Kas Kreekat saab veel päästa?

RAINER VAKRA, Riigikogu liige (Keskerakond)

Tänane võimulolijate retoorika eirab jälle selget diskussiooni ja põhjenduseks tuuakse seekord, et Riigikogu on juba EFSF-i heaks kiitnud ning Kreeka uus abipakett on nüüd vaid vormistamise küsimus. Vajalik on siinkohal märkida, et kreeklased arutasid ja vaidlesid 130-miljardise abipaketi üle isekeskis 3 kuud, Eesti valitsus andis nõusoleku 3 päevaga ja parlament peab tegema kaks istungit ühe päevaga. Ühe päevaga!

Miks ei tohiks Eesti toetada Kreeka abipaketti? Kreeka edusammud on viimase, peaaegu kahe aasta jooksul olnud minimaalsed ning peame ebaõiglaseks, et Eesti maksumaksjad kannatavad teiste tegemata jätmiste arvelt. Pole mõistlik, et Eesti käendab endast rikkamaid probleemriike - eriti kui arvestada seda, et panustame EFSF-i oma sisemajanduse kogutoodanguga võrreldes rohkem kui teised riigid. Eesti 1,995 miljardi eurone garantiikohustus moodustab 13,8 protsenti riigi SKT-st.

Miks oleme olukorras, kus Eesti, kelle riikliku võlataseme ning eelarvedefitsiidi pea olematus on tõusnud juba sisuliselt rahvusliku uhkuse teemaks ning kelle maksejõuetuse tõenäosus on seega madal, peab ühisesse nö „päästefondi" panustama suhteliselt rohkem, kui riskantsemad riigid? Kus on siin loogika?

Samal ajal ei saa mainimata jätta kurioosset tõsiasja, et Kreeka miinimumpalk on sisuliselt võrdne Eesti keskmise palgaga. See on ülekohtune, kuidas me oleme oma inimestel palunud viimaste aastate jooksul taluda kulukärpeid, tööpuudust ja palkade vähendamist, kuid nüüd oleme justkui sunnitud lisaks kõigele veel teiste heaolule peale maksma. Võime olla uhked Eesti rahva üle, kes rasketel aegadel on käinud ühte jalga ning mõistnud ohverduste vajadust ning pole ummisjalu tormanud tänavatele rahutusi korraldama - see, mis on paraku Kreekas viimasel ajal igapäevane nähtus. Kui Riigikogu kiidab heaks Kreeka nö päästeoperatsiooni, peaks olema saadikutel häbi inimestele tänaval otsa vaadata.

Rahasüst probleeme ei lahenda

Kahjuks ei lahenda uus rahasüst probleeme ning tegu on vaid ajutise turgude rahustamisega. Kreekasse raha kühveldamisega probleem ei kao. Mured ainult summutatakse hetkeks, kuid isegi troika enda lekkinud memost saab lugeda, et tegelikult on järgmise abipaketi vajadus juba täna ilmne ning Kreeka võime ise enda rahaasju ajada järgmiste aastate jooksul ei taastu. Jah, võime praegu mängida seda mängu, et eesootavat krahhi ei näe, kuna see on eurokupüüride alla maetud, kuid tegelikult probleemid ainult suurenevad, ja kui need ükskord, vaatamata venitamisele, uuesti plahvatavad, saab tulekahju olema palju ulatuslikum.

Seda olukorda võib võrrelda inimese tervisega. Tänaste meditsiiniliste võimaluste juures on näiteks kopsupõletiku sümptomite peitmine täiesti võimalik. Palavikku on võimalik vägisi alla suruda, köha on võimalik kaotada, ergutitega on võimalik kunstlikult energiataset tõsta. Mida varem tõdeda fakti, et aeg tuleb maha võtta ja haiglasse siruli visata, seda kergemalt haigusest võitu saab. Mida kauem aga venitada ja kõigile kinnitada, et kuna sümptomeid eriti ju pole, sest keemia möllab veres, siis pole ju ka probleemi, seda hullem saab lõpuks krahh olema. Kui patsient just päris ära ei koole, saab kopsude ravimisele lisaks tegeleda muude organite lappimise või asendajate otsimisega. Ja see on põhjus, miks on vaja sekkuda alati pigem varem kui hiljem ning vähem uskuda, et küll kõik iseenesest mööda läheb.

Kreeka abipaketi pooldajad muidugi ütlevad, et praegu ongi kõige olulisem aega võita, et ühe riigi langemisest ei tekiks doominoefekt, mille järgmisteks langevateks kivideks oleksid Portugal, Hispaania, Itaalia ja teised. Riigid, mille langust on nende suuruse tõttu juba väga raske lihtsalt Kreeka moodi kinni maksta. Sellise argumentatsiooniga saab paraku nõustuda ainult juhul, kui on ette näidata selged meetmed, mis nö võidetud aja jooksul probleemide sisuliseks lahendamiseks ette võetakse. Paraku ei ole sääraseid meetmeid teada, mistõttu ei saa tõsiselt võtta ka kogu „aja võitmise" retoorikat.

