Riik, mis rajanes seadusele, õigusele ja vabadusele

Nüüd, ligi sajand hiljem, on tulnud aeg vaadata, kui lähedale  sellele eesmärgile oleme jõudnud. Kahjuks üle poole ajast oleme olnud okupeeritud võõra ja diktaatorliku võimu poolt ning meie endi valitseda on olnud ainult kaks lühikest perioodi enne ja pärast okupatsiooni. Nimetame neid esimeseks ja teiseks iseseisvuseks.

 Esimene iseseisvus

Meie iseseisvus võideti Vabadussõjas ülekaaluka vaenlase vastu. Aga veel enne Tartu rahulepingu allakirjutamist 1920. aastal, leidsid aset kaks sündmust, mis oluliselt mõjustasid meie rahva tulevikku. 1919. aastal kuulutas Asutav Kogu välja maareformi – loodi umbes 50.000 asundustalu, mis andsid kodu ja ülalpidamise ligi veerandile Eesti elanikkonnast. Eestist sai põllumajandusriik, kus Eesti põllumees oli oma maa peremees. Teiseks, Nõukogude kapitaliga loodi Harju Pank, millest sai üks suuremaid Nõukogude Vene kulla ja väärtesemete lääneriikidesse vahendajaid. Pangas olid juhtivatel ja tulutoovatel kohtadel Konstantin Päts ja Johan Laidoner. Seega oli idanaaber leidnud tagaukse nende meeste mõjustamiseks.

Meie majandus oli alguses suhteliselt ebaproduktiivne. Põllumajandus suutis toita ainult oma rahvast, kuid aastate vältel paranes olukord tänu ühistute loomisele ja põllundusest sai meie suurim eksportkaupade tootja.

Poliitilisel areenil oli Eestis tegevus väga aktiivne. Parteisid oli kümne ümber, konservatiivsest Põllumeestekogust kuni vasakpoolsete sotsiaaldemokraatide ja töölisparteini.

Võimuvõitlus oli äge – 10 aasta jooksul oli Eestil 20 valitsust. Rahva rahulolematus niisuguse üliparlamentaarse süsteemiga oli suur ja vastureaktsioonina tekkiski vabadussõjalaste liikumine, mis nõudis uut, tugevamale keskvõimule toetuvat põhiseadust. See sai teoks 1934. aastal. Uut põhiseadust kasutades võttis Konstantin Päts võimu üle ja likvideeris vabadussõjalaste liikumise. Algas nn vaikiv ajastu.

 Vaikival ajastul

sai senisest demokraatlikust vabariigist ainuvalitsuslik riik.  Riigikogu sunniti „vaikivasse olekusse“, keelati kõik poliitilised ühingud, ajalehed ja raadio allutati tsensuurile ning kuulutati välja kaitseseisukord, kus valitseva triumviraadi (riigivanem Päts, sõjavägede ülemjuhataja Laidoner, siseminister Eenpalu) võim oli piiramata. Peale esimest üllatust rahvas kohanes uue olukorraga, sest Pätsi valitsus, vastandina eelmistele, oli teovõimeline. Loodi Isamaaliit, mis kasvatas isamaalikku vaimu. Lisaks arenes Eesti  majandus märksa edukamalt. Neli aastat hiljem võeti vastu uus põhiseadus ja Pätsist sai esimene president.

Siis aga algas Teine maailmasõda, mis pani meie valitsuse otsustavalt proovile. Rõhutasime küll Eesti neutraalsust, kuid see kaotas oma mõtte, kui Molotovi–Ribbentropi paktiga andis Saksamaa meid Nõukogude Liidu mõjusfääri. NSVL nõudis Eestilt sõjaväebaase, mis saadi tingimusteta. Vaatamata meie täpsele baasilepingu täitmisele organiseeris NSVL aasta hiljem riigipöörde ning Eesti liitmise Nõukogude Liiduga.

Paratamatult peame küsima: kuidas oli see võimalik, et sama rahvas, kes 20 aastat tagasi vapras võitluses võitis iseseisvuse, selle nüüd samale vaenlasele kaotas, ja seda ilma ühegi kaitseaktsioonita? Olime täielikus arusaamatuses sellest, mis meiega juhtus.

 Vaikiva ajastu tagajärjed

Oluliseks teguriks nendes sündmustes oli  meie autoritaarne režiim. Ajalehed ja informatsioonivõrk olid valitsuse käes ning rahvale ei antud vähimatki informatsiooni idanaabri kohta – seal valitsevast jõhkrast terrorist, äärmiselt mannetust elutasemest ja Kominterni maailmavallutamisplaanidest. Kuna meie poliitilistel juhtidel olid tõhusad ja pikaajalised suhted Nõukogude Liiduga, siis oldi veendunud, et sealtpoolsed lubadused on usaldatavad ja et NSVL-iga saab asju ajada.

