Nädala juubilar INNO TÄHISMAA 40

17. aprillil saab 40-aastaseks Inno Tähismaa - ajakirjanik, kes on suutnud endast  rääkima panna suure osa meedia- ja poliitikahuvilisest ühiskonnast, ja see rääkimine on olnud parajalt okkaline. Ikka poolt ja vastu, ja ikka rohkem vastu kui poolt. Selle kohta on piiblis öeldud, et ole kuum ehk ole külm, aga ära ole leige! Ja leige ei ole Inno Tähismaa mitte.

Samaga vastavad talle ka tema lugejad - leiged teda hinnates ei olda. Ikka ollakse kas pahurad või lausa vihased, või siis toetajad ja tunnustajad. Leidub neid, kes hindavad seda, mida Inno teeb, millest kirjutab ja kuidas arutleb, kuid nad ei julge oma head suhtumist Inno töösse välja näidata - see tõepoolest nõuab omajagu julgust, sest Inno on oma avaldustes avalikult opositsiooniline tegelane.

„Ajakirjaniku töö tähendab pidevalt ühiskonnaga opositsioonis olekut," ütles Inno 2005. aastal Äripäevale. See toimus hetkel, kui ta lahkus oma kauaaegselt töökohalt sealtsamast Äripäevast, et võtta vastu riigiametniku koht - Rahandusministeeriumi pressiesindaja oma. Äripäeva peatoimetaja Igor Rõtov ütles tookord, et Inno Tähismaa on üks väheseid ajakirjanikke, kes on suutnud oma nime ümber luua müüdi.

Viis aastat hiljem võiks kinnitada, et see müüt on veel suurem - Inno Tähismaad saadab küll omamoodi skandaalne kuulsus, kuid teda täiesti maha vaikida ei ole võimalik. Ja nagu on selgunud, loevad blogi, mida Inno koos abikaasa Irjaga peab, nii linnapead kui ka vallajuhid, nii ministrid kui ka riigikoguliikmed, nii ajakirjanikud kui ka muidu uudishimulikud. Ja loomulikult loevad ennekõike need inimesed ise, kellest seal aeg-ajalt kirjutatakse.

Siin on ka Inno Tähismaa nõrgim koht - ta on mõnedele inimestele oma blogis tõsiselt haiget teinud. Seda teemat on vast raskem tõsta sünnipäeva puhul, kui peab kirjutama nagu ainult head. Kuid mina küll ei tahaks, et minust niimoodi kirjutataks, nagu seal mõnda inimest eksponeeritakse! Kui just poliitikut, siis võib veel mõista, - neil avaliku elu tegelastel peabki paksem nahk olema. Kuid mõnest oluliselt väiksema ühiskondliku kaliibriga inimesest ei tahaks sealt küll kahtlast inffi (et mitte öelda - valet) lugeda.

Kuid Inno ise ütleb selle kohta: ära loe! Et see on nende isiklik (veebi)päevik, ja ära topi oma nina sinna, kui ei meeldi! Siis olla see ilukirjandus...

Viimasel Ajakirjanike Liidu kongressil ütles justiitsminister Rein Lang otse suure auditooriumi ees välja, et tema meelest on blogimine ka ajakirjandus. Järelikult peab blogijatelgi olema vastutustunne (ausus, eetika ja need teised ilusad mõisted) samas suurusjärgus nn suure ajakirjandusega.

Aga samas kerkib kohe vastupidine küsimus: kas see tõeline ajakirjandus on iga kord väga vastutustundlik, aus, eetiline? Üksikisiku ees? Ühiskonna ees? Ajaloo ees?

Kui Inno läks ministeeriumiametnikuks, avaldas ta lootust, et kord veel avaneb tal võimalus teha ajakirjandust - aga sellist, millega saab inimestele head teha.

Ta nimelt peab ajakirjanduse eesmärgiks ühiskonna teenimist, ühiskonnale kasu toomist. Seda on ta üritanudki - töötades pärast Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna lõpetamist ajakirjas Luup (oli kord selline ühiskonnatemaatiline ajakiri, mida vajaks väga ka tänane päev!) ja ligi 10 aastat ajalehes Äripäev. Viimased viis aastat on toonud talle kaasa dramaatilisi pöördeid isiklikus elus, millesse peaaegu terve eesti rahvas on kaasatud nagu mõnda seriaali - kuid loodetavasti võtab see kõik rahulikuma suuna järgmiseks juubeliks...

Kui Äripäevas sai Inno Tähismaast Bonnieri preemia nominent, siis blogi eest keegi talle, nagu öeldud, avalikult ühtegi head sõna ei ütle. Koos Irja Tähismaaga 2009. aastal kirjutatud valitsuskriitiline „Vaba ühiskonna raamat" (mida rahastas Tallinna linnavalitsus vaba ühiskonna päeva sisseseadmise puhul, mis oli ajendatud Vladimir Panovi juhtumist) on küll teeninud kiitvaid hinnanguid ja jääb oma aega mäletama. Samuti on Inno olnud hea, s.t terav Kesknädala autor.

2010. aasta on Tähismaadele toonud uusi tuuli. Märtsis võeti nad vastu Eesti Ajakirjanike Liidu liikmeks (kuuldavasti käinud nende nimede ümber kõva vaidlus, kuid õnneks jätkus ka kartmatuid kaitsjaid). Ning märtsis said neist ka maakonnalehe Võrumaa Teataja reporterid - ehk Innost ongi taas saanud ajakirjanik. Loodetavasti jätkuvalt oma kreedo vääriline - ta saab jälle teenida ühiskonda, tuua inimestele kasu ja teha midagi head.

Et siis 60-aastaselt oleks, mida tormilisest nii töö- kui ka eraelust järgnevatele põlvedele kirja panna. Jõudu, indu ja usku Sulle, Inno, ka Kesknädala toimetuse poolt!

URMI REINDE

Jaga |