Mutikesed Eesti välispoliitikat suunamas

ROMAN UBAKIVI,      10. jaanuar 2007


Vaevalt söandab keegi vastu vaielda Mihkel Muti tõdemusele, et Eesti meedia pole võimeline meid maailmaga kursis hoidma (EPL 01.12.06). Ent Mutt ei suuda kauaaegse peatoimetajana oma liistudest kõrgemale tõusta ja põhjendada, miks meil on välispoliitilises mõtlemises toimunud selline tagasiminek isegi nõuka-ajaga võrreldes. Põhiline mandumispõhjus ongi ju mutikestes, kes peaaegu igast toimetusest meile vastu vaatavad.

Sama pilt avaneb ka analüüsikeskustes ja Välisministeeriumis. Need on täidetud Brezhnevi-aegse mõttestiiliga propagandistidest, kelle vaimne mahajäämus geopoliitilisel mõttetasandil olevatest Lääne kolleegidest on silmatorkav.
Ainult et pluss- ja miinusmärk on neil Venemaa ja USA puhul kohad vahetanud. See vaimne mädanemine on kolmikliidu parteide poolt Välisministeeriumi kauaaegse sisulise privatiseerimise tagajärg.

Putini mürgitatud vabadusvõitleja

Ka Mihkel Mutt on lahendusteede otsimisel, pehmelt öeldes, naiivne, pannes oma lootused uuele Kaitseuuringute Keskusele. Selle juhataja ja Diplomaatia peatoimetaja Kadri Liik kuulutas meile ETV-s, et Litvinenko mürgitasid Vene agendid Putini käsul. Saatejuht koogutas nõusolevalt kaasa, ja siis algas utoopiline vadin selle üle, mida kõike teised riigid pidavat Venemaa karistamiseks ette võtma. Kõik see on ajuvaba ja igav.

Kodanikuna on mulle vastuvõetamatu, et riiklikus meedias ei ole propagandistide seas arukat saatejuhti ja analüütikut, kes taipaks küsida: „Miks peaks Putin toimima iseenda ja Venemaa huvide vastaselt? Mis mõte on mürgitada hirmkalli ja selgeid jälgi jätva ainega? Mis motiiv on üldse Putinil tegelda mingi oligarh Berezovski palgal oleva islamiusulise Suurbritannia kodakondsusega ja salakaubaveos kahtlustatavana vangis istunud tühisusega, mehega, kes suri Inglismaal ja keda kuidagi ei saa pärjata vabadusvõitleja oreooliga?"

Julgeolekueksperdid, kes ei tunne Venemaad

Jõulukuul hiilgasid Kuku „Välismäärajas" kaks Eesti maksumaksjate poolt ülal peetavat julgeolekueksperti. Kadri Liik küsis hiljutiselt Toompea nn luurekoordinaatorilt ja nüüdselt presidendikantselei direktorilt Rainer Saksalt, mida üldse Venemaa ootab ja tahab Eestilt. Vastuseks oli: "Ausalt, ma ei tea!" Ka Liik tunnistas, et niisugusele lihtsale, ent olulisele küsimusele ta vastata ei oska. Loomulikult on selletaolise kompetentsustaseme juures võimatu vähegi aruka poliitika väljatöötamine meile elutähtsal Venemaa suunal.
Propagandistid tähtsatel ametipostidel – see on Eesti suurim julgeolekurisk, sest nad pole võimelised orienteeruma nüüdisaegses maailmas ja seega on ka võimetud arukalt reageerima Eestit ähvardavatele ohtudele.

Eesti jääb USA vasalliks

Riigikogu valimiste eel on välispoliitikas välja joonistunud selge vastuolu Toomas Hendrik Ilvese valimist toetanud kolme partei ja Keskerakonna vahel. Enamik meediast ja Marko Mihkelsoni taolised poliitikud näevad Keskerakonna ja Venemaa suurima partei vahelise infokanali loomises Eesti rahvuslike huvide reetmist. Keskerakonna valimisvõit annaks võimaluse äratada Eesti julgeolekupoliitiline mõtlemine surmaunest.
Kõigepealt sellest, milles erimeelsusi ei ole. On kindel, et Eesti välis- ja julgeolekupoliitiline põhikurss jääb samaks. Kõik parlamendiparteid panevad oma valimisprogrammidesse täpselt samasuguse liturgia: NATO, EL jne. Tavakeelde panduna tähendab see Eesti jäämist USA vasalliks. Poliitikutel ei olegi praktiliselt valikut, sest teisi võimalusi pole meedias lahatud ja rahvani viidud.

„Positiivseks vastukajaks" oli lippude põletamine

Riigikogu valimised annavad vastuse küsimusele, millist stiili ja taktikat tuleb kasutada Eesti eesmärkide saavutamiseks Venemaaga suhtlemises. Eesti eesmärk suhetes Venemaaga on fikseeritud Riigikogus konsensuslikult vastu võetud dokumendis "Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused 2004": Venemaaga tuleb sisse seada heanaaberlikud ja vastastikku kasulikud suhted.
Keskerakond selgelt eelistab, vastavalt ametlikule eesmärgile, meie põhikursist tulenevaid vastuolusid Venemaaga mitte teravdada, vaid hoopis siluda, ja järgib euroopalikult soliidset käitumismaneeri.
Teisalt võib kodanik valida IRL-i, Reformierakonna ja sotsid, kes ründavad Venemaad igal võimalusel – nii põhjusega kui ka ilma selleta.
Nende käilakujuks on president Ilves, kes hiljuti Moskva raadiojaamale intervjuud andes rõhutas mitmekordselt, et Venemaa näol on tegemist vargaga. Järgmistel päevadel põletasid noored demonstrandid meie Moskva saatkonna ees Eesti lippe. Välisminister Urmas Paet aga kinnitas Riigikogus, et presidendi kõnele tulevad Moskvast positiivsed vastukajad.

Venemaaga hirmutamine rakendatakse valimisvankri ette

Geopoliitilise paradigmaga inimesele on selge, et Keskerakonna taktika Venemaa suunal vastab Eesti rahvuslikele huvidele. Nii soovitas ka hiljuti Tallinna külastanud USA strateeg Edward N. Luttwak meile Venemaa suhtes väga osavat, intelligentset ja pehmet, veenmisel ja kompromisside otsimisel ning lepitusel põhinevat diplomaatiat.
IRL-i, Reformi ja sotside Venemaa-poliitika on aga selges vastuolus Eesti rahvuslike huvidega, olles ebariigimehelik rahva lollitamine eelolevatel valimistel häälte püüdmise eesmärgil.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (18)