Kaebus Vabariigi Valimiskomisjonile: Palun tunnistada kehtetuks e-valimiste tulemus!

Põhjendus: Eesti rahva ja kaebuse esitaja jaoks isiklikult on Riigikogu kõrgeimaks seadusandlikuks võimuks Eesti Vabariigis. Seepärast on ülioluline, et Riigikogu valimised oleksid legitiimsed, et nende korralduses ei oleks moonutusi ja et valitud liikmed oleksid tõepoolest hääleõiguslike Eesti kodanike, sealhulgas ka kaebuse esitaja, tahte esindajaks.

 Kaebuse põhistus: Eesti Vabariigi Põhiseaduse /edaspidi PS/ § 56 sätestab: Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu.

 Hääletamisõiguse teostamine on ühest küljest iga Eesti kodaniku põhiõigus, mille realiseerimine peab olema riigi poolt menetluslikult igakülgselt tagatud.

Teisest küljest realiseerub Eesti demokraatlik ülesehitus tuvastatud hääleõiguslike kodanike tahte kaudu. Riigikogu toimimine esindusdemokraatia alusel eeldab, et Riigikokku valitud esindaksid ühemõtteliselt tuvastatud hääleõiguslike kodanike tahet.

Mistahes valimismoonutus riivab iga kodaniku põhiõigust, mille eesmärgiks on kodanike tegeliku tahte väljendamise tulemusena kodanike esindajate – Riigikogu liikmete – valimine. See tähendab, et mistahes rikkumine riivab mitte ainult abstraktselt kõigi kodanike õigusi, vaid konkreetselt iga kodaniku ühte põhiõigust.

Põhiseadus ei kirjuta lahti hääletajate tuvastamise ja kodanike hääleõiguslikkuse tuvastamise menetluse korda. Kodanike hääleõiguslikkuse tuvastamine toimub valimistel koos kodaniku tuvastamise menetlusega kodaniku isikut tõendavate dokumentide abiga.

Eestis kehtivad isikut tõendavad dokumendid on reguleeritud isikut tõendavate dokumentide seadusega (ITDS). Kodaniku ja tema hääleõiguslikkuse tuvastamine eeldab füüsilise kodaniku ja isikut tõendavate kehtivate dokumentide olemasolu, millede abil isikusamasust ja õigusvõimet tuvastatakse.

Kodaniku ja tema hääleõiguse tuvastamine ei ole kindlasti üks ja sama kodaniku mistahes isikut tõendava dokumendi või andmekandja tuvastamisega.

 ID-kaardi ja mobiil-ID omaniku isiku tuvastamine ja isikusamasuse kontrollimine toimub ainult vastava dokumendi väljaandmisel. Igapäevases elektroonilises kasutuses ei toimu varem välja antud elektroonilise andmekandja tegeliku kasutaja tuvastamist. Igapäevaselt tuvastatakse elektrooniliselt üheselt ainult andmekandjat, tuvastatakse isik, kelle nimele see andmekandja välja anti, kuid mitte andmekandja tegelikku kasutajat.

Elektrooniline hääletamine korraldatakse Riigikogu Valimise Seaduse (RKVS) 71. peatükis sätestatud korras.

RKVS § 484 reguleerib elektroonilise hääletamise korda.

Muu hulgas sätestatakse selles paragrahvis, et valija tõendab oma isikut digitaalset tuvastamist võimaldava sertifikaadiga, mis on välja antud isikut tõendavate dokumentide seaduse alusel. Edasi selgitatakse juba protseduurilisi küsimusi ja seejärel märgitakse, et valija kinnitab hääletamist digitaalallkirja seaduse nõuete kohase digitaalallkirjaga.

 Digitaalse andmekandja kasutamine ongi menetluslikult alati seotud digitaalallkirja andmisega.

 Digitaalallkirja seadus (DAS) reguleerib digitaalallkirjaga seonduvat. Selle seaduse § 2 lg 1 sätestab, et digitaalallkiri on tehniliste ja organisatsiooniliste vahendite süsteemi abil moodustatud andmete kogum, mida allkirja andja kasutab, märkimaks oma seost dokumendiga. Sama paragrahvi lg 3 p 1 sätestab ühemõtteliselt, et digitaalallkiri koos selle kasutamise süsteemiga peab võimaldama üheselt tuvastada isiku, kelle nimel allkiri on antud.

 Seaduse kohaselt digitaalallkirja andmise menetlus ei seagi eesmärki tuvastada allkirja tegelikult andnud isik, tuvastatakse ainult fakt, kelle nimel allkiri anti.

