Siim Kallase järjekordne tähetund

Urmi Reinde,      30. jaanuar 2002




2001. aastal kirjutas ajakirjanik Ester Shank poliitikust ja rahandustegelasest Siim Kallasest publitsistliku raamatu. Seal sisalduvad tähelepanuväärse ühiskonnategelase eluloolised andmed, arvamused-seisukohad, vastuolud ümbritsevaga ning tema nii positiivsed kui negatiivsed rollid.
Lugedes seda 300-leheküljelist biograafiat nüüd, pärast viimaseid tormilisi sündmusi eesti avalikus elus, tuleb tunnistada ühelt poolt kirjutaja ülimat professionaalsust, sest aasta-paari võrra hilisem pilk asjade seisule ainult kinnitab kirjapandu vastavust tänasele tegelikkusele. Teiselt poolt süveneb legend kõnealusest peategelasest kui õnnelapsest ja märksa rikkama vaimse ja psüühilise pagasiga inimesest, kui ajakirjanduse pealiskaudne pilk viimastel aastatel temast kujundanud on.

Valitud lõike raamatust "Peategelane"
Eraelulisest rabelemisest
Siim elas vanematega Lillekülas Tulika tänava 27ruutmeetrises agulikorteris, kus ainsaks mugavuseks oli köögis paiknev kraanikauss. Ei keskkütet ega sooja vett. Kuid soojusest /…/ seal ometigi puudust ei olnud. See asjaolu sai määravaks isegi abikaasa leidmisel. /…/
"Kristile polnud see kindlasti armastus esimesest pilgust. Tal oli paremaidki valikuvõimalusi, nii et mina pidin ta tähelepanu võitmiseks kõvasti rabelema."
Otsustavaks sai noormehe austus oma vanemate vastu, väidab Kristi. Just sellega võitis ta neiu südame.

Teadlaskarjääri nurjumisest
Noorel Kallasel ei jätkunud lihtsalt teadusuurimuse jaoks vajalikku järjekindlust, hiljem tulid aga vahele välised asjaolud. Mehel endal on plaanitud teadlaskarjääri nurjumise kohta kaks seletust.
"Kõigepealt polnud meil kuskil elada. Poeg oli juba sündinud ja asusime Viljandis abikaasa vanemate katuse all. Sealt tuli mul sõita Tartusse loenguid pidama. Varahommikul pidin teele asuma, et seista 8.15 auditooriumi ees. Üks ots vingugaasises bussis oli kaks ja pool tundi. Ühiselamus anti küll toake, aga lapsega seal olla polnud ju mõeldav. Kui läksin korterit küsima, siis lubati 15 aasta pärast. /…/

Koos naise ja pojaga kolis vastne rahandusministeeriumi arvutuskeskuse töötaja Viljandist Tallina.

"Õnnelikuks eluks on siiski ruumi vaja. Ja kui vähegi võimalik, siis ei peaks noored vanematega koos elama." /…/
Kevadel 1977 sai Kristi ja Siim Kallase pere esimese oma korteri. Kahetoaline Õismäel tundus kui paradiis./…/ Sama aasta juunis sündis tütar, kes sai nimeks Kaja.

Edu töös
Kolme aastaga sai Kallase aeg ministeeriumis täis: 1979 algul tehti talle ettepanek asuda NSVL Riiklike Hoiukassade Eesti Vabariikliku Peavalitsuse juhatajaks.
"Peavalitsuses töötades nägin palju inimlikku häda ja viletsust. Just perifeerias asuvate kontorite töötajad elasid lausa uskumatutes tingimustes: palk väike, korter kehv, mees jõi ja peksis, naine pidi üksi lapsi kasvatama. See kõik jõudis minuni. /…/ Siis kihutasin kohale." /…/

Ja kevadest 1986 saigi temast ajakirjanik. Rahva Hääl oli enam kui lihtsalt Eesti suurima trükiarvuga ajaleht, see oli ka partei keskkomitee häälekandja. /…/ Rahva Hääle asetoimetaja ametisse kinnitamise hetkest kuuluski ta nomenklatuuri.

