Omandireformiga kaasnevad õigusrikkumised Eestis

Feja Räim,      07. september 2005


Kui Eesti iseseisvus, tuli ette võtta rida majandusreforme, mis pidid baseeruma Lääne demokraatia printsiipidel ja olema kooskõlas Eesti Vabariigi seaduste koguga. Nagu nüüd on selgunud, oli omandireformi sisuline eesmärk poliitiliste otsuste alusel õigusjärgseteks omanikeks tunnistatud isikutele kompenseerida väidetavaid anneksioonikahjusid siinsete eestlaste vahendite arvel, et vältida mistahes nõudmisi Venemaa ja Saksamaa vastu.

Kompensatsioone kunagiste omanike pärijatele väidetavalt
õigusevastaselt võõrandatud vara eest hakati riigieelarvest maksma ajal, mil Eesti kuulus veel NSV Liidu koosseisu. Sel ajal polnud teada, kas Eesti saabki kunagi vabaks. Väljamakseid teostati tol ajal kehtinud hindades. Eesti Vabariigis alustati aga 4 aastat hiljem kompenseerimist veelkord otsast peale ja seejärel suurele osale endistest omanikest vara veel ka tagastati.

Nõukogudeaegne, 1991. aasta omandireformi aluste seadus oleks tulnud tühistada kui Eesti Vabariigi Põhiseadusega vastuolus olev seadus ja välja töötada uus, Eesti seadustest lähtuv reformiseaduste pakett riigi majanduse reformimiseks, mis vastanuks Eesti riigi vajadustele ja muutunud juriidilisele situatsioonile.

Kuid kui Eesti saavutas 1992. aastal iseseisvuse, unustati, et ollakse teisel juriidilisel pinnal ja tegemist on teise riigi kodanikega ning teise riigi seadustega. Eesti Vabariik on aga seniajani kuulekalt järginud ENSV Ülemnõukogu poolt sätestatud kompenseerimist endistele omanikele, nede pärijatele ja ka nende sugulaste laiale ringile, nüüd aga juba Eesti maksumaksjate rahaga ja teiste inimeste seaduslikul teel omandatud varaga. Ülemnõukogu poolt vastu võetud omandireformi aluste seadus on hävitanud riigis majandusliku ja sotsiaalset stabiilsuse, kuid Eesti Vabariigi juhtkond pole seniajani suutnud häbiväärset olukorda lahendada.

Reformid on kestnud meil viisteist aastat, kuid seniajani ei vaevu paljud inimesed endale tunnistama, miks ja milliseid reforme sooviti ja mida ning kuidas lõpuks reformiti. Tundub, et seda pole endalt juba ammu enam küsinud ei rahvas ega poliitikud. Kümme aastat "Isamaaliidu", Reformierakonna ja Mõõdukate võimulolekut on kõigis eluvaldkondades tõendanud, et nende poolt moodustatud valitsused on riiki juhtinud nagu väga halvad peremehed. Rahvaarvu katastroofiline kahanemine ja kodanike suur äravool majanduslikult enamarenenud riikidesse on selle tõendiks. Juba on ka rahvusvaheline avalikkus osundanud Eesti kahetsusväärselelt halbadele tulemustele sotsiaalmajanduslike suhete korraldamisel - pole ju teised riigid huvitatud Eesti majanduspõgenike ülalpidamisest oma maksumaksjate kulul.

Erinevalt seadusandjast, kes esindab rahvast, on Eesti parlament sätestanud seadusi Eesti rahva huvidega vastuolus. Ühe õigusriigi parlamendil oleks olnud õigus vastu võtta ainult neid seadusi, mis on kooskõlas põhiseadusega, inimõigustega ja rahvusvahelistest lepetest tulenevate kohustustega. Parlament, kasutades seadusandlikku võimu, oleks pidanud arvestama kõigi nende nõudmistega. Kahjuks on Eesti Vabariigi parlament neid printsiipe niivõrd rängalt rikkunud, et on formaaljuriidiliselt juba ammu kaotanud õiguse seadustandva tegevuse jätkamiseks.