Arvestada tuleb, et aprillis toimuvad Kreekas parlamendivalimised, mistõttu pole sugugi kindel, et kärpekava reaalselt ka ellu viiakse. Arvestades Ateena tänavatel meelt avaldava rahva meelsust, on kärpekava eirajate võimule pääsemine küllaltki tõenäoline.

Kreeka peaks eurotsoonist lahkuma

Mis oleks lahendus? Tõenäoliselt aitaks Kreeka jalule siiski eurotsoonist lahkumine. Ainult see annab neile võimaluse oma valuuta devalveerimiseks, et muuta Kreeka turistidele taskukohasemaks ja kohalikud tooted odavamaks. Kreeka konkurentsivõime peab tõusma! Üks moodus on kokkuhoid, palkade vähendamine, sotsiaalkindlustuse koomale tõmbamine. See on aga väga pikk ja vaevaline tee, mille tulemuslikkus sõltub suuresti kohalike poliitikute ja rahva tahtest. Pidage mind küünikuks, aga sellist tahet Kreekas pole.

Devalveerimine seevastu on kiire ning küllalt selge moodus taastada välismajanduslik tasakaal. Kindlasti ei ole see mingi meeldiv lahendus. Absoluutselt mitte! Kuid see ongi see, millest tuleb täna selgelt aru saada - häid lahendusi ei ole. On ainult halvad ja veel halvemad. Devalveerimine oleks aga võimalus, kuidas Kreeka majandus saaks, vabandage kujundi klišeelikkust, fööniksina tuhast tõusta. Edukaid näiteid on ju ka lähiminevikust võtta: Argentiina ca 10 aastat tagasi - 2002. aastal toimunud 11% SKP langusele järgnes juba 2003. aastal majanduskasv ning kriisieelne tase saavutati kahe aastaga. Isegi hiljutine Islandi panganduskrahh räägib pigem devalveerimise kasuks.

Jah, ilmselgelt pole Island täna veel täielikult kriisist toibunud, kuid tänu kindlale tegutsemisele valitseb, vaatamata 2008. aasta lõpus aset leidnud Islandi krooni kollapsile, täna riigis majanduskasv!

Miks siis täna hoidutakse devalveerimislahendi üle tõsisemalt arutamast? Üheks põhjuseks on suure krahhi kartus, mis kõigutaks Euroopa suurpankade jalgealust. Devalveerimine mõjuks Kreeka kreeditoride jaoks veel rängemalt, kui praegu alla neelatud 53,5%-ne kärbe võlakirjade nominaalväärtusest.

Halvad ja veelgi halvemad lahendused

Siin aga ongi koht, kus otsus selle osas, mismoodi edasi minna, tuleb langetada poliitikutel. Nagu varem öeldud, ei ole häid lahendusi, on halvad ja veel halvemad. Tahame seda või mitte, praegusel probleemiderägastikul pole ühtset majanduslikult õiget lahendust. Praegu on valitud tee, mis kaitseb võimalikult hästi kreeditore, kuid muudab Kreeka majandusarengu lähima 5 aasta jooksul pea võimatuks. Siiski, eeldades, et lisaks kokkuhoiule otsustatakse Euroopas ka inflatsiooni abil end võlgadest välja rabeleda, mõjub see laastavalt kõigi Euroopa hoiustajate jaoks - sealhulgas mõjub laastavalt näiteks oma olemuselt konservatiivsetele pensionifondidele, mis hoiavad õigustatult olulise osa oma varadest rahaturufondides või hoiustena.

Tegemist on väga suure summaga. See on enam kui 5% Eesti käesoleva aasta riigieelarvest! See on näiteks sama suur, kui põllumajandus- või kaitseministeeriumi haldusala eelarvestatud kulud 2012. aastal. See moodustab ligi poole Eesti Haigekassa riiklikuks ravikindlustuseks ette nähtud kuludest sel aastal. See on summa, mille üle Riigikogu ei peaks olema sunnitud otsust langetama kõigest ühe päevaga! Ja see kõik eelnev kokku ongi põhjus, miks Eesti ei saa toetada Riigikogus Kreeka abipaketi heakskiitmist.

Artikkel ilmus Delfis 23. veebruaril.

[fotoallkiri]

KREEKA KANNATAB: Hoolimata Euroopa suurtest abipakettidest võitleb pildile jäänud Ateena saapapuhastaja külmaga, püüdes endal hinge sees hoida. Tema kõrval liivakella-graffiti.

[esiletõste]

Parem õudne lõpp

Tallinna Tehnikaülikooli professor RAINER KATTEL:

„Kreekal on ilmselt mõistlikum valida õudne lõpp eurotsoonist väljumise näol, kui kannatada lõputa õudust suure laenukoorma ning langeva majanduse all järgnevad kümme aastat eurotsooni jäädes."

ERR-le 26.02

Jaga |