Kelle ridades võitled, nende ridades ka langed

REIN RUUTSOO,      20. detsember 2006


„Saatus ja valikud. Arnold Meri lugu. Üles tähendanud Vello Pilt" (Kirjastus Ilo. Tallinn, 2006).

„Eestile elatud elu"– nii on pealkirjastatud samalaadne, samuti vestluskaaslase poolt "üles tähendatud" raamat (vt Andreas Oplatka. Lennart Meri – Eestile elatud elu. Kahekõne presidendiga. 2001).

Meie must-valge ajalookirjutamine on saavutanud sellise taseme, et Arnold Merelt kirjapandu oleks sarnase pealkirja all arvatavasti "pühaduseteotus". Kuid sellise vastandumise tingimusteta tunnistamine vaid kinnistaks müüti nagu elanuks Arnold ja Lennart Meri erineval ajal ja erinevas ruumis, et NKVD armust ja ENSV-s võis mööda maailma reisides jne elada radikaalselt erinevaid elusid.
Sama skeemi järgi on Eesti NSV-sse sündinuid võimalik lahterdada kollaboratsionistideks ja vabadusvõitlejateks, vaid põlgust väärivaiks NLKP liikmeiks ja dissidentideks.
Nii lihtne see aga pole. Kuni 1953. aastani polnud kellelgi, staatusele vaatamata, võimalik isegi mitte "kindla peale" ellu jääda. Vast kusagil aastast 1988 osutus avalik poliitiline enesemääratlus juba võimalikuks, sai valjult sõnastada selle, "millist Eestit me tahame".
Kuid Lennarti ja Arnoldi elukäigu näiv vastandlikus pole mitte niivõrd sündmustes (faktides), kuivõrd "diskursiivses kontrollis", mis on ajalooideoloogide sulega mineviku üle seatud. "Eestile elamine" on tagantjärele monopoliseeritud vaid osale inimestest või parteidest, näiteks neile, kes sildistasid end Isamaa nimega. Selle kohaselt ei saanud Arnold Meri, kes sõdis lääneriikidega sõlmitud lepet täites Hitleri vastu Eesti Korpuses ning oli toeks Eesti NSV haridusministrile Ferdinand Eisenile, kes päästis meile 11-klassilise emakeelse kooli jne, kuidagi oma elu "Eestile elada".
"Eestile elamine" on selle vaatenurga esindajate nägemuses Euroopa anastanud Hitlerile truuduse vandumine ja tervituste saatmine (Jüri Uluots) või Venemaal oma kodusid kaitsnud partisanide külade põletamine (Alfons Rebane).
Sedalaadi loogika kohaselt oli Pätsi poolt Stalini kõikide nõudmiste täitmine, mis viis Eesti riigi hävinguni, peaaegu et patriootiline tegu (säästis eesti rahvast), sellest tulenenud rezhiimi vangid aga kollaboraatorid. ENSV tegelikud isad tegid "vigu", nende ohvrid on aga kaasajooksikud.

Meride saaga

Vendade Konstantin ja Georg Meri poegadele jagus aastaid, et näha uut vabadust ja teha oma valikud. Nende valikute hulka kuulub ka tagasivaade olnule, s.t see, mida mäletatakse, keda mäletatakse ja kuidas mäletatakse; kui paljus ollakse mineviku vangid.
Ja ega väga ei taheta mäletada. Lennart Meri oma mälestusi targu ei avaldanud (ei saa ju ise "valikuliselt" mäletada), järeltulijad on juba vabad tema pärandist valima lõike, mida tahavad.
Ka üleskirjutused Arnold Merelt ei paista silma erilise detailsusega. On tähelepanuväärne, et Virkko Lepassalu mitte just kõiges õnnestunud raamat Lennart Merest on vennapoegade tausta valgustamisel hoopis sisukam kui Pildile jutustatu. Nii väidab Pildi kirjapanekus Arnold oma isa olnud vasakpoolse tegelase (lk 11). Kuid nagu selgub Lepassalu ülestähendustest, polnud Arnoldi isa mitte ainult sotsialist, vaid ka "Kominterni eluaegne toetaja" (Virkko Lepassalu, Süümepiinadeta. Tallinn 2005, lk. 14). See on väga oluline erinevus, mida tänapäeva Eestis erinevatel põhjustel püütakse teha olematuks (kommunistid soovivad paista sotsidena; sotse aga samastavad meie parempoolsed retoorikas teadlikult kommunistidega, kuni siis pilastavad nad ära "mõõdukaina").
Teiste sõnadega: Konstantin oli mitte üldsegi sotsialist, vaid tõeline revolutsionäär, kes sümpatiseeris rahvusvahelisele kommunistlikule liikumisele. See seletab nii mõndagi tema elukäigust (Eestist lahkumine Jugoslaaviasse jne), aga ka Arnoldi kommunistlikud veendumused. Sotsialistidele olid ju Eestis kõik uksed valla, Venemaale sümpatiseerinud kommunistid aga tõrjutud.