Sisuliselt nimetas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu restitutsiooniks väidetavate anneksioonikahjude kompenseerimise ühe isikutegrupi ebaseaduslikes erahuvides, riiklikult kavandatud ülekohtu teel, sätestades pretsedenditu võõra vara ümberjagamise programmi, mis tegelikkuses on otseses vastuolus restitutsiooni mõistega. Sellist tegevust saab tõlgendada vaid ühe isikutegrupi ebaseaduslikest majanduslikest erahuvidest lähtuva riiklikult kavandatud ülekohtuga teona, mis on suunatud Eesti Vabariigi kodanike ja õiguskorra vastu.

Restitutsioon tähendab esialgse õiguskorra taastamist. Seda aga ju ei kavandatudki ja restitutsiooni ei toimunud. Eesti 85 000 perekonna kodude ümberjagamine on toimunud otseses vastuolus 1940. aasta seadustega. Ka rahvusvaheline õigus oli tunnistanud Euroopa suurriikide poolt ratifitseeritud konventsioonides omandirestitutsiooni väljaspool õiguslikku pinda seisvaks juba 19. sajandi esimesel poolel. Eesti Vabariigi toonastest seadustest tulenevalt nii ulatuslikult vara tagastada ei saanuks, sest nii varasem omandiõigus kui ka pärimisõiguse tekkimise alused olid teistsugused. Ühtlasi kadus toonase omandiseaduse - Balti Eraõiguse ( art. 3635-3639 ) - kohaselt omaniku nõudeõigus kinnisvarale kümne aasta möödumisel, kui omanik vara ei kasutanud, vara eest ei hoolitsenud või vara maha jätnud oli. Kui endine omanik oleks soovinud kunagist vara tagasi saada, oleks tagastamine tulnud kõne alla vaid kohtu teel ja sedagi vaid sel juhul, kui oleks tegemist olnud peremeheta varaga.

Tähelepanuta on jäetud ka see triviaalsus, et rahvusvahelise õiguse kohaselt tuleb konfliktis osalenud riikides seadusevastaselt konfiskeeritud varad tagastada rahulepingu või vaherahukokkuleppe raames. Ei Eesti Vabariik ega ka poliitiliste otsustega õigusjärgseteks omanikeks nimetatud isikud pole esitanud kahjutasude nõuet välisriikidele, milliste tegevus kahju põhjustas, vaid on hakanud väidetavaid kahjusid kompenseerima meelevaldselt oma siinsete kaaskodanike - süütute kaaskannatajate -seaduslikul teel omandatud varaga. Eesti Riigikogu on seda riiklikult kavandatud ülekohut interpreteerinud ja maailma avalikkusele tutvustanud kui Eestis toimuvat omandireformi.

Ükski Eesti kodanik pole andnud nõusolekut oma raha ja vara kasutamiseks võõrriikide aktsioonide hüvitamiseks. Poliitilist kokkulepet erinevate poliitiliste jõudude vahel selleks sõlmitud ei ole. Samuti pole korraldatud referendumist sellise konstitutsioonivastase otsuse tegemiseks. Kunagi pole kedagi Eesti neist kodanikest, kellelt nüüd nende seaduslikul teel loodud kodud ära võeti, süüdi mõistetud üle 50 aasta tagasi NSV Liidu poolt tekitatud kahjudes. Seetõttu ei saa kasutada tänaste Eesti maksumaksjate raha ja kodanike eravara võõrriikide poolt tekitatud kahjude hüvitamiseks.

Põhiseaduse § 11 kohaselt: "Õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust." Ühe isikutegrupi ebaseaduslikes majanduslikes erahuvides toimuv võõrriigi anneksioonikahjude kompenseerimine oma maa teiste kaaskodanike põhiseaduslikke õigusi rikkudes ei ole demokraatlikus ühiskonnas aktsepteeritav. Ka Eesti Põhiseadus ei luba kodanikke nende seaduslikul teel omandatud kodust ja sellega kaasnevatest varalistest õigustest ilma jätta, nagu ei luba ka vara ümberjagamist Põhiseadusega vastuolus tehtud poliitiliste otsuste alusel. Seega on rikutud minu õigusi ka Põhiseaduse § 11 sätete valguses.

