Aja mitu lugu

Teisi lugusid kirjutavad inimesed, kes mineviku sündmuste jälgi uurides püüavad mõttes taastada seal toimunut, et mõtiskleda esivanemate elu üle ja nende kogemustest õppida või hangitud teavet muul viisil ära kasutada.

Milleeniumi viimase aasta lõppedes ilmus Eesti Päevalehes ajaloolase Hillar Palametsa lugu „Sada aastat saja päevaga“, kus nappide sõnadega, kuid ilmekalt ja ilma targutamiseta maaliti lugejale pilte sajandit ilmestanud sündmustest nii väikeses Eestis kui ka suures Maailmas. Seda lugu lugedes tänasin mõttes autorit, et ta pakkus võimaluse viibida Ajajõe kaldal ja  s e g a m a t u l t  mõtiskleda möödunud ajast ning inimeste saatusest.

Aeg on meelitanud inimesi endast lugusid looma ka selleks, et mälestust minevikus toimunust tänapäevasele lugejale meelepäraseks muuta ja kasutamiskõlblikumaks teha. Näiteks viimase Ilmasõja eel EW juhtide tehtud otsust vastupanuta alistumisest, nende arvates rahva säästmise nimel, hinnatakse nüüd argpükslikkuseks, kuna sellele järgnenud sündmuste analüüs lubab arvata, et vastuhakkamise korral olnuks rahva kaotused Ilmasõjas ja sellele järgnenud ajal üldkokkuvõttes väiksemad. Seevastu olnuks nüüd eestlastel võimalus, soomlaste eeskujul, uhkusega meenutada oma rahva heroilist minevikku. Ka ohvrite kalmud jäänuks kodumaale, luues Kuperjanovi hauale lisaks teisigi paiku, kuhu pärgi viia ja kus mõtiskleda, ammutamaks hingejõudu eesootavate katsumuste jaoks. Eestlastel oleks nüüd ka  o m a  Vabadussõja järg ehk „jätkusõda“.

Inimestel on kombeks luua lugusid ka saabuvast ajast. Aasta algul avaldas Maaleht legendaarse tähetarga pika ja muljetava loo sellest, mida toob tänavune aasta Eesti rahvale, mis juhtub riigimeestega ning millised ohud neid varitsevad. Ühes hiljuti ilmunud raamatus ennustatakse minutilise täpsusega sõjapuhkemise aega Eestis ja maalitakse õõvastavalt kirkaid pilte seal toimuvast. Puhuti on seda suisa raske lugeda, kuid autor lohutab lugejat: lugu on ulmest ja ära pabista! Kuid lugejal ehmatati mõtted kihama ja need sunnivad küsima. Raamatu kiire läbimüük osutab inimeste huvile sõja vastu. Kuid kas see on ka märk „sõjaihalusest“ ja „rahuväsimusest“? Ka neid sõnu olen juhtunud kuulma.

Leidub neidki, kelle arvates „universum on üksnes v õ i m a l i k e  hetkede hiiglaslik kogum ja nad kõik võitlevad omavahel õiguse pärast eksisteerida“ (Toomas Paul) ja et tegelikkuses saab olemas olla ainult üks Hetk – see, kus viibime praegu.

LEMBIT KÄÄRID, mõtiskleja Ajajõe kaldalt, Pärnu

Jaga |