Eesti Vabariigis alguse saanud vendade ja vennapoegade maailmavaadete erinevus (Konstantini veendumused päris ta poeg Arnold) hajutas nende elusaatused vaid lühikeseks ajaks. Et nende teed mõnes Stalini vanglas ei ristunud, sellest jäi tegelikult väga vähe puudu. Konstantini poja lojaalsust see oluliselt ei vähendanud. Beria meeste avalikku koostööd pakkuv külaskäik Georg Mere koju valitsuse kokkupanekuks (nagu Kaido Jaanson seda mäletab teda jutustanud) ei saanud aga järge.
Kas selle põhjuseks oli Läänega suhteid soendanud Beria tapmine rivaalide poolt, jääb lahtiseks. Et aga vennad Georg ja Konstantin, mõlemad tegelikult surmasuust pääsnud mehed, ja nende pojad omavahel suhelda ei tahtnud, on äärmiselt tähelepanuväärne, inimlikult ehmatav seik, mis aga pakub palju mõtlemisainet. Kaarte ei kavatsenud või ei söandanud avada neist keegi, kõigel muul polnud aga nii osavate meeste suhetes ju siis mõtet.
Igatahes pole väidetav "kroonumeelsus", lõpuni truuks jäämine nõukogude võimule piisav seletus elukestvale võõrastusele. Hindrek Meri – Lennarti vend, oli ju näiteks Ilvese vaatenurgast lõpuks samas suurusjärgus "kollaboraator": EKP liige, ministri asetäitja (Plaanikomitee esimehe asetäitjana oli ta isegi märgatavalt tähtsam kõrgametnik kui haridusministri asetäitja "ehitusalal", nagu seda oli Arnold Meri).
On tähelepanuväärne, et oma onu Georgi KGB kaastööliseks värbamist (mis on ju vaieldamatu, ka dokumendipublikatsioonidest vastu vaatav fakt), nimetab muidu nõukogude süsteemi briljantselt tundev Arnold "külgekleebituks". Miks?
Selge, et Lepassalu kurjade konstruktsioonide ja Kulle Raigi heatahtlike heietuste kõrvale väärib Lennart Meri ikkagi tõsist elulugu. Eesti avalikkuses ja ka Lennart Merele lojaalsete ajaloolaste (Meri suutis kujundada terve põlvkonna ajaloolaste mentaliteedi) seas püsib ikka veel "kokkulepe", et Lennart Merist "kõike ei kirjutata", et teadmiste asemel eelistame ikoone. Ajaloo mõistmisele see kasuks ei tule.
Olukorras, mil äsjastel valimistel, kus Ilvese märguandel (tema vallandas oma artikliseeriaga kampaania) inkrimineeriti Arnold Rüütlile ilma mingi häbita olematuid kuritegusid ja samas on Lennart Merist kirjutamine tabustatud, on ka jutud "vabast ajakirjandusest" naeruväärsed.
Mere saapaisse astuva Ilvese üks algatusi võiks olla presidendirahastust president Mere kohta uurimusliku monograafia kirjutamise algatamine (kui teda muidugi Eesti ajalugu huvitab?). Kardan, et tabude jätkudes juhtub sama, mis president Pätsiga, kellest tõtt kirjutanud eestlane pagendati Soome ja kelle eluloo kirjutaski lõpuks soomlane. Kuuldavasti on president Meresuunalist tõsist huvi juba ilmutatud, ja mitte ainult Soomest.

