Eetikavaba poliitiline tsensuur

TOOMAS ALATALU,      06. juuni 2001


26 sotsiaalteadlase avaliku pöördumine avaldati poliitilise kriisi kõrghetkel ja sellele tagati positiivne vastuvõtt. Tegelikult ei sisaldanud dokument midagi uut ja demokraatlikuma meedia tingimustes poleks teda tähele pandudki. Pole ka uuritud, miks mõned teadlased jätsid dokumendile alla kirjutamata.

Küsitavusi jagub. Kas või see, miks parlamentaarse demokraatiaga riigis lõpetavad sotsiaalteadlased oma kirja appihüüdega vabariigi presidendile. On's see jätkuv lootus heale tsaarile või (arvestades vahetult enne seda tehtud uhket eitust opositsiooni aadressil: "Me ei soovi, et avalikku pöördumist hakkaks oma huvides ära kasutama tänane opositsioon") üleskutse tugeva käe võimu kehtestamisele?
Jääb üle vaid tänada presidenti, kes vaikis. Kuniks teadlastele vastamise võttis enda peale Riigikogu juhatus ja seejärel juba valitsus.

Allakirjutanud pisut hirmul

Avalduse viimastes lausetes välja löönud hirm olla valesti samastatud pole juhuslik, kui vaadata allakirjutanute koosseisu. Mõned neist võtavad aktiivselt osa valitsuse ilustamisest ja tehtud vigade silumisest (kas või teada-tuntud arvamuse "uurijad"), teised on säilitanud neutraliteedi ja kriitikameele. Who's who allakirjutanute ridades sai selgeks niipea, kui viis-kuus neist neist istusid Laarist peaministri lauda …
Kui 26s üldse midagi ühist on, siis vast see, et nad kõik saavad aegajalt sõna nn suures ajakirjanduses. See on täna suur privileeg - nii nagu meil on olemas ajakirjanikke, keda enam ei avaldata. Nii on meil ka sotsiaalteadlasi, kes oma arvamusega rahva ette ei pääse. Sisuliselt on tegu teaduse lauasahtlisse kirjutamisega.
Sestap polegi üllatav ettevaatlikkus, mis saadab olla-avaldatav-privileegi omanikke: allakirjutanud ei hakanud riskeerima ja jagasid pöördumise lõpus ühiskonna kenasti õigeks ja valeks osaks.

Uus vaikiv ajastu

Olukord Eestimaal kipub kangesti sarnanema Konstantin Pätsi ja tema Isamaaliidu käe all 1930. aastate vaikivale ajastule. Ühtede suu oli ju selgelt kinni - Jaan Tõnissonil võeti lisaks ajalehele ka õppetool käest. Nelja endise riigivanema kirja oli võimalik avaldada vaid välismaal. Ülejäänud, tõsi, jätkasid kirjutamist ja teaduse tegemist ning neid ka avaldati, ent 1935-40. aastal polnud Postimees enam endine.
Nii nagu tänane Venemaa NTV telekanal pole enam endine NTV, kust võisid tõde ammutada. Kuhu see valitsustruu ja ühesuunaline kirjutamine, veel enam olukorra ja kolleegide suu kinnipanekuga leppimine meid 1940. aastal välja viis, on teada.
Toonast aega iseloomustanud soovimatus tegelikku asjade seisu tunnustada lööb välja ka täna, sest on ikka kurioosne küll, kui Isamaaliidu siseminister ruttab avama bareljeefi vaikiva ajastu suurinkvisiitor Kaarel Eenpalule veel enne, kui avati ausammas viimase ohvrile Jaan Tõnissonile. Alles kaks aastat tagasi tunnistas rahvas nn. sajandiküsitlusega Tõnissoni suuremaks riigimeheks kui Pätsi, ent meie tänaste valitsejate esikummardus kuulub jätkuvalt suurmehe suu sulgejale (kes saatuse irooniana oli varem kuulunud Tõnissoni jüngrite kilda).

Vana armas tsensuur

Tõnissoni kuju Postimehe Tartu toimetuse ees tuletab paratamatult meelde tänastki tsensuuri. Selle ikka ja jälle tekkimise üks põhjuseid on võimukandjate ja võimu omajate soov varjata tehtud vigu. Pool aastat tagasi kemplesin Kesknädala veergudel (mujal ju pole enam selleks võimalusi) tsensuuri pärast interneti Delfi portaalis.
Sealt väideti: mingit tsensuuri pole. Eks räägime siis värskest näitest - 17. mail pandi sinna üles kommentaar Jevgeni Kogani tagasitulekust Tallinna volikogusse. Kirjutasin sinna minagi järgmise teksti: "Palav tervitus Hannes Rummile ja Postimehe tsensoritele, kes 1999. aastal tegid kõik Kogani valimiseks Tallinna volikogusse."
Pool päeva hiljem oli minu tekst kadunud, selle ees-ja järeltekstid rippusid edasi.
Jääb üle arvata, et kommentaari kõrvaldasid need, keda see puudutas. Mõistagi loodetakse, et keegi ei vaata üle toonaseid ajalehti. Pärast 1999.a. kohalikke valimisi ilmus Sõnumilehes ülevaade, kuidas õukonnalehed jätsid avaldamata kõik materjalid, mis puudutasid Isamaaliidu ja Mõõdukate liitlase Kogani kandideerimist, et tagada viimasel võimalus anda oma panus ühisesse häältekatlasse. Pärast Keskerakonna poolt kinnimakstud teavitava sisuga avalduse ilmumist ruttas H. Rumm lugejatele kinnitama, et Kogan olla nõrk ja lootusetu kandidaat …
Poliitikas on küll kõik vahendid head, ent tuleb olla valmis maksma riskide ja valearvestuste eest. See puudutab ka ajakirjanikke. Mõistagi on kurb tõdeda, et aastal 2001 läheb käiku uus tsensuur kinni mätsimaks 1999. aasta tsensuuri. Nii et teatud toimetustes on kujunenud ja toimib edasi kõige ehtsam tsunftisisene ringkaitse. Ent eks ühesuunalises õukonnameedias juhtu hullematki.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)