Euroopa Sotsiaaluuring Eesti demokraatiast ja Kesknädala vaade tõelisele demokraatiale

„Demokraatlikku riigikorda tähtsustavad kõige enam eesti rahvusest keskealised või eakamad kõrgharitud naised, samuti need inimesed, kes toetavad Reformierakonda, IRL-i või sotsiaaldemokraate ning kelle leibkonna sissetulekud võimaldavad mugavat äraelamist," märkis TÜ võrdleva poliitika vanemteadur Piret Ehin.

Ehini sõnul on teatud elanikkonnarühmades (venekeelsed elanikud, mittekodanikud, vähemharitud ja halvemini kindlustatud inimesed) märkimisväärne hulk neid, kes peavad demokraatlikku valitsemist vähe- või ebaoluliseks ja eeldatavasti oleksid valmis leppima mitmesuguste poliitiliste alternatiividega.

„Laiapõhjalise kodanikuhariduse ja üldise ühiskondliku sidususe suurendamise tähtsust demokraatia kindlustamisel ei tohiks nende tulemuste valguses alahinnata," nentis Ehin.

Hinnanguid demokraatia toimimisele iseloomustavad jätkuvalt kaks lahknevust - üks on postkommunistlike riikide ja vanade demokraatiate vaheline ning teine on Eesti-sisene lõhe eesti ja vene kodukeelega elanike vahel. Mõlemad lahknevused on omavahel tugevalt seotud: Eesti suutlikkus vanadele demokraatiatele järele jõuda sõltub sellest, kas ja kuidas muutuvad siinse venekeelse vähemuse poliitilised hoiakud ja hinnangud.

„Ehkki Eesti tugev positsioon postkommunistlike riikide elanike demokraatiahinnangute pingereas annab tunnistust siinsest reformiedust, võiks Põhjamaadega sarnasele demokraatiaga rahulolu tasemele jõudmine olla paslik pikaajaline ühiskondlik eesmärk," arutles Ehin. Ta lisas, et see on vajalik ka seetõttu, et toimiv demokraatia on üks olulisemaid elukvaliteeti ja eluga rahulolu määravaid tegureid.

Aruande eesmärk oli kaardistada Eesti elanike suhtumist demokraatiasse, kasutades andmeid Euroopa Sotsiaaluuringust, mille raames küsitleti 2012. aasta teises pooles ja 2013. aasta algul 2380 Eesti elanikku. Uuring hõlmab ka 23 Euroopa riigi võrreldavaid andmeid.

Uuringuraportiga võib põhjalikumalt tutvuda Tartu Ülikooli kodulehel.

KESKNÄDALA KOMMENTAAR

On muidugi meeldiv üllatus, et Euroopa Sotsiaaluuring tuvastas demokraatia-teemal küsitletud elanike parteilisi eelistusi. Tulemusteate kohaselt eelistavad demokraatiat IRL-i, sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna valijad. Kui „Aktuaalne kaamera" seda uuringut tutvustas, lisati otsesõnu: demokraalikku riigikorda ei tähtsusta või tähtsustavad teistest vähem Keskerakonna valijad.

Lugejal-vaatajal tekkis seejuures esimesena küsimus: kas enne uuringut st oli ikka kokku lepitud demokraatia kui ühiskondliku nähtuse üheses mõistmises. Mida kujutab endast demokraatia IRL-i, SDE ja Reformi valijate jaoks ning mis on demokraatia Keskerakonna valijate meelest? Võibolla saadakse demokraatiast lihtsalt erinevalt aru ja erineva maailmavaatega inimesed defineerivad seda erinevalt?

Näiteks Vana-Kreekas (aga ka tänapäeva nn vanade demokraatiatega riikides) on demokraatia tähendanud esmajoones võimu vaheldumist. Kuidas mõjub sel taustal pilt Eestist, kus 15. aastat tüürib võimu juures seesama Reformierakond, kes peab demokraatiaks seda, et just tema on võimul? Ja nad ju ei varjagi, et soovivad võimule jääda ka pärast 2015. aasta valimisi. Loomulikult meeldib Reformierakonna toetajatele selline „demokraatia".

Küllap ei mainita üheski õpikus demokraatia omadusena ka valetamist. Näiteks selle poolest on Eesti erakondade seas eriti silmahakkav IRL, kes on sünnist saati valetanud, et võitleb kommunismi ja „endiste" vastu ning ajab „Plats puhtaks!"-ideoloogiat, samas aga on üle 10 aasta istunud just kommunistidega ühes koalitsioonis: Laar ja Kallas, Reinsalu ja Ansip, Kelami väidetavad võitlused kommunismitondiga Euroopa Parlamendis (tegelikult vaid Vikerraadios ja Aktuaalses Kaameras).

