Muljeid Narvast

Sain selle külaskäigu jooksul pikemalt rääkida Narva linnavolikogu esimehe Aleksandr Jefimovi ning tema kolleegidega volikogust ning muu hulgas leppisime kokku, et tuleme juba lähimal ajal Narva Põhja-Tallinna suurema esindusega, et pikemalt rääkida vanadele tööstuspiirkondadele uute funktsioonide leidmisest, mis on aktuaalne nii Põhja-Tallinna kui ka Narva jaoks, ning loomulikult ka kultuuripealinna perspektiivist.

See saigi märtsi esimestel päevadel teoks ning Põhja-Tallinna linnaosavalitsuse esindus oli kahe päeva jooksul Ida-Virumaal, kus kohtusime Narva koolide vanemate klasside õpilastega, käisime Kreenholmis, külastasime Narva noortekeskust ja merendusele keskendunud huvikooli, AS Narva Vesi uut veepuhastusjaama. Mina jõudsin veel ka Sillamäele, kus kohtusime endise peaministri Tiit Vähiga ning tutvusime Sillamäe sadama tööga.

Ida-Virumaa inimeste sitkus on muljetavaldav. Piirkonnal ei ole olnud kerged ajad – toimunud on väga ulatuslikud muutused majanduse struktuuris ja tööhõives. Ometigi on muljetavaldav näiteks Narva noortekeskuse ja Noorte Meremeeste Klubi tegevuse kõrge tase, samuti AS-i Narva Vesi poolt tehtud pingutused narvalaste joogivee kvaliteedi parandamiseks.

Selgelt on tunda, et idee Euroopa kultuuripealinna staatusest aastal 2024 on Narvas paljusid sütitanud. Leian, et Narva juhid teevad väga targasti, kaasates kultuuripealinna aastaks kandideerimise ettevalmistusse kohalikke koolinoori (2024. aastaks on nad noored täiskasvanud!), ning selgelt antakse endale aru, et see peab olema kogu Narva pidu, mis on mõeldud kõigile Narva elanikele, kaasa arvatud vanem põlvkond.

Ka piirkonna ettevõtjad usuvad, et ainuüksi kultuuripealinnaks kandideerimise protsess võib anda väga positiivse tõuke Narva ja laiemalt piirkonna arengule.

Kuid selge on see, et Narva peamine tugevus ning eelis on tema asukoht – lähedus Peterburile. Ja selge on ka see, et hetkel ei saa Narva seda eelist täiel määral kasutada Venemaa ja lääneriikide suhete madalseisu tõttu.

Mind teeb murelikuks suure osa Eesti poliitilise eliidi suhtumine sellesse olukorda. Ühed lepivad selle kui paratamatusega. Teised on väga rõõmsad, sest mida pingelisemad on Venemaa ja lääneriikide suhted, seda lihtsam on Venemaaga hirmutades mobiliseerida oma toetajaid siseriiklikel valimistel.

Ma mõistagi ei eita, et Eestil ja Venemaal on olulisi lahknevusi väärtustes, kuid Venemaa ei ole kindlasti ainus suurriik, millega meil on selliseid lahkhelisid. Kuid Venemaa kindlasti on ainus suurriik, millega me jagame riigipiiri.

Oluline on mõista, et Ida-Virumaa elanikud moodustavad samuti kogukonna, kellel on teatud huvid.

Ja kui me soovime seda piirkonda tugevamalt siduda Eesti riigiga, siis peame neid huve vähemalt tunnistama. Ja kui riik mingil põhjusel ei saa nende huvidega arvestada, siis tuleb seda arusaadavalt põhjendada.

Kui me seda ei tee, siis on paljude idavirumaalaste jaoks Tallinnas aetav välispoliitika lihtsalt arusaamatu, ja kui seda ei selgita meie, siis selgitavad seda teised.

 Ma olen väga nõus Keskerakonna esimehe Jüri Ratase üleskutsega, et nendel valimistel võiks n-ö vene kaart jääda taskusse. Inimeste hirmutamine Venemaaga ja erinevast rahvusest Eesti inimeste tülliajamine ning ühiskonna lõhestamine ei too Eestile midagi head.

Tavapärase hüsteerilise diskursuse asemel on meil vaja Põhjamaadele omast rahumeelset arutelu selle üle, milline peaks olema meie poliitika muu hulgas Venemaa suhtes. Kas kasvavate Ida–Lääne pingete olukorras on Eesti riiklikes huvides ikka see, et meil puudub poliitilisel tasemel vähimgi suhtlus Venemaaga?

Täitsa võimalik, et ongi kaalukad argumendid just sellise poliitika poolt. Ja neid võib samuti välja tuua. Kuid vale on sildistada igaüht, kes vene küsimuse tõstatab, koheselt Venemaa mõjuagendiks.

Olen veendunud selles, et me peame lähtuma lihtsast eeldusest – Eesti Vabariigi Riigikogus on täna esindatud kuus poliitilist erakonda, mis KÕIK eranditult tegutsevad Eesti huvides. Meil on erimeelsusi selles, millised on Eesti huvid ja eesmärgid. Meil on erimeelsusi selleski, kuidas neid kõige paremini saavutada. Aga kindlasti ei ole Eestis ühtegi erakonda, mis on otseselt riigivastane või siis teenib mõne välisriigi huve.

Samuti saab üheaegselt olla nii Eesti–Venemaa tihedamate suhete poolt ja olla Eesti patrioot kui ka olla sellise suhtluse vastu, ning ikkagi olla Eesti patrioot.

Oma riigi sajandal sünnipäeval, veerand sajandit pärast taas-iseseisvumist võiksime olla nii küpsed, et saame ka keerulisematel teemadel mõtteid vahetada äärmustesse laskumata.

RAIMOND KALJULAID, Põhja-Tallinna linnaosa vanem

Jaga |