Tallinn-Londoni silla tekkimise põhjus

MARTIN HELME,      03. detsember 2003


Juhan Partsi meeskond tegi ära selle, mida Laar ja Kallas olid tulutult üritanud - kirjutada ühine artikkel mõne Lääne poliitikamaailma raskekahuriga. Blairi-Partsi kirjutis Financial Timesis oli kahtlemata kasulik reklaam Eestile. Mõningate varjukülgedega, nagu näiteks saksa ja prantsuse poliitikute ärritamine, ent kes ütleb, oli see kasulik või ka lõbus ettevõtmine.
Eestis kuulutati seda artiklit kui üht tähtsamat diplomaatilist läbimurret läbi aegade.
Muidugi, küsimus tegelikult selles ongi, kas ikka selline ühisartikkel oli kasulik. Ma mõtlen Eestile, mitte Partsile. Ja mida pidi Eesti vastu andma, et Blair osutas suurt lahkust, mida varem pole nähtud?

Ühisartikli tekke põhjused on eelkõige muidugi Londonis. Kui arvestada, millist isiklikku profiiti taolisest artiklist annab lõigata, siis vaevalt keegi kahtleb enamike Eesti poliitikute valmisolekus suhteliselt suvalisele loole oma käsi alla panna. Loomulikult on selle ühisartikli sünnilool põhjuseid rohkem kui üks.
Blair on teatavasti oma karjääri raskeimas olukorras, olles nii opositsioonilise Konservatiivse partei kui omaenda tööpartei mässumeelsete, keda juhib rahandusminister Gordon Brown, rünnaku tugeva surve all. Brown on palju vasakpoolsem kui Blair, ometi on ta kategooriliselt vastu Blairi valimislubadusele kaotada Inglismaal naelsterling ja asendada see euroga. Rahandusministrina ta mõistab, mis oleks selle sammu kahju nii Inglise majandusele kui ka seda, et tema kui ministri isiklik võim kahaneks oluliselt. Teine tüliküsimus Inglismaa poliitikas on suhtumine ELi uude põhiseadusesse.

Inglaste vastuseis Euroopa Liigu põhiseadusele

Vastuseis ELi põhiseadusele on Suurbritannias (SB) äärmiselt tugev. See likvideerib sisuliselt kõik need erandid (k.a võimaluse säilitada oma raha), mis SB on suutnud endale aegade jooksul Brüsselilt välja kaubelda. See loob olukorra, kus järk-järgult lähevad riigi funktsioonid rahvusriikidelt üle Brüsselile. Maksud on vaid üks valdkond. Sama lugu on ka riigikaitse, välispoliitika, sotsiaalpoliitika või ükskõik millise eluvaldkonnaga. On inimesi, kes arvavad, et nii ongi õige ja hea. Meil nimetatakse neid föderalistideks, ise nimetavad nad end "eurooplasteks". Blair ega Parts ei kuulu selliste inimeste hulka. Nemad esindavad joont, mis väidab, et uus põhiseadus teeb ELi lihtsamini juhitavaks ja konkreetsemaks ning on seetõttu vajalik. Samas ei meeldi neile sugugi kõik, mis seal kirjas on, ning kauplemine ju alles käib, liitlasi on vaja, kas või maksuküsimuses.
Poliitikud teavad, et seni, kuni rahvas suurt ei viitsi endale selgeks teha, mida sisaldab ELi põhiseadus, ei teki suuremaid probleeme selle läbi surumisel parlamendis. Olgu tegemist ühe valitseva parteiga Inglismaal või mitmeparteilise koalitsiooniga Eestis, asi vormistatakse vaikselt ära ja kui avalikkus ärkab, on juba hilja midagi muuta. Palju raskem on aga saada projektile rahva heakskiitu referendumil. Paljud inimesed nii Eestis kui Inglismaal, kes pooldavad riigi olemist ELi liikmeks, on sellegipoolest vastu Brüsseli võimu kasvamisele oma riigi arvelt. Peamiseks takistuseks ELi kujundamisel Euroopa Ühendriikideks ei ole mitte liikmesriikide poliitikud, kes kõik loodavad võimu tsentraliseerimise kaudu suurendada oma võimu ja vähendada oma vastutust. Peamiseks takistuseks on kujunemas aina kasvav nõudmine asi referendumile panna. Eestis võib see ju tunduda kummaline, kuid riikides, kes vähemalt üritavad teeselda, et valitsev riigikord on demokraatia, loeb rahva arvamus päris palju. Ja rahvas on uuele põhiseadusele vähemalt Suurbritannias ülekaalukalt vastu.

Gallupipoliitik Blairi Partsi-kombinatsioon

Blair on gallupi-poliitik. Ta ei tee midagi, mis gallupi järgi tõotab vähendada tema populaarsust (uskumatu erandina Iraagi sõda). Enne valimisi lubas ta panna referendumile ka euroga ühinemise küsimuse, kuid kuna gallupid näitavad järjekindlalt, et rahvas seda ei toetaks, pole ta seda julgenud teha. Kindlasti ei julge ta panna rahvahääletusele ka põhiseadust. Isegi selle parlamendis läbi surumine on talle piisavalt vaevarikas, kuna Ülemkoda (lordide koda) võib ratifitseerimisotsuse, mis Alamkojas läbi surutakse, saata kas referendumile või hoida aasta otsa seadust kinni. Kõik see võtab täpselt nii kaua aega, et vahepeal jõuavad kätte valimised ja Blair teeb kõik endast sõltuva, et ELi temaatika ei kujuneks valimisvõitluse peateemaks.
Ja siin muutuski väike Eesti Suurbritanniale oluliseks. Eeldades, et parlamendis on ELi põhiseaduse läbi surumine lihtsam kui rahvahääletusel, on Blair huvitatud toetusest oma liinile, mille järgi vajadust referendumi järele ei ole. Seda liini on avalikkusele usutavalt raske müüa nii Britannias kui Eestis, kui järjest rohkem ja rohkem riike otsustavad, et valitsusvormi muutus on midagi, millel peab olema otsene rahva mandaat. Isegi Prantsusmaa ja Holland, mis on alati tulihingeliselt pooldanud ELis "integratsiooni" (ehk tugevamat keskvõimu), kaaluvad tõsiselt referendumi pidamist. Parem ei ole lugu uutes liituvates riikides, nii Poolas kui Tshehhis on tekkinud tugev surve põhiseaduse osas referendumi pidamiseks. Mõistetav ka, sest kui meil oli vähemalt enne referendumit võimalus põhiseaduse projektiga tutvuda, siis nende hääletused toimusid enne, kui projekt avalikuks sai.

Artikli hind eesti rahva õiguse arvelt

Nii leidsidki Blair ja Parts ühise teema, mille varjus lepiti kokku veel milleski. Parts sai Blairi allkirja ühisartiklile, mis aitas Res Publical ja Partsil näidata end Euroopa mõõtu poliitikutena. Vastu pidi ta avalikult lubama, et Eestis ELi põhiseadust rahvahääletusele ei panda, Blairil üks mure vähem. Mehed pidasid sõna - paar päeva pärast seda, kui artikkel ilmunud oli, esitas Parts oma arvamuse ELi uuest põhiseadusest. See olevat lihtne välisleping, mis ei muuda suurt midagi ja loomulikult ei peaks rahvalt sellele nõusolekut küsima. Edevuse hinnaks oli seega lubadus takistada eesti rahval teostada kõrgemat võimu Eesti territooriumil. Mis teha, ELis on see tavaline.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)