Teiseks, selline monumentaalne otsus nagu seda oli baaside leping, mis tähendas meie suveräänsuse kaotust, oleks demokraatlikus ühiskonnas nõudnud suurema ringkonna, kõikide parteide ja Riigikogu osalemist. Oleks vaja olnud kaaluda kõiki  tegureid ja võimalusi. Meil see traagiline otsus tehti mõne mehe poolt paari päeva jooksul, vaenlase surve all. Tõsi, meid ähvardati sõjalise jõuga, kuid ka selle demonstreerimine oleks meile kasuks tulnud, näidates, et me vabatahtlikult ei alistunud. Meie vastupanu poleks lõpptulemust muidugi muutnud, kuid oleksime vähemalt teadlikult läinud vastu olukorrale, mis meid ees ootas.

Meil oli võimalus luua teine kaitserinne väljaspool kodumaad – poliitilise juhtkonna saatmisega välismaale. Samuti oleks tihedam koostöö Balti naabrite ja Soomega meie vallutamise muutnud  raskemaks.  Seda aga ei tehtud. 

Otse vastupidi: tühistati kõik välispassid ja Balti riikide koostöö oli minimaalne.  Seega langes eesti rahvas tervikuna Nõukogude vangipõlve ja meil on tänini olnud raske tõendada, et seda sammu ei astutud vabatahtlikult. Nii loeme maailma ajakirjanduses ikka veel, et Eesti on endine nõukogude vabariik, mis sai iseseisvaks alles 1991. aastal.

Kokkuvõttes peame ütlema, et esimese iseseisvusperioodi vältel õigusriigi saavutamise püüe jõudis vaikiva ajastu tõttu traagilise fiaskoni.

 Väliseestlaste osa iseseisvuse saavutamisel

Järgneva poole sajandi vältel kodumaa oli okupeeritud ja kodueestlaste peamine siht oli küüditamisest pääsemine, eestluse säilitamine ja talutavate elutingimuste loomine. Eesti iseseisvuse eest võitlemine jäi paratamatult väliseestlaste hooleks USA-s , Kanadas, Rootsis ja Austraalias. Puhkes külm sõda Nõukogude Liidu ja USA vahel ning seega leidsid Ameerika väliseestlased endile võimsa liitlase kommunismivastases võitluses.  Väliseestlaste juhid ühinesid selle võitlusega. Seal aga tekkis lõhe kommunistliku impeeriumi defineerimisel – kui USA vaatas kogu kommunismikompleksi tervikuna, siis meie seisukoht oleks pidanud olema: meie kodumaa ja teised Balti riigid ei kuulunud sinna, vaid olid kommunismiohvrid.

Kahjuks allus väliseestlaste juhtkond kuulekalt USA juhtide seisukohtadele ja meie kodumaa tunnistati kommunistlikuks osariigiks. Kodumaaga suhtlemist peeti samaväärseks kommunismi toetamisega. Inimesed, kes käisid Eestis oma vanemaid külastamas, pidid seda salaja tegema, et mitte pagulaskonna põlu alla sattuda. Meie ajalehtede positsioon oli äärmiselt kodumaavastane – lehed kubisesid halvustavatest teadetest Eestis toimuva kohta ja harva oli seal sõnu kodurahva toetamiseks. See oli kahetsusväärne positsioon, mille üle me just uhked ei või olla.

Kodueestlaste olukorda siiski toetati rohkete pakkide saatmisega, vaatamata kõrgele tollimaksule.

Olukord muutus  Gorbatševi võimuletulekuga ja kommunistliku süsteemi lagunemisega. Eestis loodi Muinsuskaitse Selts ja Rahvarinne. Viimane sai väga populaarseks ja tema mõju laienes üle kodumaa piiride, aidates tõhusalt kaasa Nõukogude Liidu lagunemisele.