Suurem oma saatusest?

Õigustamine kuulub meie elu juurde – väga raske on oma elu ise tühistada. Trotslik Arnold Meri väidab, et ta on teinud kõik oma valikud ise. See on väide, mis tähendab ka vastutust, vastutuse võtmist ka "olude" eest, mida ju ei valitud. Suure osa valikuid tegi tema eest "elu", ja vaid enda süsteemiga samastaja võib ka olusid "omaks" pidada.
Stalini–Hitleri koostööga sai ta igatahes petta. Et Arnold Merest tehti NSV Liidu kangelane, seda ta ei varja, kuid kangelase, kangelaslikkuse "omamüüt" kuulub tema tagasivaate juurde. Arnoldi elu on mingis mõttes tõesti vägitegu, kuid omamüüt hoiab elus truudust kunagistele ideaalidele (ja ka eksimustele).
Kuivõrd oma "valikud on ta teinud ise" – siis pole võimalust end ka välja vabandada. Selles mõttes on ta sirgjoonelisem, kui need oma aja tegelased, kes ajavad oma elu nuripooled lihtsalt "olude kaela". Kuigi "klassivõitlusele" viitamine pole veel ajast ja arust, viib 1940-ndail aastail Eestis toimunu "omamoodi kodusõjana" esitamine juba lähedale naabermaa käsitlusele Eesti lähiajaloost.
Ent sellisena lisab ta vajaliku "portree" mineviku mõistmise galeriisse. Osalust 1949. aasta märtsiküüditamises seletab ta valvamisega, et ei rikutaks "seaduslikkust" (millist?). Küüditamist vaagides leiab Arnold Meri tagantjärele, et tema vastuhakk oleks ähvardanud mahalaskmisega. Kuid kindlasti ei kaalunud ta vastuhaku alternatiivi tollal, vaid ajas "õiget asja".
Ka kordab ta 1988. aastal Gustav Naanist eesti rahva vaenlase teinud õigustusi, nagu teeninuks sõjaeelne küüditamine võitlust "viienda kolonniga". Hukkamõistu rezhiimile või kaastundeavaldust küüditatud naistele-lastele üle tema huulte ei tule. Võib-olla on selles trotsi tema tegude tänase kriminaalse jälitamise vastu? Kuid kuidas ka saatuse valimistega poleks, moraalne vahekord oma eluga tõstab inimvaimu kõrgemale lojaalsusest või mittelojaalsusest mõne poliitilisele rezhiimi suhtes, teeb ta inimlikult vabaks. Seda oodanuks kindlasti.
Lähedane koostöö nn eestimeelsetega (nagu Ferdinand Eisen jt) kinnitab, et hiljem kuulus ta EKP rahvuslikku ossa, kuid Arnold Meri pole suurem oma saatusest – sattumisest elama stalinliku terrori riiki. Meri tõmbab küll eraldusjoone võltskommunistide (karjeristide), Stalini ning oma mõttekaaslaste vahele. Nii räägib ta "parteikarjeristidest" ministeeriumis ja nn sõprusühingu turismigruppides. Kuid see vahetegemine vastab nõukogude mallile – "tõeliste" ja libakommunistide eristamisele – ega anna toetuspunkte kriitiliseks minevikuhindamiseks ja enesevaatluseks. Stalinismi kui riigi- ja võimukeskse ideoloogia vastand on inimkeskne maailmanägemine (humanism).

Kas kasutamata võimalused?

