Tõde ei saa igavesti varjata

21. sajandi Eestis universaalne (s.t objektiivne) tõde puudub. Õiglusel ei ole Eesti riigis kodukohta. Ta esineb üksnes sporaadiliselt, laialipillatult inimeste arvamustes ja haruvooluliselt meie „riigiparteisid“ esindavas peavoolumeedias. Eesti „tõde“ on kahtlusteta monopoolne. Olgu see näiteks Ukraina sündmuste käsitlemine, mille kontekst sunnib mõtlema, et äkki oligi NSV Liidu lagunemine nn geopoliitiline katastroof?..

Keskerakond, kes just tõerääkimise tõttu ongi paariaks, igaveseks opositsiooniparteiks tehtud, on rääkinud aastaid, et suur osa eestimaalastest vireleb äraelamise piirimail ja on sunnitud ränka teenistust hankima piiri tagant. (Tõsi küll – piire ju enam polegi ja Eesti on määratudki tühjaks jooksma.) Ka on Keskerakond – sugugi mitte omakasupüüdlikult – pikka aega võidelnud valimispettusi võimaldavate e-valimiste vastu. Kõik tulutult. Ajakirjandusele pole need ja paljud teised tõeteemad korda läinud. Vastupidi – keskerakondlasi on naeruvääristatud. Tõerääkimise pärast.

Nüüd kirjutab Eesti Päevaleht, et Eesti valitsus, praeguse peaministri ja toonase sotsiaalministri hr Rõivase näol, on käitunud valelikult, silmakirjalikult ja ebainimlikult, teatades Euroopa abifondidele, et Eesti ei vaja praktiliselt sotsiaalabi. Fassaadiriigi ametnikud võltsisid avalikult ja jõhkralt statistikat, tehes Eesti vaesed ja armetud olematuks. Ometi elab viiendik Eesti rahvast (üle 200 tuhande inimese) Euroopa mõõdupuu järgi vaesuses või koguni absoluutses vaesuses! Kas on see nn hädavaletamine, mis teinekord olevat lubatav? Kas sellest tõuseb Eestile kasu? Muidugi mitte! Ainult et järgmises ajaleheusutluses võiks ja peaks hr Rõivas küll ära tundma ühe oma nõrkuse – häbitu valetamise, mida ta Õhtulehe usutluses endas ära ei tundnud.

Eesti Päevaleht – jällegi ootamatult! – kutsub, mõni päev enne eurovalimisi, oma lugejaid üles tõkestama e-valimisi. Ta tugineb välismaa ekspertidele, kes on simuleerinud Eesti e-valimissüsteemi ja leidnud, et see on rünnatav ja valijahääled manipuleeritavad. Mis ilmselt nii ongi, ehkki meie ametlikud „eksperdid“ seda enamasti eitavad, nõudes tõendavaid fakte, rõhudes valimiskomisjoni ja toimkonna aususele jne… Piinlik on – inimeste rumaluse pärast. Kas mitte ei peaks e-valimiste apologeedid ja korraldajad eelkõige tõestama säärase, mujal taunitava valimisviisi absoluutset usalduskindlust, mis Eesti mudelil väidetavalt olevat? Vabariigi Valimiskomisjon pidanuks juba ammu korraldama avaliku eksperimendi, kus antaks kriitikutele ja häkkeritele võimalus e-valimiste süsteem läbi mängida või põhja pommitada. Selle asemel aga nõutakse (L. Viik, H. Roonemaa) kritiseerijatelt fakte ja apelleeritakse valimiskomisjoni aususele. (Eks mäletame ju hästi, kui ausad oli Reformierakonna juhtkonna valimised. Viimaste leib ja lootus peamiselt ongi ju e-valimised.)

 [esiletõste] Süvitsi minematagi peitub tõde e-valimistest lihtsas küsimuses: kellele ja miks on vaja e-valimisi Eestis? Vastus: ebaausatele, rumalatele, mugavatele.

 Miks tõstatas e-valimiste teema ning teisigi teravaid valitsusvastaseid teemasid (sh tõkestas ka Siim Kallase peaministriks saamise) just Eesti Päevaleht? Aga sellepärast, et Eesti Päevaleht esindab võimult tõrjutud IRL-lasi. See on ilmne. Läbi selle prisma paistab ära kogu meie peavoolumeedia materiaalne ja vaimne viletsus ja müüdavus, ning pole lootustki, et Eestis üllituks universaalne objektiivne tõde.

Seniks aga, kallid kaasteelised, tuleb leppida tõe- ja õigluseraasukestega, milliseid riigipirukast eemale tõrjutud riigiparteilased – ja nemad teavad tegelikult palju! – meile oma häälekandjate abil poetavad. Kui me ise paraku veel ei oska tõepuslet kokku panna.

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |