Eesti meedia olematu sõnavabadus

Kesknädal palus juhtunu kohta Jaanus Riibelt kommentaari ja loomulikult toome siinkohal ära ka keelatud artikli.

Mis juhtus Päevalehes?

Eelmisel nädalal saatsin Eesti Päevalehele oma argumenteeritud ja analüüsiva artikli Igor Gräzini senisest tegevusest, pealkirjaga „Igor Gräzini räpase sõja tegelikud tagamaad". Artiklis kirjutasin ausalt asjadest nii nagu nad on ja püüdsin aru saada, miks Gräzin tegelikult nii tihti Keskerakonda mustab.

Kolmapäeval, 11. augustil sain Päevalehest positiivse vastuse, kus oli öeldud, et artikkel sobis ja nad avaldaksid selle hea meelega. Neljapäeva pärastlõunal läks artikkel probleemideta Päevaleht-online-i üles. Seda suurem oli minu üllatus, kui õhtul avastasin artikli asemel kirje „Artikkel on kustutatud".

Helistasin reede hommikul Päevalehe arvamustoimetusse, kõnele vastas Erik Rand. Toimetaja selgitas telefonis, et „ülevalt" tuli käsk artikkel maha võtta ja et sellele pandi veto peale. Küsimusele, kas selline asi on tavaline, et arvamuslugu eemaldatakse online-ist pärast heakskiitmist ja avaldamist, sain eitava vastuse - olen seega üks väheseid erandeid. Kusjuures Rand ise arvas, et artikkel oleks võinud üleval olla küll, sest oli argumenteeritud, polnud mitte kedagi kuidagi riivav ning oli peamiselt üles ehitatud ajakirjanduses juba ilmunud arvamustele ja uudistele.

Mis hinnangu sa annaksid toimuvale ja mis sa arvad nüüd ajakirjandusvabadusest Eestis?

Mind üllatas ajakirjanduse läbinähtav nõrkus - ma ei oskaks seda mitte kuidagi teisiti nimetada. Eesti Päevaleht peaks seisma selle eest, et inimestel oleks õigus arvamust avaldada, hoolimata sellest, kas üks või teine toimetaja mõne arvamusega nõustub. Kogu Eesti rahvale oleks kokkuvõttes kasulik see, kui selguks, kes on need, kes „ülevalt" käske jagavad ja niimoodi jõhkralt tsenseerivad. Kavatseme pöörduda nii Avaliku Sõna Nõukogu kui ka Pressinõukogu poole ning ootan Eesti Päevalehelt avalikku selgitust juhtunu kohta.

Tegime noortekoguga selle peale vastuaktsiooni, kus kutsusime inimesi Gräzini lugu sotsiaalmeedias võimalikult palju uuesti avaldama ja levitama. Arvan, et see õnnestus meil hästi ja sadadest blogidest seda teksti ei ole võimalik eemaldada. Võib öelda, et alates sellest päevast võitlevad ka Eesti noored sõnavabaduse ja arvamustepaljususe eest Eestis - meie algatasime selle, ja noortele läheb see korda!

Igor Gräzini räpase sõja tegelikud tagamaad

29. juulil 2010 hakkas mulle Õhtulehes silma reformierakondlasest Riigikogu liikme Igor Gräzini kirjutatud Tallinna linna suunas pori pilduv artikkel. Mustamine oli seda veidram, et suurem avalikkus ja ettevõtjad on müügimaksu omaks võtnud ning vastupidiselt Reformierakonna poolt enne maksu kehtestamist levitatud paanikale pole enamik ettevõtjaid läinud hindade tõstmise teed. Müügimaks pole avaldanud olulist mõju hinnatasemele Tallinnas, rääkimata Eesti teistest piirkondadest.

JAANUS RIIBE

Keskerakonna Noortekogu peasekretär

Tundub, et tegemist oli järjekordse hädise katsega meediakära üles keerata. Lisaks on just Maksu- ja Tolliameti kohene koostöövalmidus Tallinna müügimaksu haldamiseks  olnud märk sellest, et ametnikud ja majandusteadlased saavad aru müügimaksu positiivsetest mõjudest, kuid Reformierakond laseb edasi kui katkine grammofon.

Mõeldes Gräzinile, meenub mulle 2004. aasta suvi  ja see, mida Riigikogu liige juba tol ajal enda suhtes välja hõikas: "Vaata mind ja veendu - ma ju tõesti ei meeldi sulle? Tee siis ühiskonnale teene - saada mind siit minema!" Miks inimestele ei meeldi Igor Gräzin ja tema poolt aetav poliitika? Miks just tema jätkab seda Reformierakonna juba-ammu-inimesi-ära-väsitanud mustamiskampaaniat?

Süüvisingi neljapäeva vihmasel pärastlõunal Eesti lähiajalukku ja tutvusin Igor Gräzini seisukohtadega - püüdsin teda kuidagigi mõista,  aru saada sellest, kes ta on ja mis on tema tegevuse tegelikud eesmärgid.

Kes on Igor Gräzin?

Gräzinit nimetab Reformierakond oma  tänase läbikukkunud majanduspoliitika peaarhitektiks. Endisest nomenklatuurimehest, Siim Kallase mõttekaaslasest võib jääda mulje, et ta lähtub siiani endiste Moskva aatekaaslaste põhimõttest: enne ehitame üles kommunismi, siis hakkame hästi elama; enne saagu rikkad rikkamaks, küll siis jagame ka vaesematele! Gräzin oli alates 1975. aastast kuni 1990. aastani  kommunistliku partei liige. Ta tegi üllatavalt kiirelt karjääri, kuuludes aastail 1978-1984 ning ka 1991. aastal NSV Liidu Ülemnõukogusse ja 1989. aastal oli NSV Liidu rahvasaadik (allikas: Wikipedia), kuni saabus aeg asutada Reformierakond (1994. aastal).

