Nädala juubilar TÕNU TRUBETSKY 50

Kirjandusse tuli Trubetsky 1989. aastal luulekoguga „Pogo", mis ilmus luulekassetis „Kassett '88" kõrvuti Karl Martin Sinijärve, Ringo Ringvee ja Märt Väljataga loominguga. Hiljem on ta avaldanud peamiselt proosat, kuid ka ülevaatlikke aimeteoseid anarhismi ja pungi ajaloost.

Mõnikord on öeldud, et eestlased põevad alaväärsuskompleksi ja on tihti endassetõmbunud ning tigedavõitu seetõttu, et meie rahva genealoogias puudub aadliperiood. Tõnu Trubetskyl seda muret ei ole - ta on Trubetskoide vürstisuguvõsa järeltulija. Kuid see on minevik. Tulevikku vaadates: tal on fotograafist tütar Reginleif Trubetsky ning kooselust Darja Žukovaga kasvavad kodus 7-aastane poeg ja 8-aastane tütar. Kuid tema eraelu kohta ei ole suurt muud leidagi - Trubetsky pole olnud kollase meedia hambus nagu mõni teine.

Meedia avastas Trubetsky alles 2010. aastal, kui ta „vapustas" Eesti kitsarinnalist ühiskonda ootamatu otsustavusega astuda Keskerakonda. Äkilist inimjahti, mis siis tema vastu lahti läks, on piinlik meenutada. Sest see ei lisa eriti usku eestlaste tolerantsusse, võimesse austada teise inimese valikuid.

Madal sopaloopimine, milles osalesid mitmed nimekad ajakirjanikud ja isegi mõni tänane parlamendisaadik, viis tervet põlvkonda muusikuna tugevalt mõjutanud loomeisiku tasakaalust välja, ning ta lahkus Keskerakonnast, jättes Eesti poliitilise maastiku maha ühe vääritu kogemuse võrra rikkamana.

Kuid Trubetsky suutis selle mõne kuu jooksul, mis ta erakonnas tegutses, koos mõne teise tuntud nimega algatada Keskerakonna kultuurikogu, mis on elus tänini, kuid mis ei põle, tõsi, täna enam nii suure leegiga kui sündides. Teoloog Raivo Raave, kes kultuurikogu juhtis ja Trubetskyga koostöös rohkem kokku puutus, kirjutas pärast Tõnu erakonnast lahkumist Delfis 25. novembril 2010 kirjutises „Mees, kes ei mahtunud poliitikasse":

„Tõnu soovitas poliitilisi vastaseid „mitte kritiseerida, vaid kiita", sest hukkamõistmine on umbrohu külvamine omaenese aeda. Tõnu küsis, et kas me kõik, kes siin elame, ei taha korrektset poliitikat. Me nõustusime - tahame.

Mees, kes tahtis Eesti poliitikat parandada, sunniti lahkuma tagakiusu ja tapmisähvardustega. Isegi pere ei jäetud puutumata. Kõigele vaatamata on temast saanud vägilane. Mees, kes üritas uskumatut - muuta Eesti poliitikat paremaks, inimlikumaks.

Kui tahame edasi elada, siis oleks korrektne poliitika juba suur võit.

Aga pisitilluke pill „vürst Trubetski headust" võiks poliitika teha taas selleks, mis ta traditsioonis oli. Politeya'ks - inimese kõrgeimaks tegevusvormiks, mida iseloomustavad vastutus, väärikus, suuremeelsus ja teised unustatud voorused."

Raivo Raave lahkus elavate seast 12. jaanuaril 2013. Kultuurikogu pidas üle-eelmisel laupäeval küll oma iga-aastase konverentsi, kuid pole seni veel Raave asemele suutnud uut juhti valida.

Tõnu Trubetsky ise kirjutas Eesti Päevalehes 21. augustil 2010:

„Mulle lihtsalt meeldib, et Keskerakond on selline erakond, kes seisab ka lihtsate inimeste eest. Ega sellel praegusel programmil viga ole, see tundub mõistlik ja positiivne. Mulle tundub, et keskerakondlased püüavad inimesi reaalselt aidata. Kuigi sellel võib olla ka propagandistlik eesmärk, aga erakondadevahelise konkurentsi juures on möödapääsmatu enda partei jaoks propagandat teha. Demokraatia ju selles seisnebki.

Minu arvates on Edgar Savisaar kindlasti Eestis kõige mütoloogilisem isik. Pilt, mille meedia on Savisaarest maalinud... ta on nagu Batmani-filmist mõni negatiivne tegelane. Stalini või Hitleri või mõne muu ülidiktaatoriga võrreldav kuju. Samas ka nagu Superman - tema pikad käed nagu ulatuks kõikjale.

Teine asi on Keskerakond ise. Programmist võib välja lugeda, et Keskerakond pooldab demokraatlikku riiki ja sõltumatut Eestit, suhteliselt tavaline euroopaliku riigi mudel tuleb välja, aga netikommentaarid või meedia laiemalt maalivad temast sellise pildi, nagu oleks ta Nõukogude Liidu kommunistlik partei. Just nagu oleks see, mida sealt lugeda võib, täielik vale ja Keskerakond kujutab endast vandenõu Eesti riigi ja eestluse vastu, et ta on venemeelne ja otseselt kommunistlik. Keskerakonna-vastane propaganda on maalinud sellest kurja, õela ja Eesti riiki kukutada tahtva salaorganisatsiooni.