1987. aastal tekkis samaaegselt kolmes Balti riigis ülimalt parempoolne liikumine, mis Eestis sai omale jalad alla Hirvepargi meeleavaldusega ja väliseestlaste tugeval rahalisel toetusel. Sellest kujunesid Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ning kodanike komiteede ja Eesti Kongressi liikumine. Nende tegevust jälgides on imestamisväärne, et vaatamata nende ülirahvuslikule platvormile, töötasid nad vastu kõigile Rahvarinde aktsioonidele, mis püüdlesid  iseseisvust: Balti ketile, märtsikuisele iseseisvusreferendumile ja lõpuks ka Ülemnõukogu augustiotsusele Nõukogude Liidust lahku lüüa. Isegi siis, kui see oli juba teoks saanud, soovitas üks Kanada juhtivaid tegelasi oma tunnistuses USA Kongressile Eesti iseseisvust mitte tunnustada, sest seal valitseb kommunistlik valitsus. Tõenäolik seletus sellele on, et nii Nõukogude Liidu kui ka Ameerika Ühendriikide huviks oli säilitada Nõukogude Liidu terviklikkus. Rahvarinde liikumine aga ohustas seda, ja seetõttu USA kasutas väliseestlaste mõju Rahvarinde neutraliseerimiseks. Igal juhul, otsustavatel augustipäevadel saavutas Rahvarinne Eesti taasiseseisvuse, kuid meie esimene valitsus, mida juhtis Laar, läks Eesti Kongressi kätte.

  Lõhenemine

Teine iseseisvus algas raskete probleemidega. Kõigepealt puudusid meil demokraatliku valitsemisviisi kogemus ja traditsioonilised parteid. Eesti Kongressi liikumisest kujunes äärmiselt rahvuslik Isamaaliit, kelle programmiks oli rahvusriigi loomine, Tartu rahu tunnustamise nõudmine ja võimalikult kiire majanduslik areng. Rahvarindest tekkis Keskerakond, kelle eesmärgiks oli vähemusrahvuse probleemi lahendamine ja majanduse ülesehitamine, mis põhineks meie geopoliitilisel, Ida ja Lääne vahelisel, positsioonil. Nende ümber tekkis suur hulk väikeparteisid, millest paljud tuginesid nende juhtide isiklikule populaarsusele.

Teiseks probleemiks oli, et meil puudus sõjaline võime oma iseseisvuse kaitsmiseks. Eestis paiknesid suuremad Vene väeosad, ja meie turvalisus olenes lääneriikide toetusest.

Kolmandaks ja võib-olla kõige akuutsemaks probleemiks oli majandus. See oli üles ehitatud Vene sõjatööstusele ja Eesti põllumajandusele, mille turg oli Venemaal.

Laar leidis inspiratsiooni majanduse ülesehitamiseks USA-st pärit Nobeli laureaadi Milton Friedmani vabameelsest majandusteooriast. Selle kohaselt on majanduse arengu parim tõukejõud piiramata kapitali juurdepääsu ja kasumivõimalus. Vastavalt sellele Laari valitsus andis Lääne ja eriti Skandinaavia kapitalile võimaluse üle võtta kõik meie tulusamad majandusalad: hotellid ja turismituru, pangad, telefoni- ja infovõrgu, ajalehed, bensiinijaamad, raudteed. Elektrivõrk ja jõujaamad pääsesid sellest üle noatera. Kuidas tehingute hinnad määrati, miks enampakkumisi ei olnud ja kui palju vahendajate tasu oli, selle kohta informatsioon puudub.

 Majanduse reformid

Meie traditsiooniline ja tugevaim majandusala - põllumajandus, mis oli täielikult eestlaste kontrolli all, ei sobinud sellesse aktsiooni, sest koosnes paljudest väikestest ja individuaalsetest ühikutest. Nende moderniseerimise ja ülesehitamise asemel oli väliskapitali huvides need sulgeda ja Eesti rahvast tootja asemel teha tarbija, kellele oli kerge ja tulukas Lääne põllumajandustoodangu ülejääke müüa.

See Laari valitsuse monumentaalne otsus muutis täielikult meie rahva traditsioonilise eluviisi ja poliitilise struktuuri. Kodumaa lokkavatest viljaväljadest ja rohketest veisekarjadest sai söötis ja umbrohtu kasvatav, mahajäetud kodudega ja tühjade hällidega puustusmaa. Vähemalt veerand meie rahvast kaotas kodu ja ülalpidamise. On märkimisväärne, et see otsus tehti noorukitest koosneva valitsuse poolt ilma tõsise aruteluta Riigikogus ja ilma igasuguse plaanita, kuidas neist reformidest mõjustatud maarahvast aidata. Inimõigused ja rahva heaolu allutati täielikult väliskapitali huvidele.

Sellele vaatamata Friedmani teooria töötas - sisse voolas ohtralt väliskapitali ja tehnilisi oskusi, mis koos eestlaste töökusega kiiresti meie majanduse üles ehitas. Elutase paranes ja me olime tunduvalt ees meie Balti naabritest. Kui sinna lisada poliitiline edu NATO-sse ja Euroopa Liitu saamisega, mis garanteeris oluliselt meie turvalisuse, siis võib öelda, et tosina aasta jooksul oli meie areng märkimisväärne ja me peaksime olema jõudnud seisundisse, kus olukord on lähenemas õigusriigile ja võiksime oma elu nautida.