Gräzini eluloost leiab teisigi tavainimesele kummalisi avantüüre. Wikipedia andmetel oli ta ainus, kes hääletas surmanuhtluse kaotamise vastu Eestis; Siim Kallase, Heiki Kranichi ja Villu Reiljani saadikupuutumatuse säilitamise poolt ning ka EL-i põhiseadusleppe ja Lissaboni leppe vastu. Üsna veidrad käigud väidetavalt Eesti „tulevikule" mõtleva erakonna liikme poolt. Tausta avab ehk seik, et 2009. aastal väitis euroskeptiline erakond Libertas  Euroopa Liidu erakonna staatust taotledes, et Igor Gräzin on Libertase asutajaliige. Gräzin ise muidugi eitas Libertase poolt allkirja andmist.

19. märtsil 2009. aastal kirjutab Isamaa ja Res Publica kodulehel Margus Tsahkna (arvamusloos "Igor Gräzin ja kommunismi võit"), et ajal, kui Igor Gräzin ülikoolis kommunistlikku kasvatust edendas, oli Tsahkna alles poisike, kuid siiani elavad kirkad legendid Gräzini tollastest tegudest. Tsahkna hinnangul jätkab Igor ideoloogilist tööd täna lihtsalt suuremas mastaabis ja Eesti inimesed saavad sellest tahes-tahtmata mingil määral osa (allikas: Isamaa ja Res Publica koduleht).

Töölt puudumised ja probleemid alkoholiga

Gräzin jätab konfliktse inimese mulje. 19. veebruaril 2003 kirjutas Delfi, et Gräzin oli tabatud autoroolist 4-promillise joobega. 2010. aasta suvel, kui päevast-päeva kuuleme šokeerivatest auto-õnnetustest, tundub uskumatu, et avaliku elu tegelast ja tõenäoliselt paljude Reformierakonna noorte eeskuju ähvardas vaid 18000-kroonine rahatrahv. Aastaid politseis töötanud inimene lisas teates, et nii kõrges joobeastmes inimese roolist tabamine oli haruldane ning et mõni teine oleks sellise joobega juba surnud. Sitke mees, see Gräzin, ja hea, et seekord läks õnneks!

29. juunil 2005 kirjutas SL Õhtuleht, et riigikogulane Gräzin puhus keset päeva alkomeetrisse 1,5 promilli. Kurioossemaks läheb asi sellega, et ta annab veel samal päeval raadiole otse-eetris purjuspäi intervjuu ja kinnitab hiljem, et parlamendiistungil oli ta juba täiesti kaine. (29.06.2005, SL Õhtuleht)

Viimasest ajast võime ajakirjandusest leida Gräziniga seoses selliseid lugusid  nagu „Igor Gräzin käib kord nädalas psühholoogi juures" (Kroonika, 14. jaanuar 2009), kus ta tunnistab, et majanduslangusega kaasnev stress sunnib teda iga nädal korra psühholoogi külastama. Loomulikult ei ole siin midagi häbeneda. Ka valitsusparteis on inimesi, kes lihtsalt ei talu seda, kuhu vale majanduspoliitika tõttu oleme sattunud. 11.07.2009 kirjutas Õhtuleht, kuidas Gräzin ei ilmunud Riigikogu istungitele, sest poseeris samal ajal pubis meesteajakirja Playboy fotograafile.

17. juunil 2010 avaldatud statistika alusel selgub, et põhjuseta on Riigikogust kevadel enim puudunud  just reformierakondlane Igor Gräzin.

Murelikuks teeb sellejuures just see, et need puudumised olid põhjuseta, kuigi ma ei kahtle, et Gräzinil endal on nende kohta mõni mõjuv põhjus tagataskust võtta.

Mis edasi?

2010. aasta veebruaris kirjutab portaal minut.ee, et Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Igor Gräzin (Reformierakond) tunnistas kirjavahetuses Oleg Buroviga, et Euroopa Liitu astumisel lakkas Eesti Vabariik olemast suveräänne riik. („Gräzin: Eesti ei ole suveräänne riik"). Tahan väga loota, et need sõnad oli kontekstist välja rebitud ja reformierakondlasest Riigikogu liikmel siiski jätkub usku Eesti tulevikku.

Gräzin esineb tihti ühesuunaliste arvamusavaldustega, püüdes võimalikult palju maha teha Keskerakonda või naeruvääristada Tallinna linna poolt inimestele pakutavat abi. Gräzini seisukohtade ja tegevusega tutvununa tekib mul vägisi küsimus: miks nii tihti ja kui kaua veel Eesti meedia selliseid arvamusi avaldab?

Kas põhjus on selles, et tema mustavad seisukohad toovad palju kommentaare ja klikke?

Kas siis asi ongi vaid tühistes klikkides? Aga mis saab inimestest, keda tema pillav eluviis ja häirivad arvamuslood solvavad?

-o-

[pildiallkiri]   EKSPERT: Tuntud napsi-, naiste- ja naljamees annab oma eksperthinnanguid pea kõigis "meditsiiniajakirjades". Tihti ka oma põhitöö ajast.

Jaga |