On fakt, et Eesti omandireformiga rikutakse inimõigusi. Samuti on omandireformiga ignoreeritud häid tavasid, Lääne demokraatia ja restitutsiooni printsiipe. Kinnisvara ümberjagamise hukutav mõju on hävitanud siserahu riigis.

Eriliselt küüniline riiklikult kavandatud ülekohtuga tegu oli 85 000 Eesti kodu andmine kunagistele omanikele, nende pärijatele ja nede sugulaste laiale ringile kompensatsiooniks endise kinnisvara eest. Väideti, et omandiõigus on võõrandamatu ja nii omandati uuesti vara, millele oli kaotatud nii omandiõigus kui nõudeõigus või millele seda polnud kunagi olnudki.
On Eesti Vabariigi peaministri poolt Riigikogu kõnetoolis välja öeldud fakt, et kogu tagastamisele läinud vara oli olnud viimased 50 aastat tsiviilkäibes ja kuulunud nede aastate jooksul sageli juba erinevatelegi uutele seaduslikele omanikele.

Nüüd tagastamistuhinas nende seaduslikelt valdajatelt võõrandatud eluruumid olid jõudnud Nõukogude ajal riigi kui selle vara ühisomaniku ja tööandja seaduste koghaselt neile kodanikele, kelle tööpanus rahvusliku rikkuse loomisesse oli märkimisväärne ja kelle perekonna suurus ning sotsiaalsed vajadused seda tingisid. Nagu teada, korterid eraldati nõukogude ajal kodanikele orderite alusel, mitte kohalike omavalitsuste, vaid töökohtade ametühingute kaudu, tähtajatuks kasutamiseks. Kohalike omavalitsuste poolt eraldati kortereid vaid teistest liiduvabariikidest värvatud töötajatele, kes nüüd kõik on saanud Eesti Vabariigis omale korterid erastada.

Juriidiliselt vormistati korteri saamine orderi väljastamisega. Korterivaldaja õigusi sellele elamispinnale tõendas seega korteriorder, mitte üürileping. Nõukogude ajal sai korterivaldajalt korteri ära võtta vaid kohtu teel, kui vastav kuriteokoosseis, mis andis selleks õiguse, oli kohtu poolt tuvastatud. Ka siis ei saanud kodanikke jätta ilma eluruumita - neile anti vastu perekonna vajadustele vastav korter samas asukohas nii, et nende muud õigused ei olnud kahjustatud.

Kodanikud said oma eluruume pärandada, vahetada ja hiljem juba ka müüa vastavalt vajadustele, kui muud seadused ei teinud selleks takistusi. Ehkki seadused seda otseslt ei võimaldanud, siis ometi vahetamise sildi all osteti ja müüdi kortereid ka sularaha eest.

NSV Liidus oli kogu kinnisvara riigi ja rahva ühisomand. Vastavalt riigi seadustele olid korterivaldajate õigused tagatud konstitutsiooniga ja asetatud lepingulisele tasandile, samuti sai korterivaldaja oma elamispinda korterisse sissekirjutatutele pärandada. Haldusinstitutsioonidena töötasid NSV Liidus kohalikule omavalitsusele alluvad majavalitsused, milliste bilansis peeti arvestust korterite haldamise üle. Majavalitsuse kohustus oli vormistada ka sissekirjutus. Majavalitsustel või kohalikul omavalitsusel puudus igasugune õigus ise otsustada kord kodanikule antud korteri kuuluvuse üle.

