Eesti elu tegelikud teemad 5: MÕTETEGA METSAS

ENDEL RIHVK,      07. november 2007


Eestlasi on juba aegade algusest seostatud metsaga. Mets on ikka andnud meile varju, sooja, ehitusmaterjali ja ka leivakõrvast (ulukiliha, marju, seeni). Paljud kirjanikud ja kunstnikud on ülistanud metsa stressimaandavat ja rahustavat toimet inimese väsinud või räsitud hingele. Seepärast on lausa suur õnn, et Eestis on tänapäevani säilinud olukord, kus metsade pindala moodustab üldpindalast rohkem kui kolmandiku.

Paraku on tänase intensiivse majandustegevuse juures metsadele hakanud langema tunduvalt suurem surve kui varem. Omanikud teevad metsades sagedasti hooldusraiet ja ärimehed aga propagandat, et metsades leiduvat puiduressurssi võimalikult kiiresti kasutusse võtta. Selle juures torkab aga silma nii mõndagi võõrastavat, mis ratsionaalse mõtteviisiga hästi kokku minna ei taha.

1967. aasta augustitorm murdis Eestis maha mitusada hektarit metsa. Pärast seda ei olnud riiklikud metsamajandid suutelised kogu puitu õigeaegselt üles töötama, ja eraisikutele anti suhteliselt soodsatel tingimustel raielube. ﾜks minu sõber oli just endale ostnud maamaja ja plaanis selle juurde ehitada palksauna. Selle jaoks hankis ta raieloa ja ma aitasin tal metsas tuulemurdu koristada. Loa juurde kuulus aga tingimus, et lisaks palkidele tuli langilt ära koristada ka kõik muu – peenpuit ja oksad. Niisiis tulid peenemad tüved ja jämedamad oksad tükeldada küttepuudeks ning väiksemad oksad põletada.

Nii toimiti tollal alati ja kõikjal, kus metsatöid tehti. Selle tulemusena jäid raiesmikele vaid kännud, ning esimestel aastatel said seal segamatult vohada marjad ja kasvada seened, hiljem oli mugav hooldada uusi puuistikuid.

Edaspidi, kui noorendikke harvendati ja võsast puhastati, tuli ka see üleliigne biomass metsast kõrvaldada. Sellise nõude põhjenduseks oli kontseptsioon, et metsa jäetud puidujäätmetes hakkavad jõudsalt paljunema metsakahjurid ja puitu lagundavad seened, kandudes kasvavatele puudele.

Nagu paljudel teistel elualadel, nii muudeti ka metsanduses pärast Eesti taasiseseisvumist varemkehtinud põhimõtted suisa vastupidisteks. Täna metsa minnes tuleb igaühel arvestada, et mõnusast jalutus- või marjulkäigust võib kujuneda tõeline takistusriba läbimine – tuleb ronida üle harvendusraie järel maha jäetud peente tüvede või pärast palkide väljavedu kokku kuhjatud oksavaalude. Mõistagi pole räsitud metsas eriti palju ruumi metsaandidele ja jalutaja meelerahu selline mets ei taasta.

Kui asjatundjailt küsida muutuse põhjust, väidetakse, et metsajääkide põletamine olevat looduskeskkonnale kahjulik ja ebaökonoomne, sest põlemisel tekib kasvuhooneefekti süvendav süsihappegaas ja kõdunev puit taastavat mullaviljakust.

Kuid teadlased on ka kindlaks teinud, et ühepalju süsihappegaasi tekib nii põlemisel kui ka kõdunemisel, ainult et ühel juhul lühema ja teisel pikema aja jooksul. Nii jääb paratamatult mulje, et äkiline kannapööre on tehtud pelgalt metsa üles töötavate firmade lobitöö tulemusel. Nõuaks ju vähemväärtuslike puidujääkide koristamine mõningaid lisakulutusi ja sel viisil suurendaks palgi omahinda.

Lisaks raieväärtuslikule metsale kasvab Eestis küllaltki suurel territooriumil puistuid, mis koosnevad väheväärtuslikest kõveratest ja okslikest leppadest, toomingatest ja pajudest. Need võsastikud moodustavad pahatihti suisa läbipääsmatuid dzhunglitaolisi tihnikuid, mida inimkäsi pole aastakümneid puutunud. Seda kõike koos raiejääkidega võib pidada loodusressursiks, mida tänapäeval lihtsalt raisatakse.
Mäletan, et siis, kui iga talu pidi läbi ajama oma maal kasvavaga, tehti võsast ja puuokstest haokubud, mis suvel kuivatati ja siis varju alla pandi. See hagu, mida tükeldati talvel pliidi ees raiepakul, andis väärtuslikku toasooja. Tänapäevane linnastumine järjest vähendab puiduga köetavate majade arvu. Seetõttu jäetakse sageli metsateede äärde kõdunema ka juba ülestöötatud küttepuid, hagudest rääkimata.

Kas poleks mõistlik selle kõrval, et väidelda teemal „põlevkivi versus tuumakütus ja tuul", tõsiselt kaaluda riikliku programmi käivitamist, mis lubaks metsas vedeleva energiaressursi kasutusse võtta. Võimalik, et biomassi purustamine, kuivatamine ja briketeerimine osutub energiamahukamaks kui kütmisel saadav soojusenergia. Siis võiks ju otsida ja leida mõne täiesti uudse tehnoloogia, kuidas seda taastuvenergiat mõistlikult salvestada ja vajadusel taaskasutusse võtta. Senine olukord aga riivab valusalt nii silma kui ka südant.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)