Tartu Rahu oli Eesti ja Venemaa demokraatlik kompromiss

EDGAR MATTISEN,      10. aprill 2002


Eesti-Vene piiri uurija Edgar Mattisen kirjutas eelmises lehes, et Tartu rahu alla kirjutanud Venemaa alavääristamine pole ajalooliselt õige ning on Eestile poliitiliselt kahjulik.

Algus 27. märtsi Kesknädalas
Tartu rahu kui kompromissi hindas kõrgelt selle ratifitseerimisel Asutavas Kogus peetud kõnes Jaan Poska: "Rahutegemise hindamise juures ei peaks seda ära unustama, et enamlased hakkasid meiega rahu tegema tol ajal, kui sõjalist tarvidust neil selleks mitte ei olnud. Koltðak oli löödud, Denikin oli peaaegu purustatud ja rahutegemise ajal enamlastel suurt vastast /.../ ei olnud."
Rahudelegatsiooni sekretär W. Tomingas märgib oma mälestustes samuti, et N. Vene valitsust ajendasid Eestiga rahu tegema peamiselt "mitte sõjalised kaalutlused", kuigi neil oluline tähendus ikkagi oli.
Eelöelduga seoses on täiesti väär nimetada Eestile rahulepinguga antud kulda, samuti metsakontsessiooni, "reparatsiooniks". Tegelikult sai Eesti 15 miljonit kuldrubla võrdelises osas endise Vene impeeriumi kullavarudest (algselt taotles Eesti mitu korda suuremat summat). Arukast, mõlema poole huve arvestavast kompromissist kõnelevad kõik Tartu rahulepingu artiklid, kuigi mõnel juhul kaldus vaekauss tõesti rohkem ja täiesti õigustatult Eesti kasuks. Nõukogude pool hindas seda "preemiaks Eestile esimese rahu eest".
Erimeelsuste hindamiseks Tartu rahu kui kompromissi küsimuses võiks seada lihtsamast lihtsa küsimuse: mis saanuks Eesti maast ja rahvast, kui Eesti jätkanuks viimase sõdurini sõda N. Venemaa vastu koos Judenitshi, Denikini, von der Goltzi-landesveeri ja Bermont-Avalovi saksa-vene monarhistidega, nagu seda Antanti liidrid ka Eestilt nõudsid?!

Piirikavadest ilma romantikata

Andres Tarand märgib (Postimees, 2.02.02): "Tartu rahu piir on romantika." Öelduga võib nõustuda. Kuid selle romantika süzhee sündi, sisu ja tähendust on tõlgendatud-hinnatud väga erinevalt. Eelkõige tuleb loobuda valest, mida on levitatud palju aastaid.
Jutt on poolte piirikavade esitamise järjekorrast Tartu rahukonverentsil. Esimesed piirikavad esitati delegatsioonide poolt 1919. a. 8. detsembri hilisõhtusel plenaaristungil. Esmalt tegi seda Eesti, seejärel, pärast 15-minutilist vaheaega, Vene delegatsioon. Mitme eesti autori publikatsioonides 1930. aastatest tänini on poolte piirikavade esitamise järjekord (ilmselt ideoloogilistel-propagandistlikel eesmärkidel) näidatud ümberpöördult. Näiteks väidetakse isegi unikaalses koguteoses "Eesti Vabadussõda 1918-1920" (2. kd, lk 395-396), nagu oleks esimesena esitanud Eestile täiesti vastuvõetamatu riigipiiri projekti Vene delegatsioon ja et "Eesti vastukaaluks sellele esitas omalt poolt maksimaalse piiriprojekti." Nagu nähtub Tartu rahukonverentsi ametlikust stenogrammist, oli asi hoopis vastupidine.
Eesti esimese kava kohaselt kulgenuks piir Koporje lahe keskelt üle Ingeri järvede, mööda Luuga jõge kuni 10 km põhja poolt Oudovat asuva Kamenka jõe suudmeni, sealt läbi Peipsi ja Pihkva järve keskjoont, mööda Velikaja jõge kuni Kudepi külani. Vene esimese piiriprojekti järgi kulgenuks piir järgmisel joonel: Kunda mõis, Nüri, Aru, Piilsi, mööda Koolme jõge, Liiva, Ahu, Virunurme, Muraka soo, Suuressaare, mööda Tagajõge kuni Pungerja jõe suudmeni, edasi Peipsi järvel mööda endist Liivimaa ja Petrogradi kubermangu piiri kuni Rakovo külani.
On selge, et mõlema poole esimesed (ja mitmed järgmisedki) piirikavad eirasid etnilist põhimõtet, seades esiplaanile julgeoleku huvid, olid, nagu pooled üksteist süüdistasid, "strateegiliselt agressiivsed."

Parim variant lasti käest

Olles põhjalikult uurinud Eesti-Vene piiri kujunemise ajalugu, olen veendunud, et nii etnilisest kui ka ajaloolisest vaatevinklist olnuks Eestile õigem rahulduda Vene 17. detsembri 1919 piirikavaga. Selle järgi oleks jäänud Eestile Jaanilinn (Ivangorod) koos ulatusliku ümbrusega Rossoni jõest Pljussa jõe suudmeni. Narva jõe tagused Piiri ja Raja vald, kus eestlaste erikaal oli väike, kuulunuksid Venemaale.
Kagu-Eestis kulgenuks Vene 17. detsembri kava järgi piir Petseri ja Irboska vahelt, Boroki külast (Pihkva järve ääres) Smolni, Bor-Belkova ja Kudepi küla joonel, s.o peaaegu täpselt Tartu rahulepinguga kehtestatud neutraalse tsooni lääne poolset piirjoont mööda. Eestile jäänuks suurem osa setudega asustatud aladest koos Petseri linnaga.
Paljud omaaegsedki juhtpoliitikud lugesid Kirde-Eestis loomulikuks riigipiiriks Narva jõge, välja arvatud Jaanilinna ja selle ümbruse kuulumine Eestile. Kindral Laidoner telegrafeeris veel 29. detsembril 1919 rahudelegatsiooni liikmele kindral Sootsile Tartu: "Jään oma arvamuse juurde, et meie riigi aluspiir on Narva jõgi."
Kuid Eesti valitsus ja eriti mõjukas osa sõjalisest juhtkonnast nõudis tollastes tingimustes etnilisest piirist 10-12 km Narva jõest ida poole ja Ida-Petserimaal julgeolekuvööndi loomist.
Teiste sõnadega - piir taheti tõmmata mõõgaga, st sinna, kus tollal enamvähem asusid Eesti väed. Nagu näitasid 1939/40. aasta kogemused, lakkas see vöönd otsustaval hetkel ikkagi funktsioneerimast. N. Vene 17. detsembri piirikava kehtestamise puhul oleks stalinlikul süsteemil olnud ka hoopis raskem amputeerida Eesti küljest nii palju, kui ta 1944/45. aastal tegi.
Arvestades kujunenud etnilist reaalsust ja vajadust kõrvaldada tõkked uue Eesti-Vene piirilepingu sõlmimiseks, loobus Eesti valitsus kuus aastat tagasi Tartu rahuga kehtestatud julgeoleku vööndist koos Ivangorodi ja Petseri linnaga, nõustudes Venemaa poolt 1994. aastal ühepoolselt demarkeeritud piirjoonega. Kõigis detailides valminud Eesti-Vene piirileping ootab allakirjutamist juba aastaid. Loodame, et see peatselt ka toimub. Mõlema maa heanaaberlike suhete arengu huvides peavad võitma ajalooline õiglus, tegelikkuse realistlik hindamine, demokraatlik kompromissivalmidus.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)