Edgariga debateerimisest

Mina arvasin, et see ongi Partei pealiin, kuid ma õnneks eksisin. Pealiini määrab ikkagi meil esimees, ning see on nüüdsest selgemast selgem: debateerida tuleb laia avalikkuse ees, näiteks rahva poliitikalehes Kesknädal. Seega olen nii mina kui ka Kalle Laanet jpt õigesti elik siis pealiini kohaselt käitunud, debateerides avalikult ja mitte kuskil öö varjus ning selle eest tuleks meid kiita; ning laita meid kritiseerinud mõttekaaslasi.

Ma loodan, et need pealiinist kõrvalekaldujad saavad nüüd esimehe intervjuud lugedes isegi aru oma ekslikest seisukohtadest ning teevad sellest vastavad järeldused.

Täiesti uudne on minu jaoks ka see, et Edgar Savisaar annab debateerimiseks nn blankoveksli - ehk siis debateerida võib minu arusaamist mööda ükskõik millisel teemal. Ma saan aru, et siis on avatud debatt ka nn  idaraha teemadel.

Minu seisukoht on siin jätkuvalt selge: igasugune salajane rahaküsimine Venemaalt ükskõik millisteks eesmärkideks ei ole meie poliitilises kontekstis lubatav. Ka  valimistulemused näitasid, et rahvas meid selles osas ei mõista. Ma tean, et esimehel on selles osas teine arvamus, kuid kas me peaksime detailides selles küsimuses avalikus meedias debateerima, selles ma tõsiselt kahtlen.

Debateerida võiks veel kahtlemata demokraatia olemuse üle: ka siin on meil erinevaid nägemusi. Kuid vastuolud ei ole antagonistlikud. Meil on olulisi erinevusi näiteks personalivaliku küsimustes. Minu arvates on see valik ülimalt subjektiivne ning paljud teenekad ja Erakonnale palju andnud inimesed on jäänud põhjendamatult tähelepanuta.

Ka selle üle võiks debateerida. Debateerida võiks ka meie PR-võtete üle, eestikeelsete valijate poolehoiu üle, Keskerakonna tulevikunägemuste üle ning ka näiteks naiste ja meeste võrdõiguslikkuse üle, ning veel paljudel ja paljudel teemadel. Ning mulle teeb lausa erakordset rõõmu, et Edgar Savisaar on lõpuks ometi sellise avaliku debati algatanud.

Kuid mõningate teemade üle vaidlemine võiks toimuda ka mingis muus vormis kui avalik debatt. Kõiki erimeelsusi ei maksaks ikka ka Erakonnast välja kanda ning enne seisukohtade selginemist võiks tõepoolest mõttekaaslaste vahel asjad selgeks rääkida.

Kuid ma tahan kohe selgitada, et terves reas küsimustes olen ma Edgar Savisaarega sarnastel seisukohtadel. Näiteks toetan ma meie esimeest väga selgelt selles, et Eesti-Vene suhteid tuleks oluliselt parandada ja laiendada. Ning olen alati toetanud. Ka on meie arusaamad Erakonna juhtimisest paljudes osades kattuvad, kuigi mitte kõiges. Samuti toetan ma noorte edutamist, mida meie esimees on ka pidevalt teinud.

Kuid debatt debatiks. Esimehe ettepaneku kandideerida tema vastu kongressil Erakonna esimeheks pean ma küll tagasi lükkama. Siin on minul põhimõtteline arvamus, et ühe ja sama põlvkonna meest ei ole mõtet teise vastu vahetada. Mulle meeldib Edgar Savisaare idee, et keegi peaks kongressil ikka tema vastu kandideerima ning see oleks igati loomulik. Meie esimehe kriitika Reformierakonna aadressil on siin igati kohane. Kui aga rääkida üldse vastaskandidaatidest, siis peaks see olema keegi noorema põlvkonna poliitik. Meil Erakonnas on tänaseks kasvanud juba piisavalt palju poliitikuid, kes võiksid Erakonda juhtida. Minu eelistusteks oleksid Kadri Simson ja Jüri Ratas. Kuid kõige tähtsam oleks demokraatia jaoks, et keegi kindlasti kandideeriks - ning see ei oleks kindlasti Edgar Savisaare kukutamine, nagu arvavad Kesknädala ajakirjanikud Reinde ja Veiserik, vaid demokraatia Erakonna põhikirja 2.3.1 mõttes, mis sätestab Erakonna iga liikme õiguse olla valitud Erakonna juhtorganisse.

Lõpetuseks tahaksin veelkord tunnustada Keskerakonna esimeest avalikule debatile üleskutsumise eest, ning loodan, et see kujuneb sisukaks ja edasiviivaks.

AIN SEPPIK, keskerakondlane

Vt. ka Kesknädalast:

25. mai - "Trend: vaid kaks parteid";

1. juuni - Edgar Savisaare intervjuu poliitilistel päevateemadel.

Jaga |