Häbi vene lastele silma vaadata!

Tundub, et rahvuspropaganda on meie riigis ehitanud inimeste ja rahvuste vahele juba niisuguse seina, mis on märksa kõrgem ja vastupidavam kui Berliini müür. Me ei loe enam teiste arvamusi. Ja teistest erinevat maailmavaadet esindava partei põlastaja on oma eksimatuses sama kindel nagu kunagine sovetpropagandist, kes absoluutse kindlusega väitis, et kõik nõukogude inimesed vihkavat ameeriklasi. Nad ei vihanud, vaid tahtsid hoopis olla ameeriklaste sarnased, aga ei julgenud seda endale tunnistada. Nii teatab Ants Vill "Linnalehe" (20.01.2012) toimetajaveerus üleolevalt, et "kõik on teist tüdinud", kes te toetasite valimistel oma häälega Keskerakonda. Jäetagu vaid see erakond maha, sest siis "pole häbi lastele silma vaadata"...

REET KUDU, kirjanik

Minul on parteitu eesti kirjanikuna iga päev häbi vene lastele silma vaadata. Ja selles pole süüdi mitte keskerakondlased, vaid hoopis tõsiasi, mille väga täpselt sõnastas kirjanik Kalle Käsper ("Õhtuleht" 17.01.2012): "Kes oleks pidanud venelasi kaitsma, ütlema, et keegi ei saa õnnelikuks teise õnnetuse kaudu, et on olemas mingid abstraktse õigluse põhimõtted, mida ei tohi tuua ohvriks riigi huvidele? Seda oleks saanud teha üksnes haritlaskond. Üksnes meie, kirjanikud ja teadlased, muusikud ja kunstnikud, oleksime võinud survestada võimu, et see teeks järeleandmisi kodakondsuse ja keeleseaduse osas. Meie sellega toime ei tulnud, ning miks, on selge. Sest meie seas oli liiga palju neid, kes olid end kompromiteerinud kollaboratsionismiga ning kes kartsid. Nii saavutati vaikiv kokkulepe, mida ma tinglikult nimetan Laari-Lauristini paktiks, ja mis sätestas, et kommunistidele nende minevikku keegi ei meenuta, kuid natsionalistid see-eest saavad õiguse teha venelastega kõik, mis neile pähe tuleb."

Samal teemal on ka minu romaan "Pidu kaugel enesest" (Eesti Raamat, 2011), mille üheks tegelaseks on revolutsionääri tütar Liina Karustin. See väljamõeldud tegelane on minu jaoks koondkuju murranguaja iidolitest, kes suutsid küll innustada rahvast "40 kirjaga", mis palub Nõukogude Eesti valitsuselt, et "...ükski inimene ei peaks tundma solvanguid ja takistusi oma emakeele või päritolu pärast, kus rahvusrühmade vahel on mõistmine...", aga võimule tulles ei suutnud neid õilsaid põhimõtteid järgida, vaid ehitasid hoopis üles marurahvusliku "Berliini müüri".

Kunagise "40 kirja" demokraatlikke soove ja lubadusi

on asendanud nüüd riiklikult austatud kirjanike praalimine, et "kõik tiblad peaksid kolima Peipsi taha", kusjuures kolleegid neile vaimustunult kiitust jagavad ja ülejäänud vaid haruharva julgevad Kalle Käsperi kombel sõna võtta, sest marus rahvuslased on alati ja igas riigis olnud väga nördinud, kui neid marurahvuslasteks nimetatakse, sest üksnes nemad arendavat rahvuskeelt ja kultuuri.

Kas tõesti aitavad eesti kultuuri ja keele arengule kaasa tiblasõim ja võõraviha?

Eesti Vabariigi esimesel kahekümnel aastal pani A. H. Tammsaare kirja "Tõe ja õiguse", praegusel kahekümnel vabadusaastal on vastu panna "kakakirjandus" kui kohaliku sõnavabaduse ülistatuim liik. Humoristidel on tõesti väga hea aeg, aga meie kaasaega kujutavaid süvakirjanduse tippteoseid on kahjuks vähe ja nendest veel vähem on teoseid, mis kannataksid välja võrdluse "Tõe ja õigusega". Loomulikult võime end lohutada tõega, et rahvuslikult ilutseval Saksamaal ei sündinud 1930. aastatel ühtegi kirjanduslikku šedöövrit, kuigi sakslaste rahvuskultuuri, rahvuskeelt ja saksa emade tõuaretust toetati veel palju kindlameelsemalt kui praegu Eestis tehakse.

Kuidas Bulgakov siiski suutis Stalini ajal luua "Meistri ja Margarita" ning Pasternak veidi hiljem "Doktor Živago"? Ehk tuleks järeldada, et kõigist ideoloogiatest on just ülirahvuslik (marurahvuslust meil polevat!) surveavaldamine rahvuskultuurile kõige hukutavama ja pärssivama mõjuga? Ja selle surve all ei suuda varsti ka kõige andekam looja enam midagi tõeliselt kaasaegset, liigutavat ja hingeminevat kirja panna?

Nõukogude Eestis kirjanduslikke pärle siiski loodi, hoolimata tsensuurist. Ja just eesti keeles. Meie rahvuskeeles, mida kiusati raudse eesriide taga märksa vähem kui praegust "tiblakeelsust" vene gümnaasiumides. Riigis rahvusvaenu suurendav koolireform edendavat justkui eesti keelt ja kultuuri, aga on seni edendanud vaid protestilaineid ja vihkamist eesti keele vastu.

Rahvuspõhine riik, kus eiratakse kodanike võrdseid õigusi

ja korrutatakse eestlaste eelistamisest, ei too tegelikult ka eestlastele, eestlusele ega eesti kultuurile mingeid eeliseid. Niisugune riik muutub üha rohkem vihapõhiseks riigiks, kus igasugune inimlik ja aus kultuuritegemine on määratud hääbumisele, sest selle riigi tundlikumad ja andekamad esindajad kolivad üha rohkem välismaale. Nojah, eks ikka selleks, et sealt eestlust kuulutada, aga seejuures oma lapsi ja lapselapsi juba võõrkeeles kasvatades, nagu ka "eesti laul" kõlab riigitelevisioonis juba inglise keeles. Märksa loogilisem oleks, kui lauldaks vene keeles, sest pool Tallinna ja Kirde-Eesti on vene-, mitte ingliskeelne. See, kui lauldaks nende emakeeles, meelitaks ehk ometi kord ka noori venelasi meie Hommikutelevisiooni kuulama. Nad kõik on ju meie riigi kodanikud, keda aga riik mitte ei integreeri arukalt, vaid pigem alandab ja väldib.

Inimlikku ja mõistlikku rahvuslikkust, mida kord eestlastele tõotas "40 kiri" ja mis annab võimaluse eestluse üle siiralt uhke olla, mitte seda häbeneda, järgib minu arvates praegu kõige rohkem Keskerakond, kuigi ka selles parteis on palju endisi kommuniste. Paljud neist suutsid jääda Nõukogude Eestis ausateks kultuuriloojateks ja on suutnud ka praegusele rahvussurvele vastu pidada. Seepärast palun just Keskerakonnalt midagi, mis tundub lausa inimvõimete piire ületavat. Aga eks selle partei juhid ole varemgi imetaoliste saavutustega hakkama saanud. Meenutagem kas või Balti ketti.

Ma palun, et Keskerakond algataks liikumise, mis mõistaks moraalselt hukka iga inimese, kes püüab okupatsiooni ja kollaboratsionismi süüd veeretada rahvuslikult sovetnomenklatura'lt ainuüksi meie vene kogukonnale, nullides seega täielikult sovetdiktatuuri tegeliku olemuse, mis seisnes sovetpropagandas, sovetlikus tsensuuris ja "raudses eesriides". Just selles on tegelikult sügava poliitilise kriisi olemus, sest rahvas mäletab veel väga hästi, kuidas "raudse eesriide" taga tegelikult elati, tsenseerimise ja nuhkimise all kannatati. Kahju, kui välismaised nõuandjad on külma sõja täiesti unustanud, on unustanud koonduslaagrid, kus vaevlesid süütud inimesed. Sama süütud ja andekad nagu meie vene kooliõpilased, keda mõned eesti noored juba täiesti avalikult ja jultunult "mõttetuteks Lasnamäe tibladeks" tembeldavad. See ongi "Laari-Lauristini pakti" tegelik tulemus meie uue põlvkonna kasvatamisel.

Ka Nõukogude Eestis oli rahvuslik diktatuur

Seda toetasid omakasupüüdlikult kõik rahvuskollaborandid ja diktatuurliku võimu täideviijad, mitte aga vene võõrtöölised ega intelligendid, keda tänapäevani nimetatakse Eestis "okupantideks". Seda tehakse nii otse kui ka kaudselt, nii kõmulehtedes kui ka kõrgel riiklikul tasemel, näiteks nimetades okupatsioonikeeleks üksnes vene keelt, kuigi näiteks mind tsenseeriti ja kiusati Tartu ülikoolis taga puhtas eesti keeles.

Ühe keele tembeldamine okupatsioonikeeleks on juba iseenesest natsionalismi õhutav, sest kui niisugusest loogikast lähtuda, siis peaksime varsti Euroopas vestlema hiina või jaapani keeles. Ka saksa keel oli Teise maailmasõja ajal meie mandril okupatsioonikeel ja samas rollis on olnud peaaegu kõik maailma suured kultuurkeeled.

Ma tean, et palun Keskerakonnalt peaaegu võimatut, aga minu arvates on praegusel ajahetkel ainus võimalus süütuid venelasi ja seega ka süütuid eestlasi kaitsta, kui tehakse üleskutse hukka mõista nõukogude kollaboratsionism, mis on moondunud üha innukamaks rahvuslikuks tagakiusamiseks, avaldudes nii vene kooli reformimises kui ka paljudes muudes seadustes.

