Kesknädalata läheks nädal päriselt pooleks

MART UMMELAS,      18. august 2004


Sellise sõnamängu mõtlesin välja pealkirjaks, kui Kesknädala toimetus palus mul ritta seada mõtted selle ajalehe kohta. Ma ei saa öelda, et olen seda lehte lugenud kõik viis aastat algusest lõpuni, kuid viimasel paaril aastal olen siiski igal kolmapäeval seda sirvinud ning mõne loo sealt ka läbi lugenud. Eelkõige on mind rõõmustanud, et meil on vähemasti üks ajaleht, mis näeb asju ka pisut teise kandi pealt kui kommertslikud suurlehed, natuke täiskasvanulikumalt, murelikumalt, inimlikumalt.

Meie trükiajakirjanduse süvenev häda on ju põgususe ja tühisuse pealetung. Igaks päevaks tuleb esiküljele leida järjekordne "vapustav" teema ehk agenda, nagu nüüd moodsamalt öeldakse. Ajalehti avades satume kui mingisse panoptikumi, kus meile esitletakse kurioosumeid, perverssusi, inimliku rumaluse äärmusi, edevuse ja alatuse musternäidiseid. Kõik see on esitatud vaieldamatult professionaalses, küütlevas pakendis ja meelelahutuslikus soustis, mis paraku võõritab vahendatava sisust ja muudab kõik, ka väga tõsised teemad, mingiks hüplevaks pildireaks, irdmõtete kaleidoskoobiks. Kõige hullem on kõrvaltvaataja ükskõikne, osavõtmatu pilk, mis sealt vastu vaatab.

Kesknädal pole ehk nii hennostelik ega pulleritslik, kui laenata meie tänase ajakirjandushariduse kohalike gurude nimesid, iseloomustamaks pressi üldpilti. Kesknädalas on aga tunda märksa rohkem papajannsenlikku, juhanpeegellikku ja avalikõiguslikku muret ühiskonna pärast, oma osalust ja vastutust selle eest, miks Eestis asjad on läinud nii, nagu on läinud. Jah, Kesknädal on avalikult poliitiline leht, vahel ehk häirivaltki parteiline, kuid pean seda palju ausamaks kui niinimetatud sõltumatu ajakirjanduse varjatud maailmavaatelist kallutatust ning vahel üsnagi silmatorkavat mõjutatust majanduslikest huvigruppidest. Varjatud parteilisus on alati märksa kahjulikum ajakirjanduse usaldusväärsusele kui siiras ja ehk naiivnegi otseütlemine.

Usun, et Kesknädal leiab järgijaid, ka teised erakonnad tahavad oma siselehti muuta sotsiaalse diskussiooni avatud tribüüniks. Eelkõige ootaks seda sotsiaaldemokraatidelt, kellel on lunastamata juunis Eesti rahvalt saadud suur avanss. Kesknädalalt ootaksin liikumist suunas, kus seda nädalalehte võiks võtta kui poliitilist alternatiivi Eesti Ekspressile, 1990. aastate alguse liberaalturumajandusliku ideoloogia maaletoojale, mille karnevaliseerunud sisu ilmselt üha enam peletab eemale ühiskonnaasjadest huvitatud ja intellektuaalsemaid lugejaid. Et siis, kui nädal neljapäevast katkekski, köidaks ta uuesti kokku k(K)esknädal.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (14)