Tühjaks jäänud korterid jagati lihtsalt ümber. Ümberjagatavad eluruumid olid tavaliselt madalakvaliteedilised, sageli suurte sõjakahjustustega. Seepärast pidid niisugused korterid saanud inimesed tegema suuri kapitalimahutusi ruumide elamiskõlblikuks muutmiseks. Ka ei olnud valdavalt enne 1940. aastat ehitatud majades ei elektrit, keskkütet, gaasi ega telekommunikatsiooniliine. Kõik see on tulnud rajada ja omal kulul katta korterite korrashoiukulud neil elanikel, kes valdasid kõnealuseid kortereid viimase 50 aasta jooksul.

Kuna endine NSV Liit on lakanud olemast, on korterivaldajad nende korterite, mille kohta neile on välja antud order, täieõiguslikud omanikud, sest NSV Liidus oli vaidlusalune kinnisvara riigi ja rahva ühisomandis. Endised Nõukogude-aegsed korterivaldajad on nüüd asetatud sundüürniku staatusesse kohaliku omavalitsuse otsuste tulemusena.

Endiste seaduslike korterivaldajate uus sundüürniku staatus ei tulene korterivaldajate vabast tahtest hakata uute omanike üürnikeks. Korterivaldajad nimetati vägivaldselt ümber üürnikeks isegi vaevumata sellest neile teatada. Tähelepanuta jäeti seegi, et polnud üürilepinguid, haldusinstitutsioonidel pole olnud õigust nendega üürilepinguid sõlmidagi. Toonaste üürilepingute näol oli tegemist puhtal kujul halduslepingutega, millega majavalitus kohustus maju haldama. Nii on tagastatud majades elavate kodanike näol endistviisi tegemist isikutega, kes on õiguse oma korterile omandanud seda õigust tõendava orderiga.

Nüüd oli aga just omandireformi tegelikkuse najal selge, et de facto on Eestis uus riik, mis ei saa rääkida mingist riiklikust järjepidevusest. Uus riik kuulutas ühepoolselt kogu elamufondi oma omandiks ja jagas ümber vara, millele oli juba välja antud order, tehes seda absoluutses vastuolus Eesti Vabariigi Põhiseadusega ning jõhkralt korterivaldajate inimõigusi rikkudes.

Lisaks on see tegu kriminaalne – olgu näiteks toodud see, et ei saa ju ka pank kuulutada kogu oma bilansikontodel olevat raha oma omandiks. Nõukogude Liitu kui üht osapoolt kõnealuses kaasomandis enam ei eksisteerinud ja nii said korterivadajad õiguse oma elamispind rahvakapitali obligatsioonide eest erastada.

Kui Eesti 1992. aastal rahvusliku vabadusvõitluse tulemusel iseseisvus, said alguses kõik kodanikud õiguse oma korterid rahvakapitali obligatsioonide eest erastada. Aasta hiljem sätestati, et see õigus ei laiene enam neile kodanikele, kelle kodud antakse kunagiste omanike sugulaste laiale ringile omandireformi käigus kompensatsiooniks. Kodanike investeeringud ja ostu-müügi lepingud, mis olid sõlmitud kunagiste omanike, nende järglaste ja nõukogude-aegsete korterivaldajate vahel, kuulutati tingimusteta õigustühisteks vaatamata sellele, et olid vabatahtlikkuse alusel sõlmitud. Vastavalt kehtivatele seadustele hakati tagastama maju, kus isegi alla 50 % põhikonstruktsioonides oli n. n. endisel individualiseeritud kujul säilinud. Samal ajal säilitasid teised kodanikud oma nõukogude-aegsetes uutes kodudes kõik senised õigused, mis leidsid tunnustust ka postsovjetliku parlamendi poolt.

Põhiseaduse § 12 kohaselt: "Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu…" . Eluruumide erastamise seadusega anti kõigile residentidele Eesti Vabariigis õigus erastada oma korterid neile tasuta välja jagatud rahvakapitali obligatsioonide eest. Sellega tunnustas Eesti Vabariik kodanike õigust oma nõukogude ajal saadud eluruumile. Need kodanikud aga, kelle korterid asuvad majades, mida riik hakkas anneksioonikahjude korvamiseks ümber jagama, jäeti ilma õigusest oma korter erastada ja tunnistati nende eluruumid nn "omandireformi õigustatud subjektide" omandiks.

Põhiseaduse § 10 sätetest järeldub õiguspärase ootuse printsiip kui õiguse üldpõhimõtte. Tulenevalt sellest oli neis majades elavatel korterivaldajatel õigus tegutseda heauskses ootuses, et neile kord antud õigusi rahvaasemike poolt tagasiulatuvalt enam ära ei võeta ja nende kord omandatud õigusi nõudeõiguseta isikutele ära ei anta. Ka Riigikohtu 30.09.94 otsus nr III-4/A-5/94 Põhiseaduslikkuse järelvalve kohtukolleegiumi materjalide alusel käsitleb õiguspärase ootuse printsiipi, kui õiguse üldpõhimõtet, mille kohaselt seadusel ei tohiks olla tagasiulatuvat jõudu. Ometi on nüüd neil kodanikel, kes sellistes majades elavad, suure tõenäosusega juba ilmvõimatu oma neid põhiseaduslikke õigusi Eesti Vabariigis teostada.

Natsionaliseerimine on igas õigusriigis konstitutsiooniline moodus vara riigistamiseks ja ei ole seetõttu vara õigusevastane võõrandamine. Paljudele kinnisvara omanikele oli natsionaliseerimine tänu võlgade kustutamisele hiilgav äriprojekt. Natsionaliseerimisel kustutati kinnisvara peal olevad hiigelvõlad. Nii moodustas näiteks Pärnu mnt 40 asuva endise kinnistu 1940. aasta turuhind vaid poole kinnistul lasuvatest võlgadest. Kahjuks loobusid ka ülejäänud toonased omanikud oma õigustest kodanikualgatuslikku vastupanu osutamata üldise formaalse konsensuse alusel - rikkudes oma kodanikukohustust ja igaühe kohustust kaitsta oma vara. Ette teada olevalt järgnes sellisele asjade käigule nõukogude seadusandluse rakendumine Eestis. De facto loobusid omanikud omandiõigusest oma varale vabatahtlikult. See ei olnud põhjustatud vääramatust jõust (vis major). Vääramatu jõud rakendus selle tagajärjel, et ei võetud tarvitusele abinõusid oma iseseisvuse säilitamiseks. Rahvas järgnes oma toonase presidendi üleskutsele toimunut tunnustada.

Omandiõigus oli 1940. aastal Eestis tähtajatu, kuid kui omand oli maha jäetud, omanik seda ei kasutanud või omandi eest ei hoolitsenud, kadus nõudeõigus ka esimese astme omanikul aegumistähtaja (10 aastat) möödumisel. Omandiõigus kadus sel juhul koos nõudeõigusega. Seega puudus praegustel niinimetatud õigusjärgsetel omanikel Eesti riigi seaduste kanoonilise kogu valguses absoluutselt igasugune nõudeõigus sellele varale, mis oli olnud üle viiekümne aasta tsiviilkäibes ja leidnud omale uued seadusjärgsed omanikud. Seadustetegijad on mööda vaadanud kõigist kunagiste omanike kohustustest ja pärijate ringi suurusest. Kui pärimisõigus tuvastatakse, läheb vaid residum - kohustustest ja maksudest vabastatud pärandvara jääk - üle pärijale. Uued "pärijad" vabastati aga kõigist maksudest ja kohustustest, ka eraisikutevahelistest võlgadest.
Tegelikkuses rikuti restitutsiooni põhimõtet selle juriidilises tähenduses. Ei taastatud mitte esialgset õiguskorda - mis on restitutsiooni olemus - vaid üritati taastada kunagist omandit omaaegse õiguskorra vastaselt. Vastavalt 1940. aastal kehtinud omandiseadustele kadus õigus kõnealusele omandile ajavahemikus aastail 1950-1955. Kui tõeline restitutsioon oleks toimunud, poleks "õigusjärgsed omanikud" iial pärinud 1990. aastate vara. Kirjutatud seaduste järgi oleks Eesti Vabariigis ainsaks "pärandiks" olnud endiste omanike võlad, mis kandusid üle nende õigusjärglastele, sest võlad ei lasunud mitte vara, vaid ka õigusjärglaste peal. Võlad ja kohustused langesid osaks teistele kaaskodanikele - tänastele ja tulevastele Eesti maksumaksjatele.