 Kui digitaalallkirja ei vormista elektroonilise andmekandja omanik, siis on selle digitaalallkirja näol põhimõtteliselt tegemist omamoodi volituse alusel antud allkirjaga, kus digitaalandmekandja omanik tahtlikult või tahtmatult volitas tema andmekandja kasutajat tegema tema nimel mingeid digiallkirjastatud õiguslikke tehinguid. Samas, kui digitaalallkirja ei vormista elektroonilise andmekandja omanik, võib leida aset ka kuritegu.

Kogu valimiste korralduse regulatsiooni tuumaks on aga nõue, et ühemõtteliselt tuvastatakse tegeliku valija isik ja menetluslikult tagatakse, et iga valija hääletab ise ja hääleõiguslik valija ei või ega saa oma hääleõigust kellelegi teisele loovutada.

 Eesti seadusandlusest tuleneb, et meil aset leidvatel elektroonilistel hääletamistel ei taotletagi tegeliku hääletaja tuvastamist ja ka tema hääletamisõiguse tuvastamist, vaid tuvastatakse ainult hääletamisel kasutatavat elektroonilist andmekandjat ja selle isiku hääletamisõigust, kellele kunagi andmekandja väljastati. Siin on selgelt tegemist kuritegeliku põhiseaduse-vastase olukorraga.

 Eestis on elektroonilist hääletamist enne käesolevaid valimisi kasutatud alates 2005. aastast seitsmel korral. 2015. aasta Riigikogu valimistel on esialgsetel andmetel andnud elektrooniliselt hääle 176491 valijat.

 Võime konstateerida, et valijate isikut, kes need hääled andsid, ei tuvastatud. Tuvastati ainult valimisnimekirja kantud isiku digitaalne andmekandja, aga mitte seda andmekandjat kasutanud tegeliku hääletaja isik.

Siin ongi juriidiline küsimus: me ei tea, kes tegelikult valis. Valimiste korraldajad üksnes usuvad, et valijaks oli isik, kellele kunagi väljastati tema isikut tõendav andmekandja.

 Mitte keegi ei saa täna öelda, kes istub arvuti taga või kasutab telefoni, see tähendab: kes on andmekandja kasutaja. Me isegi ei tea, kas tegemist on andmekandja vahetu kasutajaga või tarkvaralise kasutuslahendusega.

 Eestis kasutatavad elektroonilised isikuandmete kandjad ei võimaldagi tehniliselt põhimõtteliselt elektroonilise andmekandja tegelikku kasutajat-hääletajat tuvastada.

 Valimisi ei või korraldada usupõhiselt – uskudes, et tuvastamata elektrooniline hääletaja oli elektroonilise andmekandja kunagine omanik. Kogu IT-usu põhine valimissüsteem on õigustühine. Tegeliku valija hääletamisõigus on vaja ühemõtteliselt ja vaieldamatult tuvastada; siin ei ole naiivsel usupõhisel menetlemisel kohta.

Eesti IT-usu põhine elektroonilise hääletamise menetluse korraldus muudab elektroonilise hääletamise tulemused ebaseaduslikeks ja on selges vastuolus Eesti Põhiseadusega ja Euroopa Liidu õigusaktidega.

Võime konstateerida, et Eesti 2015. aasta Riigikogu valimiste korralduses on elektrooniline hääletamine vastuolus Eesti Põhiseadusega ja Euroopa Liidu õigusaktidega. Seepärast riivab õigusvastane elektroonilise hääletamise korraldus ka kaebuse esitaja, kui Eesti kodaniku, põhiõiguse realiseerimist.

Lähtudes eeltoodust:

1. Palun jätta valimiste tulemused kinnitamata ja tunnistada põhiseadusevastaseks Riigikogu valimiste elektroonilise hääletamise korraldus Eestis.

2. Palun tunnistada kehtetuks 2015. aasta Riigikogu valimistel elektrooniliselt antud hääled.

3. Arvestades elektrooniliselt antud häälte ülisuurt osakaalu valimistel antud häälte üldarvus, palun tunnistada kehtetuks valimistulemused kogumis ja määrata valimiste toimumise uus aeg.

4. Palun Vabariigi Valimiskomisjonil pöörduda Riigikohtu ja Eesti Vabariigi Riigikogu poole õigusselguse saavutamiseks elektroonilise hääletamise korraldamises Eestis.

XXX, Eesti Vabariigi kodanik

3. märtsil 2015

Toimetusele edastas selle kaebuse lugeja E. Kork (vt ka eelmine, 11. märtsi Kesknädal, „E-valimised ja seadus“).

[esiletõste]     Valimisi ei või korraldada usupõhiselt – uskudes, et tuvastamata elektrooniline hääletaja oli elektroonilise andmekandja kunagine omanik. Kogu IT-usu põhine valimissüsteem on õigustühine. Tegeliku valija hääletamisõigus on vaja ühemõtteliselt ja vaieldamatult tuvastada; siin ei ole naiivsel usupõhisel menetlemisel kohta.

Jaga |