IMEst
Neli päeva hiljem, 26. septembril /1987/, lõhkeb samas Edasis pomm - ilmub nelja mehe ettepanekuna kuulsaks saanud IME /Isemajandav Eesti) kava. Pealkirja all "Ettepanek: kogu Eesti täielikule isemajandamisele" pakuvad Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar ja Mikk Titma "mittetraditsioonilisi lahendusi kiirenduskursi elluviimiseks". See oli esimene hulljulge samm liiduvabariigi suveräänsuse suunas /…/
Kuigi ajalukku läks revolutsioonilise idee autorina küll neli meest, arendas isemajandamise mõtet tegelikult hoopis suurema majandus- ja ühiskonnateadlaste seltskond. Idee ise, nagu meenutab Tiit Made, sündis aga Edgar Savisaarel.
"Tallinnas kirjutasid alla ainult Savisaar, Kallas ja mina," meenutab Made. "Savisaar pakkus ka Marju Lauristinile, kuid tema kartis allkirja anda. Pärast ilmumist tegi end aga osaliseks küll. Lauristin on ju tuntud sellega, et autasustamisel on ta alati kohal." /…/
Kui Kallas loetleb tosin aastat hiljem oma karjääri tipphetki, siis ei kuulu nende hulka selle pöördelise avalduse tegemine. Arvamusega, et isemajandavat liiduvabariiki ei saa üldse olemas olla, pisendab mees otsekui toonase ettepaneku väärtust. Kuid samas tunnustab ta selle vajalikkust "protsessi käivitamiseks". /…/
… Liina Tõnisson oli IME probleemnõukogu tegevsekretär. "Meie taha koondus suur seltskond Eesti teisitimõtlejatest majandus- ja ühiskonnateadlasi ning kultuuriinimesi, kes tegid entusiastlikku tööd vabatahtlikult ja täiesti tasuta. Tolleaegne võim ja valitsus eesotsas Sauliga moodustas meile vastukaaluks Majanduse Instituudi töögrupi, mida formaalselt juhtis Olev Lugus, aga sisuliselt Siim Kallas. Sellest peale läkski avalikuks rivaliteediks.

Poliitikuelu algusest
"Otseselt poliitiline tegevus algas minu jaoks siiski Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi valimistega 1989. Aastal." /…/ Pärast valimisi kritiseeris Kallas ajalehes Rahvarinde valimistaktikat vastandada enda kandidaate omavahel. Ühtlasi oli sellest peale selge, et Rahvarindega ei ole Kallasel ühist teed.

Karjäärist ametiühingutes
/1989/ Sügisel valisid aga Eesti Ametiühingud oma kauase revisjonikomisjoni esimehe Kallase keskliidu uueks juhiks. /…/
"Finantsistist ametiühinguliidriks asumine oli ausalt öeldes päris ebaloogiline käik. Minu karjääris on see kindlasti ka üks suur erand."
Tagantjärele hindab Kallas, et see oli vahest ainus aeg, kus tema ja Savisaare vahel suhteid miski ei varjutanud. /…/
"Savisaar on hiljem ise meenutanud, kuidas me sel ajal genereerisime koos mitmeid huvitavaid ideid. Näiteks arutasime minu ideed tasakaalustatud ühiskonnast. See pidi koosnema kolmest institutsionaalsest komponendist: ühes servas keskpank ja teises ametiühingud, valitsus aga kolmandana keskel. Need kolm oleksid meie arvates pidanud omavahel koostööd tegema. Aga eks me Savisaarega sisi tegime ka."

Eesti Panka minekust
Otsason soovitas enda järeltulijaks Kallast. "Ma olin sellega väga nõus, kuid ise ei näidanud mingit initsiatiivi pangapresidendi kohta saada. Savisaar teatas mulle, et paljud nende inimesed on minu määrmaise vastu, kuna peavad mind liiga järeleandlikuks ja poliitiliste jõudude poolt mõjutatavaks. Sellegipoolest lubas ta mulle oma teotust, sest nagu ta ütles, olevat see momendil kõige parem variant."
23. septembril /1991/ saigi Siim Kallas parlamendi 63 häälega volituse asuda Eesti Panga presidendi kohale.

Toimetuselt
Edasist me enam-vähem mäletame. Aga ehk sai sellestki väikesest valikust selgeks, et inimeste üle otsustamisel peaksime siiski rohkem teadma, mäletama, mõtlema, analüüsima, küsima… Selle asemel et helistada pahaselt toimetusse teemal "mina Keskerakonna poolt enam ei hääleta, läksite suure suliga paari" või sõimata internetis reformierakondlasi reeturiteks.
Lugege parem raamatuid, meie poliitikud on neid 10 aasta jooskul ilmutanud juba üksjagu! Kirjastajad on avaldanud ka erinevaid kogumikke ja mälestusi, mis aitavad lahti seletada sündmusi, mida meil konkreetset olevikku arvestades ehk raske mõista on.
Kesknädal soovitab soojalt - "Peategelane" väärib pühendumist. Kas või juba sellepärast, et peategelasest on saanud Eesti Vabariigi peaminister ja autorist Eesti Vabariigi presidendi pressinõunik. Kuigi nad olid kord lihtsalt "Pelgulinna poiss" ja "vabakutseline ajakirjanik".
Ehk leiame siitki mõtlemisaine.

Lõigud valis

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (24)