Väidetav omandiõiguse järjepidevus on vaid vara ümberjagajate meelevaldne ettekujutlus. Seda enam, et tagastatud on nüüd ka vara, mille õiguslik kuuluvus oli omal ajal jäänud lõpuni vormistamata. Puudulik tagastamise korraldus on viinud tuhandete seaduserikkumisteni ja kohaliku omavalitsuse haldusalast on sadade miljonite kroonide ulatuses vara üle antud ebaseaduslikult ka omandireformi seaduste valguses. Tagastamiskorda arvestades võib väita, et restitutsioonipettus on olnud üks omandireformi põhieesmärkidest.

Omandireformi seadused ignoreerivad paljusid varasemaid omandiõigust reguleerivaid sätteid. Vastavalt reformisätetele tagastati rendimaa rentnikele, nagu oleks see neile kuulunud eramaa. Omandireformi seadustega laiendati korduvalt ka pärijate ringi. Nii said omandireformi käigus tagastamisele kuuluva vara uuteks pärijateks ka endiste omanike õed ja vennad ning nende alanejad sugulased. Samas ei arvestata nõukogude ajal tehtud endiste omanike testamente. On juhtumeid, kus endise omaniku poolt on nõukogude ajal oma võlausaldajale tehtud testament, kuid vara antakse nüüd testamendile vaatamata endise omaniku sugulaste laiale ringile. Enneolematu on eraisikute vaheliste võlgade kustutamine omandireformi seadustega. Ka sel põhjusel ei saa kõnealuse vara ümberjagamist nimetada omandi tagastamiseks ja on täiesti ilmne, et tegemist on võõra vara ümberjagamisega riiklikult kavandatud ülekohtu teel.

Samal ajal rahvusvahelise õiguse ja maa kõrgemate seaduste järgi, mida omandireformi seadused ei tunnista, kehtivad kõik kunagiste omanike võlad, sest ka nõudeõigust pärandile omamata pärandasid vastavalt 1940. aastal kehtinud Balti Eraõiguse järgi kunagised omanikud oma pärijatele võõrandamatu kohustuse maksta oma võlad. Selles osas Balti Eraõigust ei tunnistata, kuid juhtudel, kus see vastab endiste omanike huvidele, Balti Eraõigust rakendatakse. Pretsedenditu on riigi seaduste kogu suhtes kollisioonide kaudu sätestada sisuliselt täiesti uus omandiõigus, nõudeõigus ja pärimisõigus 1990. aastatel 1940. aasta varale. Rääkides riiklikust järjepidevusest ja unistades surnute äriobjektide taastamisest, unustatakse, et rikutakse elusate kodanike võõrandamatuid õigusi.

Valdav osa uutest pärijatest ei ole olnud suuteline haldama oma omandit ja soovib seda kinnisvaraturul müüa. Enne seda püütakse aga kõikvõimalike vahenditega korteritest välja tõsta nende seaduslikud valdajad. Bandiitlike repressioonide tulemusena on ahistatud kodanikud teinud meeleheites enesetappe, põgenenud kodudest ja paljud inimesed on surnud insultide ja infarktide tagajärjel.

