Eestlased loobumas emakeelest raha pärast

HERBERT VAINU,      23. aprill 2003


Ühes mu noorpõlvelaulus on sõnad:
"Raha pärast läheb Mari
Murilegi mehele."
Need sõnad tulid meelde, kui rahvusvahelisel naistepäeval ilmus Postimehes Ilmar Raagi essee "Elu pärast eestlust". Murile meheleminemine pole täpselt sama mis rahvuse väljasuremine, kuid motivatsioon on sama: rikkamaks, jõukamaks! Raag ütles seda oma essees ka korduvalt.

Silmakirjalikkuse viljad

Nähtus pole iseenesest uus. Kadakasakslus sündis juba rohkem kui sajand tagasi. August Kitzberg andis sellele oma Kniksmariihenis otse klassikalise kuju. Kuid nähtus ise ei arenenud tolleaegses "esimeses Eestis" eriti välja. Vanad vastuolud baltisaksa aadlikega olid veel aktuaalsed.
Nüüd on olukord muutunud. Nädal pärast Raagi esseed, kui lipud eesti keele päevaks vardasse tõmmati, avaldasid väliskapitali kontrollitavad paksud pealinna päevalehed teate küsitlusest, mille kohaselt suur osa koolilapsi nõuab ingliskeelset kesk- ja kõrgharidust ning neljandik eesti gümnasiste suhtub eesti keelde põlgusega ja püüab sellest vabaneda.
Avalikku vaimustuslainet "uudis" nn esimeses Eestis esile ei kutsunud. Suhtumine on olnud pigem loid. Pudi-padi probleeme vaetakse päevalehtedes küll, kuid vastuväited sellele nii olulise küsimuse tõstatanud esseele pole silma hakanud.
Proovisin seda ise teha. On ju mul ka kogemusi. 1976.-1978. aastatel kirjutasin pikad artiklid analoogiliste venestuslike jm tolleaegsete probleemide kohta, mis avaldati nüüd totalitaristlikuks tituleeritud keskajakirjanduses. Kirjutasin samas laadis essee ka praegusele Postimehele ja saatsin meiliga ära.

Suukorv suurem kui nõukogude ajal

Mõne päeva pärast telefonitsi järele pärides selgus, et keegi polnud seal seda lugenud. Mai Vöörmanni nimelisest kunagisest NLKP ajaloo õppejõust-Saulusest oli nüüd saanud raha-Paulus ja ta soovitas mul artikkel tagasi võtta. Paljukiidetud vaba sõna paistab tähendavat esmajoones oma poliitiliste vastaste mustamist, nagu nägime valimiste eel. Muidu on aga suukorv rahatotalitarismi tingimustes hoopis täiustunud.
Õnneks on väljaspool pealinna suurt päevalehekolmikut säilinud ka teistsugust ajakirjandust - ühe maakonnalehe peatoimetaja siiski julges mu essee avaldada.
Koolilastest võib aru saada. Ilma perfektse inglise keeleta ootavad neid ees raskused tööturul. Kogu eetilise väärtussüsteemi segipaiskamist ning raha absoluutset monarhiks kuulutamist kinnitab uurimine, mille tulemused avaldati hiljuti Vikerraadios. Nagu uuem ajalooalane teave tõestab, on see tagasipöördumine Pätsi ja Laidoneri traditsioonide juurde. Ka siis kurdeti tühjade hällide üle. Kuid praegu on kõigis neis valdkondades tolleaegne tase ületatud. Noor hing on aga vanematest kergesti mõjustatav.
Kuidas selle taustal mõista kirglikke väljaastumisi eesti keele kaitseks Tammsaare pargis tosinkond aastat tagasi? Muidugi oli seal pateeditsejate hulgas naiivseid uskujaid. Kuid peamine motiiv paistab olevat silmakirjalikkus. Tulevane "esimese Eesti" eeldas, et nii saab poliitilise olukorra segaseks ajada ja selles segaduses miljonid oma taskusse mehkeldada.
Kui see plaan on nüüd läbi läinud, siis ei viitsita enam esivanemate kombel emakeele kõrval teisi vajalikke keeli ära õppida, vaid minna lihtsamat teed mööda: kõrvale heita ilus, vokaaliderikas ja ühtlasi Euroopa üks vanim keel. Muidugi koos selles keeles poolteist sajandit kestnud laulupidudega, mis on arendanud ka omakeelset kõrgkultuuri.

Kuidas saada vaimult suureks

Küsimus eesti rahva ja keele püsimajäämisest püstitati juba Hurda ja Jakobsoni aegadel, kui iive polnud jõukuse tagaajamise tuhinas veel nii madal. Ja vastus oli üks - kes varem ei teadnud, võib Vikerkaare selle aasta 3. numbrist Ea Janseni artiklist järele uurida. Eesti rahvas ei saa kunagi suureks arvu poolest, me peame saama suureks vaimu poolest. Selleks on ju palju ära tehtud.
Nüüdki peaks kehtima sama põhimõte. Ainult et aja muutudes teisenevad rakendusvormid. Paljud mõjukad Lääne ühiskonnateadlased on tõsises mures oma kodumaade elus esinevate negatiivsete tendentside pärast. Olgu sisutühise massikultuuri pealetung, teravnenud globaalprobleemid vm. Vaevalt on meie praegused rikkurid jõudnud seda tähele panna…
Kui väike haritud eesti rahvas lülituks valitsuse ja autoriteetse kõrgintelligentsi eestvedamisel rahaahnuselt ümber vaimusuurusele, võiks ta näidata eeskuju nende negatiivsete nähtuste vähendamisel ning elu sisukamaks ja turvalisemaks muutmisel.
Täiusliku sidesüsteemi puhul saab sellest peagi teada maailm ja see leiaks Lääne mõtlejate heakskiidu. Omakorda tõuseks meie eneseuhkus ning sellega koos austus emakeele vastu.
Muidugi mitte sajaprotsendiliselt. Sisutühise kultuuri ja kirjanduse austajad loomulikult jääks. Nad saaksid oma iha rahuldada vähenõudlike ingliskeelsete väljaannete lugemisega. Võiksid isegi uhked olla selle üle, et ka eestlastel on siin oma panus. Vikerkaare 4. numbris on ju pikk lugu kellestki Ameerikas elavast Malle Vällikust, kes Molly Linholmi nime all on avaldanud tervelt seitse "loe läbi ja viska minema" tüüpi pehmeköitelist romaanikest, mida ei müüda raamatukauplustes, vaid laiatarbekaubana supermarketites. Sellega väheneks ka tühise kirjanduse osakaal praeguste eestikeelsete väljaannete hulgas, ilmselt tõuseksid väärtteoste tiraazhid ning nende väljaandmist peaaegu ei ähvardaks enam kahjum.
Vaimusuurusele orienteeritud rahva hulgas ei suudaks üksikud vaimuäbarikud enam olulist osa etendada. Mari Murile meheleminemine raha pärast ning analoogilised ebaterved nähtused sureksid ise välja.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)