Ka Ene Ergma, kes nüüd minevat Euroopasse Eesti asja ajama, ajas mitukümmend aastat Moskvas hoopis Nõukogude asja, enne kui saabus Eestisse meie vabariigi ametiisikuks nr 2, teadmata midagi ühiskonnast ja poliitikast ning eestlaste eluolust. Muidugi meeldib „isamaalastele" niisugune „demokraatia".

Sotsiaaldemokraadid on kõikides riikides, kus nad üleüldse tegutsevad, ikka pahempoolsed ja ajavad koalitsioonides või üksiti ikka sotsiaalset poliitikat. Kindlasti ei ole nad niisuguste riikide valitsustes, kus miinimumpalk ja keskmine pension on 350 eurot või veel vähem; samuti riikides, kust kümnendik rahvastikust on ära voolanud. Eesti sotsid aga on parempoolsemad kui Skandinaaviamaade parempoolsete parteide liikmed. Ka praegu ajavad Eesti sotsid koos Reformierakonnaga parempoolset poliitikat - alustagem kas või tulumaksu vähendamisest olukorras, kus riik laguneb ja otseseid makse oleks vaja suurendada nii majanduse käivitamiseks kui ka inimeste äravooi takistamiseks. Sotsid kas abitusest või oskamatusest seda ei tee, järelikult neile meeldibki just olemasolev „demokraatia".

Kui vaatame Riigikogu, siis näeme, et drastiliselt on millegipärast vähenenud Keskerakonna fraktsiooni read - 26 saadikust on alles veel 21; neistki on välja langemas Olga Sõtnik, kes töötab juba üsna avalikult oma erakonna vastu. Kolmelt Keskfraktsiooni liikmelt on saadikupuutumatus ära võetud, mistõttu täie jõuga töötab vaid 17 saadikut. Kõik see kokku tähendab, et julgeima, sõnakaima ja teovõimelisima opositsioonijõu nõrgendamine konkurentidepoolse intriigide punumise kaudu on kandnud vilja. Opositsiooni vaenamine ei kuulu aga küll ühegi demokraatia arsenali, vaid viitab pigem diktatuurile. Ähvardamiste ja libasüüdistuste esitamisega ning Keskerakonna esimehe aastatepikkuse jõuetu ja põhimõttetu halvustamisega on saavutatud Eesti rahvuslike vabadusjõudude katusorganisatsioonist Rahvarinne välja arenenud suure ja tubli erakonna võitlusvõime vähenemine.

Samal ajal ei näe me mitte mingisuguseid karistusi võimu tõelisile kuritarvitusile - olgu siis elamislubadega hangeldamine või raha kadumine VEB-fondist või Estonian Airi tühjakspumpamine.

Samuti peavad IRL-i, SDE ja Reformi valijad ilmselt tähtsusetuks, et ilmselgete juhtimisvigade tõttu silma paistnud poliitikuid ei halvustata, vaid hoopiski edutatakse. Meenutagem kaht reformierakondlast: Maret Maripuu jättis sotsiaalministrina töötades puudega inimesed rahast ilma ja ekskultuuriminister Laine Jänes-Randjärvel oli inetu tüli kuulsa dirigendi Neeme Järviga. Nüüd on „haisema läinud" eksreformierakondlase Margus Allikmaa juhitud Rahvusringhääling. See nimekiri pole ju kaugeltki täielik.

Loomulikult on kirjeldatud vahendeid kasutavatel parteidel teistsugused arusaamad demokraatiast. Keskerakonna arsenali ei kuulu intriigid, valetamine, pealekaebamine ega poliitilises võitluses oma oponentidele noa selgalöömine. Samuti ei ole Keskerakonna taga olnud pikki aastaid välismaiste või ka kohalike bisnesmenide ärihuvides rahastatud meediat, mille lausajupesu tulemusena saadaksegi ülalmainitud „demokraatiahinnangud". Kahju, kui ka teadusest tehakse poliitika, pealegi halb ja primitiivne poliitika.

Kui IRL-i, SDE ja Reformi valijad on rahul Eesti riigis olemasoleva demokraatia tasemega, siis andku minna. Keskerakondlased - vähemalt need, kes suudavad Rosimannuse poliitpunumisest või Ilvese käpiknukuetendusest üle olla - tahavad kindlasti paremat. Tahavad demokraatlikku riiki, kust inimesed ei põgeneks, kus noored saaksid elada ja kus eakad saaksid väärikalt koos ülejäänud ühiskonnaga sammu pidada. Keskerakonnale meeldib selline demokraatia, mis annab igale ühiskonnaliikmele võimaluse areneda, kuid talle tõesti ei meeldi valikuline demokraatia.

URMI REINDE

Jaga |