Lahendus Pronksmehe probleemile

Heldur Jõgioja,      31. mai 2006


Vastukaaluks neile isamaalistele jõududele, kes lisaks Lihulale nüüd – ikka Eesti huvides!– veel ka Tõnismäge korraldada tahavad, teen uuesti ettepaneku, mis on ajendatud mujal Euroopas nähtust.

Kui ei leita teisaldamise/mitteteisaldamise suhtes konsensust, tuleks Pronksmehe kaitseks rajada kunstiliselt kaunis kapitaalne sepisaed. Selle muidu lukustatud väravad avataks linnavõimude poolt lubatud ürituste ajaks, näiteks 9. mail. Kindlal kellaajal lastaks sisse II Maailmasõja veteranid ja Venemaal surnute mälestamispäeva nime all tuntud ürituse läbiviijad.
Poleks ime, kui samal, Euroopa päeval ilmuvad sinna ka liitlaste esindajad. Nende omi on Tallinnas hukkunud küll – näiteks 1944. a. märtsipommitamise käigus sai otsa mitu liitlasvägede lendurit.
Kaamerad igast aianurgast jälgivad toimuvat, et keegi ei pääseks üritust segama. Politseitõke kitsas väravas peaks suutma provokatsioonikatsed ära hoida – poleks enam vaja kogu väljakut ahelikuga piirata.

Aed olgu vähemalt kolm meetrit kõrge, ülalt tihedate väljapoole kaldu võreotsikutega. Kui see ei aita, tuleb püstitada paraja kõrgusega kaitsemüür.
Igal juhul on vaja võtta võimalus korraldada pealinna keskel ettekavatsetud "etendusi".

Vabadussõja monumendid ja Teises maailmasõjas Punaarmee vastu võidelnute hauad hävitati stalinistide poolt lõhkeainega ning lükati maatasa buldooseritega. Kas me siis, kui muud lahendust ei leia, laskumegi nende tasemele?

Kunagi tegin ajakirjanduses ettepaneku püstitada Tallinnasse Leinava Ema kuju. Ema on rahvustunnusteta, mundrita, pealdisteta – kõigil sõjas langenutel ja hukkunutel oli ema. Võrus olevat asi juba ühel pool, Tallinnas aga maadeldakse monumendiga, mis on jätkuvalt seal, kus ta on.

Igatahes pole vääritumat ettevõtmist, kui sõdimine surnute vastu. Ükskõik, kelle poolelt vaadatuna.

Miks mina, mittetallinlane, selles Tallinna probleemis sõna võtan?
Põhjusi on kolm. Ma ei pidanud lugema sõja kohta raamatutest – nägin viimast sõda oma silmaga. Jäin leinama ema, kelle hauaks sai Läänemeri. Keegi mu lähedastest ei sõdinud Punaarmees, kuid tean, et selle juhid jätsid miljonid oma sõdurid lihtsalt matmata – neil polegi hauaküngast; teadmata kadunuid aga käsitatakse tänini kui võimalikke reetureid. Kõigi nende sümboolne haud võiks olla mõnel kalmistul.
Kui läheks Pronksmehe mahakiskumiseks, oleksid tagajärjed tõsised. Ju seda on kellelegi väga vaja. Ehk saame oma vene vähemusele siis Vene tankid taas appi korraldada ja küllap Savisaar jälle nad lahkuma keelitab. NATO võib Kosovos tegutsenud KFOR-i moodi Vene rahujõude siin isegi aktsepteerida. Gaasitoru Euroopasse on mingist ugrimugride ja vene vähemuse tülist tähtsam.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)