Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Eripidiseid käsitusi Johan Pitkast

TÕNU LÕHMUS,      07. juuni 2006


Autoritaarsetele rezhiimidele pole omane tühja-tähja pärast lalisemine nagu see meil nüüd on moodi läinud. Nendes teostab juhtimist ja kannab ränka vastutust väga piiratud isikute ring. Näiteks: millist efekti taganuks kommunistlikule parteile 1940. aastal nõukogude korra kehtestamisel, kui Jaan Tõnisson võtnuks vastu presidendi ametikoha. Vähemalt Johannes Lauristinil poleks olnud võimu ülevõtmisel vaja kisada, et kõikjal esineb igal sammul saboteerimist.

Sakslased kasutasid Pitka ära

Hitleri kambamehed aga olid Eesti probleemidesse suhtumisel tunduvalt nutikamad. Nende kartoteegis oli kriitilisel momendil kasutamiseks ära märgitud Johan Pitka nimi. Ilmselgete enneaegse seniilsuse tunnustega kunagist merejõudude juhatajat peeti ülimalt kohaseks rinde kokkuvarisemise tohuvabaohus viimsete jõuriismete tulleheitmisel.
Selletaoliste palaganide originaalsus on alati imetlusväärne. Nõnda kuulutas sedapuhku iga külamemmekenegi: Tallinna on võim pitkameeste käes ja sinimustvalge lehvib Toompeal! Lisaks oli Tiefi nelja-päeva-valitsusi maakonniti paarkümmend. Nüüd pidid külamemmede arvates kõik mehed relvad haarama – ka need kümme tuhat meest, kes kogu aja olid metsast varju otsinud. Ainult mitu korda rohkem võõrsile pagejaid ei uskunud liitlaste juttu meie õnnelikust tulevikust. Soomest sakslaste salajasel korraldusel siia saabunud Pitka pidas oma esmaülesandeks mehed metsast välja meelitada. Aegamisi usaldasid isegi kõrvalehoidjad temaga padrikus mõtteid vahetada.
Saksa käe all tegutseva Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe oli sakslaste teadmisel end rahva silmis kõigiti liialt kompromiteerinud. Moepärast usaldati Pitkat ka desertööridele karistusi määrama. See käis enamasti viipe teel edasiantuna –. "Mulda!", "Vabaks!", kusjuures sõrmeliigutust võis nii ja naa mõista.
Samal ajal said pitkameeste nimetuse needki, kes segasid Saksa õhkimiskomandode tööd. Nii kaitsti Kohila ja Kehra vabrikuid ning Tallinna mitmeid käitiseid. Kõik inimesed ei saanud Eestist pageda, aga sel moel säilis nendele kasvõi tööpaik.

"Tänu" Pitkale jäid tuhanded pagemisega hiljaks

Tänu Pitka sigatsemistele, arutule segaduste loomisele jäid loendamata tuhanded pagemisega hiljaks. Nende hulgas ka Paul Keres, Tiit Kuusik, Romulus Tiitus. Heino Susi kirjutab oma raamatus "Sarviku sulased", kuidas hobuvankritega täidetud teedel oli jalgrattaga raske edasi pääseda.
Meie kollane ajakirjandus sattus kuskilt inspireerituna pitkavaimustuse inertsi küüsi ja teadustas, et taandumisel osutati Haruteel vastupanu kolm päeva. Tegelikult kulutas Vene tank käigult ainult ühe mürsu käputäie meeste laialipuistamiseks. BBC teatas veel samal õhtul mõnekümne kilomeetri kaugusel oleva Märjamaa vallutamisest.
Sellal kuulus kogu võim Pitkale imede kordasaatmiseks.

Väljaõppeta poisikesed Punaarmee vastu

Pitka organiseeris ka 15–16-aastaseid poisse Vabadussõja iidolitele rõhku pannes püsside alla. Väljaõppeta noorukid pidid vastu astuma juba neli aastat võidelnud ja hästi väljaõpetatud Nõukogude armeele. Kui palju Eesti tuleviku jaoks nii vajalikke andekaid noori perspektiivitu võitluse käigus punaste poolt maha tapeti, pole isegi teada.
Kindralkomissar Litzmann ja direktor Mäe olid sel ajal juba pugenud sadamas kaubalaeva räpasesse trümmi. Sakslased ei võtnud neid kui sõduriau äraarvamatult rüvetanud kaabakaid lennukisse!

Admiral muutus kohalikele ohtlikuks

Ükski arvestatav relvagrupeering ei tahtnud ka Pitkat viimastel tundidel oma hulka võtta. Mõnda aega toideti teda kui kunagist admirali. Aga ta muutus ümbruskonnale ohtlikuks, nõudes otsekohe Punaarmee vastu rünnakule asumist, kuna rahvas oli tema arvates valmis temaga liituma, oodates üksnes märguannet ülestõusu alustamiseks.
Nii ilmselt olidki Pitka kaaslased sunnitud talle lõpu tegema. Venelased otsisid Pitkat kaua ja hoolega, näidates ajalehtedes Pitka fotosid, kus ta oli pildistatud Saksa vormis ohvitseride keskel või koos Hjalmar Mäega.
Pitka haud jääbki leidmatuks, sest seal mühab nüüd mets. Hjalmar Mäele aga jäi võimalus oma memuaarides kurta, kui alatud olid sakslased, tahtes teda korduvalt Pitkaga asendada.

Viimati muudetud: 07.06.2006
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail