Põhiseaduse sünnivalud 25 aastat hiljem

Filmis näidati, kuidas sündis Eesti praegune põhiseadus. See jutustas põneva loo põhiseaduse sünni tosinkonna võtmetegelase pilgu läbi ja toonase arhiivimaterjali toel. Otsiti vastust ka küsimusele, kas põhiseadus on veerandsajandi karmile ajaproovile vastu pidanud?

Veerandsada aastat hiljem tuleb välja, et on vastu pidanud. Küll väikeste muudatustega, mis puudutavad erinevaid valimisi ning ühinemist Euroopa Liiduga, kuid põhiosas on põhiseadus jäänud samaks. Seda pole vähe ühe taasiseseisvumise protsessi läbi teinud riigi jaoks.

Põhiseaduse rahvahääletuse 25. aastapäevaks valminud filmis kommenteerisid põhiseaduse sündi ja käekäiku selle loojad, aga ka õigusvaldkonna praktikud ja teoreetikud, Eesti endised ja tänased tipp-poliitikud ning põhiseaduslike institutsioonide esindajad. Arhiivikaadreid kasutades püüti luua Eesti riigiõiguse ajalugu ja selle loojaid jäädvustav püsiva väärtusega üldhuvitav ning eri põlvkondi kõnetav teos.

Siiski tuleb veel kord meenutada ja esile tuua vahetult toonaseid ajaloolisi sündmusi ning reageeringuid neile, mis veerandsada aastat hiljem kipuvad ähmastuma või aja kõverpeeglis moonduma.

Põhiseaduse sünd

Otsus põhiseaduse väljatöötamiseks ja Põhiseaduse Assamblee (PA) loomiseks tehti 20. augustil koos Ülemnõukogu kuulsa otsusega Eesti riiklikust iseseisvusest. Otsuses on teise punktina kirjas, et põhiseaduse väljatöötamiseks ning rahvahääletusele esitamiseks tuleb moodustada Põhiseaduslik Assamblee, mille koosseis kujundatakse delegeerimise teel Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi poolt.

 3. septembril võttis Ülemnõukogu vastu otsuse PA valimistest. Otsuses seisab, et Eesti Vabariigi Põhiseaduslik Assamblee on 60-liikmeline. Ülemnõukogu valib enda liikmete hulgast 30 ning Eesti Kongress enda liikmete hulgast 30 Põhiseadusliku Assamblee liiget.

Tollases ajakirjanduses hakati hinnanguid kavandatavale põhiseadusele ja PA tööle andma kohe pärast 20. augustit 1991. Et arutelu Eesti võimaliku põhiseaduse üle oli kestnud juba mitu aastat, siis jätkus ka augustipöörde järel diskussioon põhiliselt selle üle, kas kehtestada taas 1938. aasta põhiseadus või teha uus. Veel olid peamisteks vaidlusteemadeks, kas valida president otse rahva, valijameeste või Riigikogu poolt ning §8 põhiseaduse rakendusseadusest ehk kas lubada endise kompartei nomenklatuuril kandideerida valimistel.

 Pärast seda, kui PA võttis oma töö algul oktoobris edaspidise arutelu aluseks Jüri Adamsi juhitud töörühma põhiseaduse, n.ö parlamentaarse riigi eelnõu, tõusis arutelu põhiseaduse üle uuele tasemele. Nüüd hakkabki dokumentaalis 25 aastat hiljem kostnud asjaosaliste jutt kohati vastu tollal kirjapanduga. Toonase justiitsministri Jüri Raidla ja jurist Rein Langi eestvedamisel koostatud presidentaalse põhiseaduse projekti vedajad ei räägi nüüd enam selle eelistest.

 Aga 14. oktoobri 1991 Postimehes kirjutas Rein Lang, et “…valides praegu Jüri Adamsi projektiga parlamentaarse süsteemi, surus PA trumpässa pihku Edgar Savisaare “paatkonnale””. Tartu lehe 26. oktoobri numbris tõdes PA ning ÜN Keskfraktsiooni liige Peet Kask, et “vaidlused presidentalismi ja parlamentaarsuse üle läksid uude faasi 11. oktoobril, kui PA tegi oma valiku parlamentarismi kasuks. On selge, et see viis meeleheitele need jõud, kes poolteist aastat on vaikselt ja salaja presidendivõimu oma hinges kasvatanud, sõnas ja pildis selle kasuks töötanud.”