 Sisemine sõda

Kahjuks ei ole see nii – oleme pidevalt sõjaseisukorras. Poliitiliselt peaks meie kaks suuremat parteid, mis on peaaegu samaväärse rahva toetusega, otsima kuldset keskteed, kasutama paremikku mõlema partei ideedest. Seda ei ole juhtunud – läbirääkimised, koostöö ja kompromiss, mis on demokraatia peamiseks tööriistaks, on neile tundmatu. Parteijuhtide demoniseerimine ja armutu võitlus võimu pärast on nende ainukene prioriteet. See kahjuks ei anna tulemusi, vaid võõrandab meie rahva poliitilisest protsessist.

Teiseks, juba ammu on lõppenud külm sõda Ida ja Lääne vahel. Meie aga oleme pideval sõjajalal oma idanaabriga. Tartu rahu ja Eesti piiride küsimus on teema, mille nimel võib võidelda igavesti. Võib-olla peaksime kord peatama ja mõtlema, kas need eesmärgid on reaalselt saavutatavad ja vajalikud, ning kasutama oma poliitilist ja vaimset energiat produktiivseks suhete loomiseks, nagu seda Soome on teinud?

Lõpuks, saatus on meile andnud suure grupi vähemusrahvast. Siin nad on ja siia nad jäävad ning kuna meie oleme selle maa peremehed, on meie kohuseks teha nendest produktiivsed ja ustavad riigikodanikud. See protsess, vaatamata lääneriikide pidevatele hoiatustele, on olnud väga vaevaline ja sai Pronkssõduri afääriga tubli tagasilöögi. Need, kes on jälginud sellesarnaste probleemide lahendamist teistes riikides, võiksid vast öelda, et see nõuab inimõiguste ja inimväärtuste  tunnustamist, kuid meil see kahjuks puudub. Seega pole lahendust sellele probleemile niipea näha. Jääb mulje, et mitte koostöö ühiste eesmärkide nimel, vaid viha ja vaenu õhutamine on meie poliitikute jõu ja rahva motiveerimise allikas. Seda, muuseas, on kõik diktaatorid edukalt kasutanud.

 Viie edukaima riigi hulka!

Eesti majanduse kiire arengu üle võime kindlasti uhked olla. Jõuda varsti viie Euroopa rikkama riigi hulka näib võimalik eesmärk olevat. Meil on moodsad hotellid, võimsad kaubamajad ja edukas turismiturg, meie telefoni- ja infovõrk on Euroopa parimaid, meie teed ja liikluskorraldus on hea ja bensiinijaamad ajakohased, luksusautode protsent kõrge (eriti Riigikogu parkimisplatsil), meie pangad on heal järjel ja toetavad edukat ehitustegevust. Meie majanduse kasv on mitmete aastate jooksul olnud Euroopa suuremaid. Oleme lühikese aja jooksul arenenud vaesest Nõukogude vabariigist moodsaks ja küllaltki jõukaks Euroopa riigiks.

Ainukene probleem on, et kõik loetletud ja tulutoovad majandusharud on võõra kapitali käes. Tulu, mis peaks olema meie tuleviku alusmüüriks, läheb võõrastesse  taskutesse. Nii nagu kord üks meie poliitikuid ütles: „Oleme Skandinaavia kõige tootvamaks lüpsilehmaks.” Varem või hiljem hakkab see meie arengut pidurdama, kuid juba praegu on selle kõrvalmõjud tunda. Meie rahva jõukus on väikese ülemkihi käes. Keskkiht, kellest oleneb rahva poliitiline stabiilsus ja kes peaks olema meie tuleviku jõuallikaks, on alles arenemas. Laari „maareform” tekitas suure alamkihi, kelle sotsiaalseks hoolekandeks puuduvad valitsuse ressursid ja tahe.

Lõpuks küsimus: „Kui lähedale oleme jõudnud õigusriigile?“ Kahjuks nii nagu esimesegi iseseisvuse ajal, oleme väliste mõjude juhtimisel valinud vastupidise tee. Oleks võinud arvata, et aastaid kestnud koostöö lääneriikidega pidanuks meie suunda muutma, kuid ka seda pole juhtunud.

Seega võime ainult loota, et tulevik on meile armuline ja et me ei lähe mitte sinna, kuhu kõik autoritaarsed režiimid on läinud.

ENDEL UIGA

Hope, New Jersey, USA

 [illustratsioonitekst]   Hoidke esivanematest jäänud dokumente! Nende väärtus kasvab iga päevaga.

Jaga |