Rahust ja sõjast

Ameerika Ühendriigid olid sel ajal maailmas ainus tuumarelva omav riik – ta oli seda kasutanud 6. ja 9. augustil 1945 Jaapani linnade Hiroshima ja Nagasaki barbaarseks hävitamiseks, kus hukkus või sai vigastada üle poole miljoni rahuliku elaniku. Sellega püüdis Ameerika hirmutada tervet maailma, peamiselt aga N. Liitu, kus esimene edukas tuumakatsetus toimus alles 23. septembril 1949. Kuid sellele vaatamata ei julgenud Ameerika sõda alustada, sest teda hirmutasid N. Liidu hiiglaslik territoorium, hiljuti demobiliseeritud 12-miljoniline armee, kümned tuhanded tankid, lennukid, suurtükid ja mitu laevastikku ning sõjas ilmutatud üldrahvalik kangelaslikkus.

Aastatepikkustele ootustele vaatamata ja Eestiski paljude suureks pettumuseks jäi sõda ära ning Tallinna reidil polnud „valget laeva“!

Nüüd, aastakümneid hiljem, valmistume Eestis ise Ameerika õhutamisel juba sõjaks Venemaaga! Agaralt osalevad sõjaõhutamises meie valitsus ja ameeriklasest president, hirmutades pidevalt oma rahvast Venemaa agressiivse ettearvamatu käitumisega, sõjaväemanöövrite korraldamisega jne. Sellise propaganda tulemusena kannab meie riik suurt majanduslikku kahju, sest Venemaaga sõjaks valmistuvast riigist põgenevad välisinvestorid. Sõjaks Venemaa vastu on meil loodud NATO tugipunktid Ämaris ja Tapal, me ostame arutult kokku vananenud sõjatehnikat ja laskemoona, korraldame mitu korda aastas suuri ja kulukaid sõjaväeõppusi, nõuame NATO sõjajõudude alalist kohalolekut Eestis.

Hämmastav on see, et meie „väejuhid“ pole tänini aru saanud, et see sõda, milleks nad valmistuvad, pole mitte lahingud Budjonnõi ratsaväega, vaid TUUMASÕDA!

Oletame, et Venemaa annab hoiatava, lokaalse tuumalöögi Ämaris ja Tapal paiknevate NATO tugipunktide pihta. Mis siis juhtuks? Valitsus põgeneb Toompealt helikopteril Rootsi, et asuda looma eksiilvalitsust. Riigikogu aga jätkub oma igapäevast „tööd“ ehk kooseluseaduse rakendamist! Ämari lennuväljal ja Tapal näeme pärast tuumaplahvatusi, mille epitsentris kuuma umbes 10 miljonit kraadi, vormituid metallikänkraid, mis olid olnud NATO lennukid, tankid, soomukid jne. Siin-seal võib näha inimest meenutavaid tuhahunnikuid – need olid olnud NATO sõdurid, kes toodi Eestisse kaitsma demokraatiat ja „euroopalikke väärtusi“.

Loota sellises olukorras paljukiidetud kollektiivkaitsele on enesepettus, sest NATO Euroopa väed, kellele meie riigijuhid ja „väejuhid“ loodavad, kujutavad Venemaa jaoks „papist tiigrit“. USA ei astu mitte mingil juhul paari Eestis asuva NATO tugipunkti, 4-5 lennuki, tankide, soomukite või mõnesaja sõduri kaotamise korral sõjalisse konflikti Venemaaga, et panna enda pilvelõhkujalikke linnu maalt, merelt või õhust antavate tuumalöökide alla, sest siis lakkaks ta olemast.

Venemaa kiire ja jõuline sekkumine Süürias näitas tervele maailmale tema sõjalist võimsust. See, mida USA ja tema liitlased ei saavutanud Süürias nelja aastaga, saavutas Venemaa nelja kuuga, muutes olukorra kodusõjarindel kindlalt valitsusvägede kasuks. Süürias juhtunu ehmatas tõsiselt nii Ameerikat kui ka tema liitlasi!

ALEKSANDER KUUSIK, Järvamaa

Jaga |