On viimane aeg taas avalikult meenutada, et Nõukogude vägede sissetungi tervitas Johannes Lauristin, aga kindlasti mitte ükski lasnamäelane, sest siis polnud Lasnamäe linnaosa veel olemas. Kindlasti käitus Stalin teda tervitanud Eesti haritlaskonnaga hiljem väga alatult. Aga see pole mingiks eneseõigustuseks, et käituksime praegu meie venekeelse elanikkonnaga sama alatult. Kirjanik Johannes Vares-Barbarus (Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1940.-1946. aastal) tegi oma viga mõistes enesetapu.

Ma ei kutsu kunagisi heauskseid, demokraatlikke ja ausaid kommuniste

enesetapule, vaid oma kunagise parteilise kuuluvuse rahumeelsele hukkamõistmisele ja avalikule tunnistamisele, et praegusel Eesti vene elanikkonnal pole 1940. aastate okupatsioonis juba ammu mitte mingit süüd, mida nad peaksid lunastama oma emakeelt häbenedes ja võõras keeles poolikut haridust omandades.

Eesti rahvas tehti nõukogude ajal vastu tahtmist kaasosaliseks sovetlikes kampaaniates, sest vähestel oli julgust põgeneda „raudse eesriide" taha või aktiivselt vastu hakata.

Kas tõesti peaksime ka nüüd muutuma vaikivateks kaasosalisteks venelaste ahistamises, mida Kalle Käsper õigusega nimetab sadistlikuks? Ja seda ainult seepärast, et igaühel meist oli isa või ema, vanaisa või vanaema, vend või õde, sõber või abikaasa kommunist? Mõistkem ometi kord lõplikult hukka NSV Liidu kommunistlik ja samas rahvuslik diktatuur, mille abil eesti rahva meelitas nuhkimisse ja tsenseerimisse, pealekaebamisse ja valetamisse salakaval Stalin, aga mitte praegune lasnamäelane või Narva tööline.

Ainult Keskerakonnal jätkuks vaimu- ja hingejõudu

teha niisugune algatus, mis nimetaks asju õigete nimedega, ja ta ei peidaks jaanalinnuna pead mugavate sõnade taha nagu "vene aeg" ja "vene okupatsioon", mis juba üksnes sõnade "nõukogude okupatsioon" väljavahetamisega "vene okupatsiooniks" kõik rahvuslikud kollaborandid süüst vabastab ja Eesti venekeelsele kogukonnale varju heidab, jättes igasugusest moraalsest vastutusest ilma kõrgetes valitsusametites olnud eestlastest kollaborandid.

Keskerakonna üleskutse päästaks eesti rahva sellest uuest häbist, millesse me „tänu" rahvuslaste propagandale 20 aastaga oleme vajunud.

Jah, ka minu isa oli kommunist, aga ma austan teda ometi väga, sest ta on eesti spordile palju kuulsust toonud. Kahjuks pole ta enam elus, ta ei saa ise mõista hukka rahvusliku kollaboratsionismi, mis praeguseks on leidnud endale parima liitlase marurahvusluse näol. Seepärast teen seda mina ise oma isa mälestuse nimel, sest Fred Kudu ei põlanud midagi nii väga, kui valetamist ja silmakirjalikkust, kaunistatagu seda pealegi sõnadega "rahvuslik identiteet".

Missugune "identiteet" saab aga olla rahvusvaenu õhutavate seaduste ja koolireformi ning kunagise "40 kirja" vahel, mis kutsus meid üles looma riiki, kus poleks rahvusvaenu ega vihkamist? Riiki, kus ei korraldataks sovetpropaganda kombel ajakirjanduslikku ajujahti suhteliselt tühistele eksimustele, kuna ei taheta märgata suuri tragöödiaid, mis sunnivad noori, nende rahvusest olenematult, Eestist põgenema, sest nii silmakirjalikus riigis on võimatu elada? Riigis, kus riigitelevisioon eitab marurahvusluse olemasolu sama maruliselt nagu sovetpropaganda eitas ebavõrdsust ja inimõiguste rikkumisi paradiislikus töölisriigis.

REET KUDU, kirjanik

[esiletõste]    Ma palun, et Keskerakond algataks liikumise, mis mõistaks moraalselt hukka iga inimese, kes püüab okupatsiooni ja kollaboratsionismi süüd veeretada rahvuslikult sovetnomenklatuuralt ainuüksi Eesti vene kogukonnale, nullides seega täielikult sovetdiktatuuri tegeliku olemuse, mis seisnes sovetpropagandas, sovetlikus tsensuuris ja "raudses eesriides". Keskerakonna üleskutse päästaks eesti rahva sellest uuest häbist, millesse me „tänu" rahvuslaste propagandale 20 aastaga oleme vajunud.

Jaga |