Eesti Vabariigis jäävad üürnike vastu suunatud inimõiguste rikkumised täielikult õiguskaitseorganite tähelepanuta. Riigikogu ja valitsuse mõningate liikmete poolt avalikkuse ees välja öeldud väited, et seadus kaitseb üürnike piisavalt, on tegelikkuses osutunud vääraks hinnanguks situatsioonile. Ajakirjanduses on ilmunud teateid üürnike vastu toime pandud aktsioonidest tasemel, mida rahvusvahelised õigusaktid käsitlevad inimsusevastaste kuritegudena. Päev päevalt ilmub lehtedes kuulutusi, kus müüakse maju koos üürnikega, kusjuures inimestel on negatiivne väärtus. Seaduslike korterivaldajate mõnitamine nii uusomanike kui ka kohtute ja ametivõimude poolt on võtnud laia ulatuse. Ajakirjanduses nimetatakse neid kodanikke, kelle õigusi rikutakse, rataste vahele jäänud inimesteks. Sisuliselt on avalikkuse ees alustatud kampaaniat omavoliga õigustest ilmajäetud kodanike tembeldamiseks asotsiaalideks. Selline mentaliteet on kujunemas normiks riigis.

Kui Eesti kohtupraktikas lähtutakse näiteks kriminaalasjades küll konkreetsetest seadustest, siis eluasemeprobleeme ja omandireformi puudutavates asjades esitatakse kohtunike poolt meelevaldseid tõlgendusi, mille tulemusena otsustes ja määrustes võib sageli kohata omapäraseid moondunud seisukohti Eesti seaduste kogu suhtes. Omanikepoolne omavoli ja riigi tegevusetus on võtnud ulatuse, mis on kõige kujunenud üheks teravamaks sotsiaalseks probleemiks Eestis.

Vastupidiselt valijate ootustele on Eesti parlament, ratifitseerides Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, teinud reservatsiooni omandireformi puudutavate seaduste osas ega kavatse neid seadusi tagasiulatuvalt tühistada. Ratifitseerimisseaduses on ära toodud üle 100 omandireformi sätte, mis on jäetud reservatsiooni alla. Taganedes esimese lisaprotokolli esimesest artiklist taganes Riigikogu ühtlasi konventsiooni sättest, mis keelab reservatsioonid üldküsimustes. Nii tunnistab ja põlistab Riigikogu juriidiliselt ulatuslikke inimõiguste rikkumisi. On raske uskuda, et Euroopa Nõukogu riigid aktsepteerisid kirjeldatud ülekohut ja andsid konsensuse sellest taganemiseks.

Et seaduslikul teel ja Eesti Vabariigi konstitutsioonist taganemata õigusvastast olukorda muuta, tuleb sundüürnike staatusesse asetatud kodanikele anda tagasi nende sotsiaalsed ja põhiseaduslikud õigused. Kõik Eesti Vabariigi kodanikud peavad olema võrdväärsed Euroopa inimõiguste konventsiooni ja ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni õigustatud subjektid. Kõik Eesti kodanikud peavad saama oma korterid teistega võrdsetel alustel kollaste kaartide eest erastada. Need kodanikud aga, kelle kodud on riiklikult kavandatud ülekohtuga aktsioonide käigus hävitatud; kes on oma tahte vastaselt sunnitud astuma lepingulistesse suhetesse uute omanikega; kes on oma seaduslikult elamispinnalt välja tõstetud - peavad saama endisega võrdväärse elamispinna samas asukohas.

Isikutele, kes on teinud seadusevastased kollisioonid Eesti vabariigi seaduste kogu vastu, tuleb süüdistus esitada.

Eeltoodust tuleneb, et konflikt on tekitatud õiguslikul pinnal ja ainult õiguslikul pinnal saab seda ka lahendada.

Aeg läheb. Inimeste arv, keda kodudest välja aetakse, kasvab iga päevaga. On sätestatud, et mõne aasta möödumisel saavad uued omanikud massiliselt välja tõsta kõik senised seaduslikud korterivaldajad.

Loodame, et Eesti Keskerakond, saades riigis võimule, pöörab juhtunule väärilist tähelepanu ja teavitab oma seisukohast ka Euroopa Liidu õigusorganeid.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (48)