Valge Rüütel Parun Wrangel – 130

1896. aastal lõpetas Peter von Wrangel Rostovi reaalgümnaasiumi, 1901 mäeinstituudi Peterburis. Sõjaline karjäär algas tal sel momendil, kui ta otsustas vabatahtlikult Jaapani sõtta minna. Tulles tagasi, lõpetas ta Peastaabi Nikolajevi Akadeemia.

Esimeses maailmasõjas üllatas oma andega juba algusest peale. Näiteks ründas ta 6. augustil 1914 mitu korda väikejõulise ratsaväega Saksa jalaväe patareid ning vallutas selle praktiliselt momentaanselt. Selle eest sai ta 4. järgu Georgi risti.

Sõja lõpetas Wrangel ühe võidukama väejuhina kindralmajori auastmes, kuid võitu nautida tal ei õnnestunud. Olukord kodumaal oli keeruline, ajutine valitsus võitles bolševikega, kindral Kornilov tõusis oma vägedega ajutise valitsuse vastu üles, temaga hakkasid liituma ka teised väeosad.

25. oktoobril 1917 toimus ka teine revolutsioon. Ohvitserid tundsid ennast enamlaste sõlmitud alandava separatistliku rahulepingu pärast Saksamaaga solvatuna. Too leping sisaldas samuti Saksamaa lubadust tunnustada enamlaste riiki ja võimu, enamlased aga pidid vastutasuks loobuma osast oma territooriumist Saksamaa kasuks. Kuulutati välja punane terror oma rahva vastu.

Wrangel sõitis Krimmi. Pärast Kogu Venemaa Konstitutsioonilise Assamblee (valitud rahvaesindajatest parlament) enamlaste poolt laialiajamist moodustasid enamlaste režiimi vastased jõud nn Valge Liikumise. Selle aluseks olid ohvitserid, kellest enamiku moodustasid rahvuse parimad esindajad: parimate suguvõsade esindajad, aadlikud, kvalifitseeritud professionaalid, lihtsalt haritud noored ja patrioodid.

Valget Liikumist saadavad mitmed müüdid, suurimaks näiteks see, et kõik nad olid monarhistid ja võitlesid Suure Impeeriumi ning tsaarivõimu taasloomise eest. See aga ei vasta tõele. Tegelikult ühendas Valge Liikumine kõiki neid, kes ei suutnud rahulikult vaadata rahvuse ja riigi hävitamist ning võitlesid traditsioonilise õigluse ja Kogu Venemaa Konstitutsioonilise Assamblee kokkukutsumise eest. Valgete hulgas olid ka ukrainlased, valgevenelased, kaukaaslased, kasahhid.

Novotšerkasskis moodustasid kindralid Aleksejev ja Kornilov Vabatahtliku Armee, mille eesmärgiks oli punaarmeega võitlemine. 1919. aasta alguses saavutas see kindral Denikini juhtimise all kontrolli Kaukaasia ja kogu lõunaregiooni üle.

Wrangel juhtis Vabatahtlikus Armees ratsaväge. 1919. aasta lõpus pärast ebaõnnestunud marssi Moskvale hakkasid Wrangeli ja Denikini suhted jahenema, mistõttu viimane oli sunnitud lahkuma Türki ja sealt Krimmi. Tema eemaloleku ajal kandis Vabatahtlik Armee nii suuri kaotusi, et pidi taanduma Krimmi poolsaarele, kus kaotustest väsinud Denikin määras Wrangeli Lõuna-Venemaa vägede juhatajaks.

Wrangel puhastas jõuliselt Krimmi seal olevatest punaarmeelastest. Krimmi, kus ta korra majja lõi, nimetati Valge Venemaa viimaseks saareks, ja selleks oli ka põhjust.

Kuid jõud olid ebavõrdsed. Väike „Valge Venemaa viimane saar“ Krimm pidas vastu viimase võitlejani, kuid Wrangel kuulutas 20. oktoobril 1920. aastal siiski välja emigratsiooni.

Viimased Valge Venemaa pooldajad lahkusid Türki, kust osa demobiliseerituid suundus Lääne-Euroopasse. Ohvitserid uskusid viimase hetkeni oma liitlastesse, kuid aastal 1922 sai selgeks, et prantslased, kes lubasid neid sõjaliselt toetada ja kelle merevägi seisis Krimmis, jätsid nad lihtsalt maha.

Türgist viidi väed Prantsusmaa asemel Jugoslaaviasse. 1926 kolis Wrangel Belgiasse, kus 25. aprillil 1928 sõnadega „olen valmis teenima vabastatud Venemaad kas või lihtsa sõdurina...“ suri.

Anton Tšižik

Jaga |