Kirjand hoiab kirjutamiskultuuri

MAILIS REPS,      19. aprill 2006


Sel nädalal kirjutavad gümnaasiuminoored kirjandit, mis juhatab sisse riigieksamite seeria. Subjektiivne nagu ta on, pole kirjand ometi kuhugi kadunud, sest noorte eneseväljendusoskust tuleb arendada ja nende eruditsiooni mõõta.
Kirjand kujutab endast ajavaimu peeglit vähemalt kahel viisil. Esiteks, see kajastab kooli lõpetava põlvkonna hoiakuid, olgu siis tegemist varasema Rubiku-kuubiku-generatsiooniga või hoopis hilisema jojo-sugupõlvega. Teiseks, kehtivat arusaama peegeldab ka teemavalik. Haridusel on väärtusi kultiveeriv mõju ja see, kes küsib küsimusi, mõneti vormib vastajate mentaliteeti.

Mis on kirjandikirjutamises muutunud? Kui võrrelda näiteks 1999. a. teemasid 2005. a. omadega, siis mitte just väga palju. Truuks jäädi moraali- ja religiooniteemadele, püsiv oli keskkonna- ja meediaproblemaatika. Eestluse põhiküsimused polnud kuhugi kadunud – ühise Euroopa identiteedi kujundamine, mis suurel määral on hariduspoliitiline tegevus, toimub ennekõike läbi eestluse prisma.
Kirjanditeemad on enamasti igihaljad. Pealiskaudse mulje kohaselt on kirjand muutunud aja jooksul veidi ühiskondlikumaks, nihkudes lähemale õpilase enesemõtestumisele kodanikuna. Samas on kirjandikirjutamine mõnevõrra kaugenenud senisest eesti keele ja kirjanduse ainevallast, millest ta on võrsunud. Kui varem kuulusid kümnest teemast neli „kirjanduslike teemade" hulka, mis tuginesid ennekõike ilukirjandusele, siis nüüd laiub kirjutaja ees avar teemaväli, kus ta peab ise pidepunkte leidma: ilukirjandusest, kui võimalik, ajakirjandusest, kui tarvilik, pealekauba veel omaenda kogemustest.
Kirjandi olemasolu iseenesest on justkui sõnum konservatiivsest lähenemisest. Kirjandeid on aastakümneid kirjutatud ja katsed lõpukirjandit millegagi asendada pole seni vilja kandnud. Edukas kirjand eeldab teatud lähedust kirjutatud sõnaga, samas kui uus ajastu põlgab paberit ja teab, et „üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna".
Üha suurem protsent teabest jõuab noorteni ekraanilt, mitte aga paberilt, ja pedagoogid tunnevad pidevalt muret, et lugemisharjumus käib alla. Seega oleks uuel põlvkonnal justkui raskem kirjandiga lähedaseks saada. Senisele suundumusele leidub vastuhakkajaidki. Telekanal CNN tuletab oma kodulehekülje reklaamis piibellikult meelde, et „alguses oli sõna". Talle sekundeerib EPL, kuulutades, et „raamatud on jälle moes". Selline teade on teisest küljest ohtlik, sest asjad, mis on moes, võivad varsti jälle moest minna.

Samas pole ilmselt põhjust lõputult kurta paberitarkuse positsioonide üle, sest võib-olla teab tänapäeva noor midagi sellist, mida varasemate aastakäikude noored ei teadnud. Tal on lihtsalt teised allikad. Lõpuks pole ju kultusobjektiks raamat, vaid haritus. Praeguse koolilõpetaja infohanke-võimalused on lõputult mitmekesisemad, kui mõni aeg tagasi ellu astunul. Kui elektroonilise teabe vastuvõtmise võime on tõesti suurem, siis hariduspoliitika kujundajate ülesanne on noorele elektroonilisse meediasse pigem kasvõi osaliselt järele liikuda rääkimaks noortele vastuvõetavas keeles.
Nii kaasnebki uue õppekava loomise protsessiga mitte üksnes parema ainesisu otsimine, vaid ka töötamine väljendusvahendite kallal. Igakord pole määravat vahet, kas noor kirjandikirjutaja on oma teadmised ammutanud õpikust või dokumentaalfilmist. Seepärast ongi Haridus- ja Teadusministeerium asunud koostööle Eesti Filmi Sihtasutusega, et rikastada materjalivalikut pildiliselt. Sihtasutus on tänaseks edastanud ainerühmadele kümnetest filmidest koosneva nimistu, mis arvukalt sisaldab harva näidatavaid, kuid sisukaid ja kindlasti mõtlema panevaid filme. Ministeeriumis käib töö ka selle kallal, et kunagi käivitada koolitelevisioon, mis samuti oleks hariva, õppekava täiendava ja elavama sisuga.
Kuid sellisel õppetöö elavdamisel ja „pildi sisse minekul" on ikkagi omad piirid – haridussüsteem peab teatud määral jääma konservatiivseks. Üks selliseid alalhoidlikke nähtusi ongi kirjand, mida pole päriselt kõrvale jäetud ka siis, kui osaoskuste-testid seda asendama on tulnud. Kirjalik eneseväljendus on ja jääb oluliseks. Kas kunagi peaks lisaks hakkama veel suulist eneseväljendusoskust testima, see on läbimõtlemist vääriv teema. Ent suutlikkus end kirjalikult mõistetavaks teha on ja jääb üheks keskseks oskuseks.

KESKMÕTE:
Kirjand on aja jooksul muutunud veidi ühiskondlikumaks.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (51)