Minu isiklik poliitika on väga lihtne. Ma pooldan neid asju, mis teevad ühiskonda vabamaks, ja olen nende asjade vastu, mis neid vabadusi piiravad. Ma ei sekkuks väga makse puudutavasse debatti. Minu arvates on nii, et kui isikuvabadused on tagatud, siis sellest ongi enam-vähem küllalt. Majandusliku korralduse poole pealt oma arvamust väga peale ei suruks. Peaasi, et ei oleks nii, et kedagi rahvuse pinnalt kiusataks. Ei pea siin tingimata venelasi silmas, vaid pigem juute. Isegi mõned vanad sõbrad on lugenud Tiit Madissoni ja Jüri Lina kirjutisi ja usuvad, et juudid ongi pahad.

Praegune ühiskond on küllalt vähe lastesõbralik küll. Lastega naistel on väga raske tööd saada. Aga ma ei oska öelda ka kuidagi, mida nüüd tegema peaks, kuid avalik arvamus võiks olla selline, et seaks lapsed esikohale."

Tänane Riigikogu liige Juku-Kalle Raid (IRL) kirjutas Eesti Ekspressis avalikus kirja Tõnu Trubetskyle:

„ ... mõtle hoolega, kas see, mida sa ühes populismipesas teha saad, kaalub üles sinu vaba inimese kuvandi ning julgustava mõju - näiteks sinust 30 aastat noorematele?"

Lihtsalt hämmastav, kuidas üks inimene ei luba teisele seda, mida enda puhul peab enesestmõistetavaks! Kuidas siis Juku-Kalle enda vaba inimese kuvandi kaalub üles neljakordne keskmine palk ja õige nupule vajutamine? Kindlasti kaalubki, JKR võiks endale tunnistada sama, mida kõik juba nagunii teavad - oleks ju vähem piinlik.

Kohe möödub 20 aastat „Vennaskonna" albumi „Usk. Lootus. Armastus" väljatulekust. Albumilt pärinevad ansambli surematud hitid „Insener Garini Hüperboloid", „Lahkumismarss", „Kõik on hea", „Kopenhaagen" jpt lood, mida tähistati kontserdiga Rock Cafe's 19. aprillil.

Vabadusaateid ja armastust ülistav „Vennaskond" pole lihtsalt bänd. „Vennaskond" koos oma säravaima tähe Tõnu Trubetskyga on sõpruskond, nad on võitlejad kitarride ja trummidega. Tegemist on sümboliga, ilma milleta ei oleks Eesti muusika see, mis ta täna on. „Vennaskond" on oma tegutsemisaja jooksul ilmutanud 17 albumit, lisaks neli filmi. Bändi esimene kontsert oli 23. oktoobril 1984. aastal Tallinna 49. keskkoolis, praeguses Tallinna Arte Gümnaasiumis.

Lõpetuseks. Trubetsky kokkupuude poliitreaalsusega ning meedia praktilise tapmisvõimega jättis loodetavasti midagi igaühe mällu, hoiatades ja vahest ka omamoodi lootusetust külvates. Inimkonna ajaloos pole ju keegi kunagi (sic! õigel ajal!) kuulata tahtnud tõerääkijaid, eriti ebameeldiva tõe kuulutajaid. Ebameeldivat defineeriks siinkohal kui võimule ja valitsusele ohtlikku tõde. Seepärast on parem seda kõike ignoreerida, boikoteerida (nagu meedia Eestis väga sageli teeb) või kui tõeütlejate leeri astub põlvkonna iidol (nagu Trubetsky oli), siis ta avalikult sõnasõja saatel hukata.

Kesknädala kolumnist Karl Lust kirjutas 16. märtsil 2011:

„Kiusajad ei ole moraalsed aateinimesed, vaid südametunnistuseta psühhopaadid, kes ammutavad oma jõu negatiivsest. Võimalikuks teeb selle grupi või avalikkuse (vaikiv) heakskiit. Õpetlikud on selles suhtes film „Klass" ja selle järjed. Reaalses elus tolereeris Eesti avalikkus Tõnu Trubetsky mõnitamist ETV-s, tema vaimset terroriseerimist ja tapmisähvardust KE-sse astumise pärast. Poliitiline vaen ja ebaõiglus on Eesti kümnetele tuhandetele elamiseks liiga ebameeldivaks muutnud. Rahvastikukao (koos sündimata lastega ca 300 000) korvamiseks ja majanduse käigushoidmiseks ei ole pääsu võõrtööjõu massilisest sissetoomisest. Eesti ei ela seda üle, nagu ta varsti ei suuda toita mittetöötavat osa rahvastikust. Kaks katastroofi põimuvad. See on osa parempoolsuse hinnast."

URMI REINDE,

ajakirjanduse põhjal

Jaga |