Hanon Barabaner: Teise Eesti Vabariigi kaks teed

1991. aasta augustiks oli Eestis kujunenud kaks peamist poliitilist jõudu, mis olid võtnud suuna taastada Eesti iseseisvus. Nendeks olid Eesti Kongress ja Eestimaa Rahvarinne. Mõlemal oli ühine peaeesmärk, kuid nende vahel oli ka palju erimeelsusi, ning kumbki ei tahtnud oma põhimõtetest loobuda. Siis toimus Moskvas augustiputš, mis sundis tegema kiireid otsuseid. Tulemuseks oli Eesti Kongressi ja Eestimaa Rahvarinde ühinemine, kusjuures esimene dikteeris tingimused.

Ajalugu ei tunne tingivat kõneviisi, seepärast pole suurt mõtet hakata arutlema, et kuidas oleks Eesti arenenud, kui oleks valitud teine tee. Samas aga täna, peaaegu 20 aastat hiljem, on hästi näha, kuhu on meie riigi viinud too tee, millele suunas meid Eesti Kongress. Loomulikult on Eesti Vabariik nende aastate jooksul palju saavutanud, kuid on ka asju, mille eest küll ei tahaks tänada neid, kes meile selle tee kaela määrisid.

Täiesti kindlasti tõi Eesti Kongressi põhimõtete realiseerimine kaasa olukorra, kus umbes kolmandik elanikkonnast heideti ühe hetkega ühiskondlikust ja poliitilisest elust välja. Keele- ja kodakondsusseadus, aga ka hulgaliselt muid määrusi, ettekirjutusi ja otsuseid muutsid Eestis elavad muulased teise sordi inimesteks.

Veel üheks tagajärjeks sai Eesti Kongressi ideoloogide poolt välja pakutud restitutsioon. See tähendab natsionaliseeritud vara tagastamist endistele omanikele. Kusjuures ilma mingi kompensatsioonita nende jaoks, kes restitutsioonimomendil elasid kunagi natsionaliseeritud majades. Loomulikult oli kodude natsionaliseerimine karjuv ebaõiglus, kuid Eestis otsustati see heastada teise karjuva ebaõigluse abil.

Just Eesti Kongress pani aluse külmadele suhetele Venemaaga. Samal ajal, kui Rahvarinde liidrid lõid kontaktid Venemaa demokraatlike jõududega - kes ju tegelikult kinkisidki Eestile iseseisvuse -, nägi Eesti Kongress naabris vaid endist okupanti. Kusjuures kõiki neid, kelle esivanemad ei elanud ennesõjaaegses Eesti Vabariigis, hakati samuti pidama okupantideks.

Eraldi on vaja mainida ka Eesti riigi poolt valitud sotsiaal- ja majanduspoliitikat. Eesti on algusest peale oma tuleviku üles ehitanud kõige nõrgemate arvel. Tagajärjeks on ühiskonna meeletu sotsiaalne kihistumine, kus väikesearvulise kõrgklassi sissetulekud rohkem kui 20-kordselt ületavad vaesema ühiskonnakihi sissetulekuid ning suurem osa inimesi balansseerib vaesuspiiril.

Jah, ajalugu ei tunne tingivat kõneviisi. Samas võime tõdeda, et tänane Eesti oleks võinud olla riik, mis on sõbralik ja abivalmis mitte ainult oma põlisrahvale, vaid kõigile elanikele.

20 aastat tagasi oleks Eesti võinud valida läbimõelduma, demokraatlikuma ja oma kodanikele kasulikuma tee.

Nii ei juhtunud. Ajalugu muuta ei saa, kuid saab õppida selle vigadest.

HANON BARABANER, Majanduse ja Juhtimise Instituudi ECOMEN rektor, professor, majandusdoktor

Jaga |