Teeme kodumaise ühistupanga!

HELLE VIRT,  Põlvamaa Hoiu-Laenuühistu juhatuse esimees

Just niisugusel põhimõttel töötab juba kümnendat aastat Põlvamaa Hoiu-Laenuühistu (HLÜ) ja veel rida ühistulisi rahaasutusi üle Eesti. Vanemad alustasid kakskümmend aastat tagasi ja on siiani vastu pidanud, vaatamata sellele, et ühistuliikumist riigi tasemel meil eriti soositud pole.

Ühispanganduse traditsioonid olemas

Eestimaine ühispangandus sündis 1902. aastal, kui 22. juulil alustas ülikoolilinnas tööd Tartu Eesti Laenu- ja Hoiuühistu. 1903. aastal avati Antslas Tarvitajate Ühisus, mille põhikirja tegi ühistegevuse tuntud toetaja Jaan Tõnisson. 1939. aastaks oli Eestis juba 174 ühispanka ja 434 laenu-hoiukassat ning üks keskpank - Eesti  Rahvapank. Tähelepanuväärne, et Eesti pangandusturust kuulus 1939. aastal ühistulistele pankadele ja krediidiühistutele 52%.

Täna on edukamalt tegutsemas  Loo, Leie, Kehtna, Kambja, Tartu ja  Saaremaa HLÜ, Maaelu Edendamise HLÜ ja Lääne HLÜ. Mitmed neist on oma tegevuses kümnenda verstaposti juba selja taha jätnud, kuid ühistute osakaal panganduses on siiski äärmiselt madal - alla ühe protsendi.

Meie Põlvamaa HLÜ sündis talupidajate initsiatiivil. 50 asutajaliiget panid kokku tollal asutamiseks vajaliku osakapitali 200 000 krooni. Põksuva südamega andsin välja esimesed laenud ja võtsin vastu ka esimesed hoiused. Meie ühistu üllaks eesmärgiks sai rahvusliku kapitali hoidmine põllumajanduses ja maapiirkondade arengu toetamine.

Milleks Põlvamaa rahvale HLÜ?

Lõime oma hoiu-laenuühistu elu enda nõudel. Üheksakümnendate aastate lõpul, kui meid tabas pankade esimene pankrotilaine, hakkasid suured pangad üksteise järel oma kontoreid sulgema. Eriti räigelt tehti seda maal. Ka sularahaautomaadid kadusid.

Maainimene tundis ennast hüljatuna, kelle vastu isegi pangad enam huvi ei tundnud. Ja ka pahasena: oma raha on pangas, aga välja võtta ei saa!

Samas kasvas inimestes soov ennast väikeettevõtluses proovile panna, kuid vahendeid oma firma loomiseks ei jätkunud. Kümme tuhat krooni oli nii mõnegi jaoks väga suur raha. Tihtipeale jäi talutöös puudu just sellise suurusjärguga summa. Suure panga jaoks oli sihuke rahasumma naeruväärselt pisike, ja nii jäigi see välja laenamata. Kui aga homme hommikuks on  niidukile ikka uut tera vaja, siis tuleb selle ostmiseks raha kusagilt saada. Appi tulebki hoiu-laenuühistu - tema leiab talumehe tarvis selle raha.

Maakohas avatud hoiu-laenuühistu eeliseks panga ees ongi vastastikune usaldus, mis ühistu ja tema liikmete vahel välja kujuneb. Praegu võin öelda, et meie nn halbade laenude protsent jääb pankade omale kindlalt alla. Ükskõik kuidas pingutades püütakse oma võlg tasuda, sest on teada - ausalt käitudes on varsti võimalik uut laenu saada.

Ühistupank jätkaks ühistu põhimõtteid

Oleks vaja rajada kohalikku ettevõtlust ühendav üleriigiline või regionaalne krediidiasutus ühistupanga näol, mis tegutseks piirkondliku arengu huvides, mitte ei suunaks oma liikmete vahendeid kommertspankade kombel välismaistesse fondidesse. Uue panga puhul oleks oluline demokraatlik juhtimine, kuna igal osanikul oleks üks hääl, vaatamata osamaksu suurusele.

Kui täna oleks olemas ühistupank, siis lubage mul tulevikku vaadata, kuidas ta toimiks.

Ühistupanga asutajate ringis võiks lisaks ettevõtjatele ja eraisikutele olla ka hoiu-laenuühistud. Teiselt poolt peaksid hoiu-laenuühistud jääma jätkuvalt iseseisvalt tegutsema, sest neil on oma liikmeskond ja hoiustajad.

Ma ei usu, et täna saavutaksime nii suure ühtsuse, milles enamik HLÜ-sid oleks silmapilk valmis oma iseseisvusest loobuma. Kuid agendina, oma maakonnas ühistupangale teenust osutades, võib see aastate jooksul juhtuda küll. Esimese Eesti Vabariigi ajal oli sadadele kohalikele hoiu-laenuühistutele ja väikestele ühistupankadele korrespondentpangaks Eesti Rahvapank, mis asus Tallinnas. Kas tänagi ei võiks midagi sellesarnast teha?

Krooni ajalukku minekuga on Eesti panganduses ees suured muudatused. Kindlasti on tulemas palju uusi üritajaid väljastpoolt Eestit. Miks me ei  võiks neid ennetada, omaenda rahvapanga luua, et lõpuks ometi ka eesti inimene  hakkaks ise oma rahakoti sisu üle valitsema!

[ESILETÕSTE]  Põlvamaa Hoiu-Laenuühistu üllas eesmärk oli rahvusliku kapitali hoidmine kohalikus põllumajanduses ning maapiirkonna arengu toetamine.

[ÜLDISTAVALT]

Hoiu-laenuühistuid tegutseb 97 riigis, kus 2008. aastal oli 53689 HLÜ-d 185,8 miljoni liikmega. Raha oli neis 995741 miljonit USA dollarit.

2008. aastal oli USA-s 7969 hoiu-laenuühistut 89,9 miljoni liikmega ja Kanadas 1008 ühistut 10,9 miljoni liikmega. Kui maailmas räägitakse juba mitu aastat hoiunduskriisist, siis hoiu-laenuühistud laiendavad oma tegevust. Aastail 2000-2008 suurenes hoiu-laenuühistute liikmete arv 108,3 miljonilt 185,8 miljonini.

Kuigi hoiu-laenuühistuid tuntakse nende poolt osutatavate finantsteenuste järgi, pakuvad nad palju enamat. Näiteks aitavad hoiu-laenuühistud oma liikmetel rajada väikeettevõtteid, rajada kodu oma perele ja võimaldada haridust oma lastele. Allikas: Ülemaailmne Hoiu-Laenuühistute Nõukogu

[FOTOTEKST]

INIMESTELE KASULIK: Taas on käes hoiustamise aeg ja huvi hoiu-laenuühistute vastu kasvab. Hoiuste intress on siin palju kõrgem kui kommertspankades ja sellest ka elanikkonna kasvav soov sääste just ühistusse hoiule panna. Ning kindlasti ei saa alahinnata eestlaste veel päriselt mitte kadunud patriotismi hoida raha oma pangas, mis Eestimaale ja mitte võõrrriikidele kasu toob. Foto:erakogu

Jaga |