Võitlejahingega Arnold sattus perestroika-aastail n-ö eesliinile vaid korra. Seda siis, kui Evald Laasi avalikustas, et Eesti 1941. aasta sügislahinguis pages üle rindejoone tuhandeid Nõukogude väkke viidud eestlastest sõdureid/mobiliseerituid. Arnold Mere autoriteeti kasutas oskuslikult nende leer, kes nägid selles Eesti Korpuse sõjalise vapruse vähendamist ja vee valamist nende veskile, kes olid kogu aeg väitnud, et "eks need eestlased ühed varjatud natsid ikkagi olid". Sellega õigustati ka mobiliseeritute saatmist sisuliselt surmalaagritesse. Sellest vaidlusest sündinud ajaloolise tõe skandaalist Mere-poolset meenutust Pildi kokkuseades paraku pole.
Arutlustes, nagu oleks Arnoldilgi olnud väljavaateid edukalt tulla poliitikasse, on taustaks nähtavad paralleelid Lennarti tähelennuga. Arnoldit lähendab Lennartile kindlasti poliitiline vaist ja kalkuleerimisvõime, mis võimaldas tal peaaegu alati teha ellujäämiseks vajalikke täpseid valikuid.
Kuid Arnold oli hoopis sirgjoonelisem ja seltskondliku lihvita, mille Lennart oli oma lähedaste väljavingerdamis/ellujäämis-õppetundide kõrval omandanud kui diplomaadi poeg, kes sai kuulda oma isa kogemustepõhiseid õpetusi (et isa neid ei jaganud, pole usutav).

Erinevus polnudki nii suur

Kokkuvõttes polnudki ju nende "poliitiline kapital" 1987. aastal nii väga erinev. Arnold sai stalinliku terrori kätt tunda hoopis rängemini kui Lennart. Sel ajal, kui Lennart lõpetas Tartus hiilgavalt ajalooteaduskonna, nägi juba tegelikult surmasuus olnud ning Venemaale pagenud Arnold kurja vaeva, et seal mingigi haridus omandada. Kindlasti oleks tema maailmanägemine olnud teine, kui ta oleks käinud kõrgkoolis mitte Siberis, vaid Tartus, ehkki eksamitel tulnuks esitada samu stalinlikke tõdesid Eesti NSV ajaloost, milleta ei saanud läbi Lennart. Kumma panus eesti rahvuse säilimisse oli suurem – kas Lennartil Eesti Raadio soomekeelseis saateis Eesti kommunistliku valiku eelistest ja sotsialismi õitsengust NSV Liidus rääkides või Arnoldil Eesti NSV hariduselu suunates – oleks huvitav teema.
Arnoldi tegevus Sõprusühingus kultuurisuhete korraldajana omab tugevaid paralleele samadele peremeestele oma välissõitudest aruandeid kirjutanud Lennarti tööga ühingu heaks, nagu ka Kirjanike Liidu välissuhete sekretäri väga delikaatse rolliga.
Eestimaa Rahvarinde kandidaadina ENSV Ülemnõukogu valimistel kaotas Lennart napilt Mart Laarile, kelle seadis tõelise rahvuslasena tema vastu üles Muinsuskaitse Selts. Lennartist sai Savisaare valitsuses Rahvarinde välisminister; sellesama Rahvarinde, mida Mart Laar esitab vaid Moskva tööriistana. Kui uskuda Laari, kes väidab, et Rahvarinde lõi KGB, siis Lennart oleks vabadusvõitluse-vastane tegelane, Moskva käsilane.

Arnoldi elus jääb seega see periood ENSV-le elamises, kui Lennartiga võrrelda, väga tagasihoidlikuks, – tal polnud Lennartiga võrreldavaid vaimuandeid, paindlikkust ega uusi võrgustikke. Ta teadis, et üks mees ei ole võitlusväljal sõdur. Eesti Korpuse põlvkond oli juba liialt hõrenenud ja väsinud, et veelkord üritada ja organiseeruda. Näeme, millise eelise andis elujõus pagulaste sama põlvkonna meeste pääsemine vintsutustest, võrratult kõrgem elukvaliteet ja võimalus oma põlvkonda demokraatlikus ühiskonnas organiseerida.
Raske uskuda, et tänased toimetamised on Arnold Mere vaba valik, vanuri selge ärakasutamine manipulaatorite poolt on ebaeetiline. Kuid "Kelle ridades sa võitled, nende ridades ka langed" on laulnud Soome radikaalne luuletaja Aulikki Oksanen. Selle raamatu ja kõige muu põhjal võib arvata, et Arnold Meri langeb nende ridades, kes tegid kord ta Nõukogude Liidu kangelaseks.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (15)