3. jaanuari 1992 Postimehes astus üles PA liige Marju Lauristin, kelle seisukohast assamblee seinast-seina valitud koosseis (ERSP-st EKP-ni) osutus koostöövõimelisemaks ja teotahtelisemaks kui kumbki teda valinud kogu eraldi. „On isegi üllatav, kui kiiresti jõudsid PA erimeelsed liikmed üksmeelele peamises: Eesti Vabariik tuleb üles ehitada tasakaalustatud parlamentaarse demokraatia põhimõttest lähtudes,“ kirjutas ta, lisades, et „otsevalitava riigivanema roll peaks olema põhiseaduses eriti rangelt piiratud, ilmselt veel rangemalt kui praegune eelnõu ette näeb. Need, kes pooldavad riigivanema volituste laiendamist ning samal ajal nõuavad tema otsevalimist, avavad tahes või tahtmata ukse võitlusele isikuvõimu pärast.”

Meedia reageering

Põhiseaduse edukas rahvahääletus 28. juunil 1992 näitas, kellel oli õigus. Isegi Endel Lippmaa on 30. juuni Rahva Hääle intervjuus sunnitud tõdema, et sisepoliitilisest seisukohast oli uue põhiseaduse vastuvõtmine igati otstarbekas. See oli kasulik kompromiss parteide ja rühmituste vahel.

Rahvahääletuse tulemused leidsid küllaldast vastukaja ka välispressis. Briti päevaleht The Times toob 30. juunil esile, et eestlased olid esimesed kogu endisest N. Liidust, kes hääletasid referendumil uut konstitutsiooni. Lisamata ei jäeta siiski asjaolu, et 52,5% hääletajatest olid vastu valimisõiguse andmisele mittekodanikele. Sama päeva Helsingin Sanomat tõdeb, et Eestist on pärast põhiseaduse heakskiitmist saanud esimene parlamentaarse demokraatia maa endiste N. Liidu vabariikide hulgas. Samas toob Soome suurim päevaleht esile, et hääletusest said osa võtta vaid Eesti kodakondsed. 3. juuli Vene mõjukas ajalehes Nezavissimaja Gazeta kirjutab Ilja Nikiforov, et valimisnimekirjade koostamise rangete reeglite tõttu ei lubatud hääletama isegi Ülemnõukogu liikme Teet Kallase abikaasat Alla Kallast, kes on ajakirja Raduga peatoimetaja.

Välismaised hinnangud võtab 4. juuli Rahva Hääle numbris kokku Tarmu Tammerk. Tema sõnul jäi ingliskeelsetes lehtedes ja raadiosaadetes referendumijärgselt kõlama siiski mõte: Eesti jättis nördinud venelased külma kätte. Nõnda kirjutab nädalaleht Economist, et eestlased “mängisid kätte kaardi vene rahvuslastele, kui hääletasid vastu valimisõiguse andmise 300 000 inimesele, kes kõnelevad vene, mitte eesti keelt”. Eesti mainele maailma avaliku arvamuse silmis tuli segasest lisaküsimusest vaid kahju, kusjuures sellega seotud probleemid jäid niikuinii lahenduseta.

Eesti ajakirjanduse suhtumise rahvahääletusse annab paremini edasi Rahva Hääle peatoimetaja Toomas Leito: „Ja jälle peab imestama eesti rahva kainet mõistust ja tasakaalukust. Väsinud kogu vintsutustest tuli ta ikkagi rahvahääletuse urnide juurde, et ütelda jah uuele põhiseadusele. Hoolimata rammivast kriitikast põhiseaduse aadressil arvan ma ikka, et see oli parim, mida meie poliitikud ja juristid praegu suudavad välja pakkuda. Eitav tulemus oleks olnud löök noorele demokraatiale.“

Järelkajad rahvahääletuse tulemustele olid soodsad, kuid neid ei jätkunud kauaks. Paari kuu pärast ootasid ees parlamendi- ja presidendivalimised, millele keskendus ka kogu meedia tähelepanu.

AIVAR JARNE,

Kesknädal

[fotoallkiri]  PÕHISEADUSE ASSAMBLEE 1992: ETV-s 20. augustil linastunud dokumentaalfilm „Põhiseaduse sünd“ jutustas põneva loo põhiseaduse loojatest.

Jaga |