades iga kaubagrupi osakaalu, leitaksegi hinnatase nii jooksval perioodil kui ka baasperioodil. Tarbijahinnaindeks mõõdab kaubakorvi kuuluvate kaupade ja teenuste hindade muutumist mingis ajavahemikus.
Nagu öeldud, on inflatsiooni mõiste alla kokku koondatud mitmed erinevad protsessid, mida nimetatakse inflatsiooniliikideks. Vaatleme neist kaht olulisemat.
Nõudluspoolseks inflatsiooniks e. nõudlusinflatsiooniks nimetatakse nõudluse olulise suurenemise tagajärjel toimunud hinnataseme tõusu (vt. joonis 1).


Joonis 1. Nõudluspoolne inflatsioon (vasakul) ja pakkumispoolne inflatsioon.

Eeldame, et algselt on majandus tasakaalupunktis T, millele vastavad tootmismaht Q* ja hinnatase h0. Kasvõi ühe kogunõudluse elemendi oluline suurenemine nihutab kogunõudluse AD-kõvera paremale asendisse AD'. Selle tulemusel hinnatase tõuseb väärtuselt h0 väärtusele h1. Teiste sõnadega, müüakse küll varasemast rohkem kaupu, aga kallima hinnaga. Mitmete tegurite mõjul, mille vaatlus läheks pikaks ja keeruliseks, aga liigub majandus tihti veel edasi ja lõpptulemusena tekib uus tasakaal punktis T", kuid seda veelgi kõrgema hinnataseme h2 juures.

Nõudlusinflatsioonist erineb põhimõtteliselt pakkumispoolne inflatsioon e. pakkumisinflatsioon. See on tootmisteguri(te) hinna hüppelisest tõusust ehk pakkumisshokikst tingitud inflatsioon. Kuna tootmise sisendid kallinevad oluliselt, siis omahind kasvab ja ettevõte lihtsalt enam ei saa müüa vana hinnaga. Kogupakkumise kõver nihkub vasakule (AS–AS'), mille tagajärjel hinnatase tõuseb (ho–h1). Nüüd müüakse senisest väiksem kogus varasemast kallima hinnaga.

Eestis eksisteerivad korraga mõlemad inflatsioonid. Palkade kiire tõus ja eriti just välisraha sissevool koos üha suurema laenude võtmisega suurendavad raha hulka ja sellega ka nõudlust – tekib klassikaline nõudlusinflatsioon. Samal ajal palkade, osalt ka naftaproduktide hinnakasv tekitab pakkumisinflatsiooni (ettevõtted lihtsalt ei saa enam müüa vana hinnaga, sest see tähendaks kahjumit). Ei saa pidurdada palkade tõusu – rahvas jookseb niigi välismaale. Ei saa me midagi teha ka bensiinihinnaga maailmas. Välisinvesteeringud on meil püha lehm – neid ei julge puudutada keegi. Laenu võtmisele ei saa ka kätt ette panna – pangad ei saa ju raha seisma jätta –, mistõttu jutt lõhkilaenamisest ja vajadusest seda pidurdada jääbki jutuks. Resultaat – hinnad kasvavad. Kui kaua??
Eesti kasutab üliavatud ja üliliberaalset majandusmudelit. Selle mudeli korral – tema muutmine pole reaalne ega ka praegu otstarbekas – kasvavad hinnad meil senikaua, kuni nad on naabrite, eelkõige Soome tasemel. Pole välistatud, et mingiks perioodiks isegi ületavad neid. Kui aga eestlane hakkab Soomest ostmas käima, siis varem või hiljem algab ka meil hindade langus; seda enam, et meie palgad ja Soome palgad… (vt. eelmine Kesknädal!).
Nii kummaline kui see ka pole, on just majandusspetsideks peetud reformierakondlaste poliitika inflatsiooni genereeriv. Välisinvesteeringute sissevoolu suurendamine, trikid ettevõtte tulumaksuga ja üksikisiku tulumaksu alandamine (rikaste võit sellest on märkimisväärne!) suurendavad nõudlust ja seega ka nõudlusinflatsiooni. Nende poolt välja pakutud idee asendada üha rohkem tulumaksu käibemaksuga, vajadusel seda isegi tõstes, aga viib pakkumisinflatsioonile – käibemaksu suurenedes tekib hindadele surve, mida saab kirjeldada parempoolse joonisega.

Lõpetuseks küsimus: kui inflatsioon Eestis niikuinii lõpeb siis, kui meie kiiresti kasvavad hinnad on Soome omad kinni püüdnud, miks siis EL nii kardab inflatsiooni olemasolu? Põhjus on lihtne: kui hinnad on juba teatud aja olnud tasakaalus, nagu nad seda on EL-is olnud juba aastakümneid, tähendab ükskõik kumma inflatsiooniliigi teke olulisi segadusi majanduses ja viitab riigi majanduse nõrkusele. Et Eestis on situatsioon teine ja inflatsiooni raske lõpetada enne kui NL-i aegadest pärit hinnad on lõpuni ära tõusnud, seda on kivistunud mõttemallidega inimestele väga raske selgeks teha.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)