![]() Nädala juubilar IGNAR FJUK 60MATI HINT, 13. märts 2013Nädal pärast Stalini surma, 12. märtsil 1953 sündis Tartus nüüd siis juba 60-aastane Ignar Fjuk, kelle erialane-administratiivne karjäär Eesti NSV-s sujus pärast arhitektina Kunstiinstituudi lõpetamist (1976) päris kenasti. Aga kui perestroika hakkas argselt jõudma ka Eesti NSV-sse, siis lisandus Ignar Fjuki karjääri kohe võrdväärsena või koguni tähtsamana aktiivse ühiskonnategelase roll. Fjuk algatas Loominguliste Liitude Kultuurinõukogu (juba 1987), mille raadiosaated, veidi liialdatult öeldes, panid Eesti NSV-s kord nädalas keset valget päeva töö tunniks ajaks seisma. Rahvarinde asutamiskongressil oktoobri alguses 1988 valiti Fjuk Eestimaa Rahvarinde Volikokku ja veidi hiljem RR-i teise Eestseisusse (1990-1992). Ignar Fjuk ja Lennart Meri on 1988. aasta 16. novembri suveräänsusdeklaratsiooni põhiautorid. Fjuk valiti 1989. aastal Eesti asja ajama ka Moskvasse NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi, samuti kuulus ta Eesti Vabariigi Ülemnõukogusse, mis 20. augustil 1991 hääletas Eesti iseseisvaks. Iseseisvas Eestis algas Ignar Fjuki riigikogulase staaž 1992. aastal VII Riigikogus Rahvarinde saadikuna. Fjuk oli Eesti Rahva-Keskerakonna (hilisema Keskerakonna) asutajaliige ning kuigi ta kuulub Keskerakonnast välja astunute hulka, ei ole tema poliitilist seltskonnavahetust saatnud liigne kära ja endise kodupartei mustamine. Vastupidi, Fjuk tunnistab ka tänapäeval, et enamik Eesti praegustest erakondadest on suuremal või vähemal määral välja kasvanud Rahvarindest. Ta ise on säilitanud Eestis erandliku julguse väljendada omaenda arvamusi ja veendumusi ning vabalt suhelda ja väidelda kõigi Eesti elus aktiivselt osalejatega. On arvatud, et "pingviinide paraad" on sõnaühend, mille on käiku lasknud Ignar Fjuk. Igatahes ei suhtu ta presidendi vastuvõttudesse ja sealsesse "moedemonstratsiooni" hardusega. Fjuk ei jaga Eesti erakondi valgeteks (puhasteks) ja ebapuhasteks. Ta teab, et must-valge liigitus on vale. Fjukis on renessanslikku universaalse haarde taotlust. Ta on arhitekt, kes armastab ja tunneb klassikalist muusikat, võtab pädevalt ja intrigeerivalt sõna oma riigi poliitika analüüsimisel, hoiab ennast füüsiliselt vormis. Fjuki regulaarset päevapoliitilist, kuid põhimõttelist raadiosaadet "Räägivad" (Klassikaraadios reedeti kl 11.05, kordus laupäeval kl 10.05, Vikerraadios järgmisel nädalal pärast teisipäeva keskööd kl 00.05) on eetris olnud üle 300 saate. Fjukil on oskus tuua oma saatesse tema valitud teemal dialoogi või kolmikvestlust pidama poliitikuid, teadlasi, kultuuri- ja kunstiinimesi, majandusjuhte ja keda iganes. Äraütlejaid on nähtavasti vähe, näiteks poliitikute tippklass on saates esinenud Edgar Savisaarest Toomas Hendrik Ilveseni. "Räägivad" kuulub Eesti poliitika hoovuste mõistmiseks kohustusliku informatsiooni hulka. Hämmastav on aeg-ajalt kogeda, et leidub Eesti poliitikast huvituvaid ja sellest kõnelevaid inimesi, kes pole sellest saatest kuulnudki. Juba praegu, veel enam aga tulevikus on Fjuki saadete kogum Eesti poliitika mõistmisel oluliseks allikaks, kui selles massiivis ainult orienteeruda suudetakse (praeguseni umbes 280 tundi ehk seitse-kaheksa nädalat täistööpäevadega vahetpidamata kuulamist). Fjuk ei alusta saadet ettevalmistuseta: saade algab Fjuki epistliga valitud teemal. Epistel annab tunnistust tõsise kirjavara lugemusest ja poliitiliste juhtumite meelespidamisest. Viimasel ajal on saates jõuliselt kõlanud väited, et Eesti ühiskond on muutunud läbipaistmatuks ja läinud väga sassi. On kahju, et "Räägivad", mis hoolimata Fjuki praegusest reformierakondlikust kuuluvusest on pigem põhimõtteline ja parteideülene kui parteipoliitiline, leiab suhteliselt tagasihoidlikku avalikku tähelepanu. Ehk sellepärast, et tegemist on tõsise kolletumisvastase asjaga. Ignar Fjuki 60. sünnipäeva eel avaldusid tema tegevuse kaks põhitahku päris võimsalt: Eesti ühiskonda raputas-sakutas tema ja veel 16 allkirjaga "Harta 12" ning Narva maanteel sai valmis Tallinna Ülikooli uus peahoone, mille projekteeris Arhitektuuribüroo Ignar Fjuk. Mõlemale on saanud osaks ka tendentslikke hinnanguid, kuid tähtis on, et "Harta 12" tekitas ühiskonnas lootust puhastumisele ja et ülikoolipere on uue hoone hästi vastu võtnud; paljudele välisülikoolidest pärit külalistele on maja jätnud väga hea mulje. Kui sisustatakse raamatukogukorrused, siis leeveneb ka kurbus endise suurepärase väikese raamatukogu lammutamise pärast. Praegu toimub "Harta 12" ajel vallandunud ühiskondliku aktiivsuse igijäässe pakkimise poliittehnoloogiline protsess, kuid jääb lootus, et Ignar Fjuki taolised erineva maailmavaatega rahutud hinged (neid ju on veel!) ei lepi demokraatia mandumisega (õieti - mannutamisega). Palju õnne Ignar Fjukile Tallinna Ülikooli uue peahoone puhul. Edu ja jaksu erialaste projektide teostamisel ning Eesti avalikus elus osalemisel. Ja muidugi õnne privaatsfääris! MATI HINT Viimati muudetud: 13.03.2013
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |