Ma läksin ega vaadanud tagasi

ÜLO ULUOTS,      04. juuli 2007


Head sõbrad!
Lugesin veel kord Ülo Uluotsa artiklit "Rahva Hääles", mis ilmus täpselt 16 aastat tagasi 11.07.1991 "Ma läksin ega vaadanud tagasi" (millele muu hulgas viitab ka Edgar Savisaar oma raamatus "Peaminister"). Tegin otsuse, et see on nii hea asi, et seda peab laiemale publikule kindlasti meelde tuletama. Võib-olla Kesknädal võiks selle meeldetuletuseks ära trükkida, sest Rahva Häält ei ole ju internetis? See on väga kokkuvõttev kirjutis, mis käsitleb absurdset olukorda nii omandireformiseaduse vastuvõtmisel tervikuna ja selle seaduse tegemata jäetud majandusteaduslikku analüüsi kui ka baltisakslaste küsimust. Samas on see täiesti päevakajaline ja tänagi väärtuslik, sest ega suurt midagi pole 16 aastaga muutunud.
Tänades ja tervitades,
Valdo Aren

[Pildiallkiri:]

TEENEKAS RIIGIMEES ÜLO ULUOTS:
Põhiseadusliku Assamblee asejuhatajana osales ta Eesti Vabariigi põhiseaduse loomises ja Eesti Panga nõukogu liikmena rahareformi elluviimises. Ta oli taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimene kaitseminister, Ülemnõukogu ja Riigikogu liige. Ülo Uluotsa (sünd. 4. veebruaril 1930) surmast möödub 18. juulil kümme aastat, kuid ta mõtted elavad edasi. Tema kodulinn Haapsalu on laulva revolutsiooni ühe säravama tegelase mälestuse jäädvustanud.



Ma läksin ega vaadanud tagasi


Rahvas on Ülemnõukogu valinud ja meil, tema liikmetel, ei ole õigust varjata oma vigu ja möödalaskmisi ning kõige rohkem oma ebakompetentsust. Ei ole õigust varjata tõsiasja, et tahame näida targemad kui me oleme.

Meie tegemistest võiks tuua palju näiteid, kuid kõige ilmekam on ehk meie töö omandireformi aluste seaduse kallal.

Igaks tööks peab olema lähtealus. Kui me tahame reformida omandit, peame teadma, mida reformida. Peab olema fikseeritud selge omandi mõiste. Meie alustasime seda mõistmata. Vara mõiste on väga lai. Vara algab minu kõutsist Mihklist ning lõpeb tööstusettevõtete ja pangahoiustega. Algab võlgadest ja väärtpaberitest ning lõpeb riigi kohustustega (sise- ja välislaenud).

Ülemnõukogu viimasel istungil teatas justiitsminister Jüri Raidla, et valitsus on võimeline kinnis- ja vallasvara mõistesse selguse tooma alles 1. oktoobriks s.a., aga seadus on juba vastu võetud!

Ja mida pakkus meile nn. Kama komisjon? Ta koostas meelevaldse vara nimekirja, mille suhtes loodava seaduse alusel on sissenõude õigus, ja Suur Saal võttis selle kriitikata vastu.

Kes meil lubas seda teha? Kui vara ja eraomandus on püha, siis on seda igasugune vara, mitte aga Ülemnõukogu mõistuse piires käsitletav vara. Mulle öeldi, et kui me käsitleme vara kui tervikut, viib see absurdini. Ent kogu see idee on absurdne, nagu seda tõestasid meile juristid (M. Oviir). Kuidas me toimisime? Me läksime vähima vastupanu teed – kui mõistus enam ei võtnud, viskasime probleemi lihtsalt üle parda. Lähtusime eeldusest, et kui loodava seaduse alusel pole omandit, pole ka probleemi. Tuleb meelde üks vuntsidega mees, kes ütles sedasama, ainult inimese kohta. Kas selleks on meid saadetud Toompeale? Minu arust mitte. Meid saadeti sinna probleeme lahendama, mitte neid ignoreerima. Kui mõistus ei võta, tuleb paluda abi. On lubamatu, et meie vähesed teadmised avavad tee õiglusetusele. Ent sisuliselt me seda ju tegime, jumala kombel otsustades, kes saavad marjamaale, kes jäävad karjamaale! Meie ei lähtunud tõest, vaid meelevaldsest arvamusest.

Meie ei tunnista, ei täida ega austa meie endi poolt vastu võetud otsuseid.

19. detsembril 1990. aastal võttis Ülemnõukogu vastu otsuse omandiõiguse järjepidevuse taastamisest, mille valmistas ette nn. Junti komisjon (ta ise on diplomeeritud jurist). Selle otsuse esimene punkt kõlab järgmiselt: „Tunnistada Eesti NSV Riigivolikogu 23. juuli 1940. aasta „Deklaratsioon pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimise kohta" ja „Deklaratsioon maa kuulutamisest kogu rahva omanduseks" ning neile järgnenud teiste omandisuhteid muutnud normatiivaktide vastuvõtmise ja rakendamise ebaseaduslikkust."

Vastavalt sellele otsusele oleme tunnistanud ebaseaduslikuks kõik 50 aasta jooksul omandisuhteid reguleerinud seadused, määrused ja juhendid, mis siiski veel täna reguleerivad meie elu ja suhteid. Me tunnistasime ebaseaduslikuks ka omandiseaduse, taluseaduse ja praegu kehtiva tsiviilkoodeksi. Nii et lust ja lillepidu – tee mis tahad, mis pole keelatud, on lubatud, ﾜlemnõukogu otsus selliseks vabaduseks on olemas. Samal ajal toetub omandireformiseadus ebaseaduslikule omandiseadusele, ignoreerides meie endi varasemat otsust. Igas teises riigis ja igas teises parlamendis oleks eelnevalt selline vigane ja takistav otsus ära muudetud. Meie seda aga ei teinud. Mida nüüd uskuda ja millest juhinduda?

Kuid see pole veel kõik. Sama otsusega, tühistades eelnimetatud deklaratsioonid, me taastasime 1940. a. juuli alguses kehtinud omandiõiguse kogu oma keerukuses. Taastasime kõik omandisuhteid mõjutavad komponendid: võlad, pangahoiused, väärtpaberid, majad, maad ja metsad. Kui aga hakkasime looma omandireformiseadust, unustasime Junti komisjoni poolt pakutud ja meie endi poolt vastu võetud otsuse sootuks ära. Tänu Jumalale, minu südametunnistus on puhas – ainukesena hääletasin selle otsuse vastu.

25. märtsil 1991. a. võttis ﾜlemnõukogu vastu otsuse omandi- ja maareformi ettevalmistamise kohta, mille esimene punkt kõlab: „Teha Eesti Vabariigi Valitsusele ülesandeks alustada 1. aprillist 1991. a. omanikeregistri koostamist, võttes aluseks isikute avaldused."

Justiitsminister J. Raidla nimetas seda parlamendis esinedes totaalseks nullvariandiks. See tähendab, et vara taotlejaks võivad olla kõik praegu Eestimaal elavad inimesed. Otsus on tehtud ja seda tuleb täita. Aga Kama komisjon leidis, et ei täida. Ma ei saa aru, kuidas me võime nõuda kõigilt teistelt Eestimaa inimestelt ja asutustelt parlamendi otsuste täitmist, kui me seda ise ei tee.

Ma tean, et mind süüdistatakse nüüd demagoogias ja öeldakse, et seda kõike tuleb hoopis mõista nii ja nii.

Öeldakse küll, et tuleb mõista, aga mina ei mõista, sest leian, et juba vanad roomlased ütlesid, et õigustloovat akti tuleb lugeda nii, nagu see on kirjutatud. ﾕiguslik otsus loob õiguse, mitte aga aluse mõttespekulatsioonidele.

Ma tahtsin kõike seda välja öelda parlamendis, kuid mul ei tekkinud selleks võimalust.

Me ei tegele algdokumentidega, me ei otsi sealt informatsiooni, vaid otsustame ise.

Omandireformi arutelu käigus tõusis ootamatult üles baltisakslaste omandiõiguse järjepidavuse küsimus (I. Fjuk). Kui keegi oleks vaevunud läbi lugema 15. oktoobril 1939. a. alla kirjutatud protokolli Eestis asuva saksa rahvusgrupi Saksa riiki ümberasumise kohta, täpsemalt selle artiklid II – IV, teaks ta, et me ei ole baltisakslastele midagi võlgu. Ja kui protokollist midagi jäigi täitmata, siis tuleb aru küsida Moskva käest, kes meid 1940. a. koos baltisaksa ülekandmata raha ja võlgadega alla neelas.

Hoopiski pole meil asja ümberasujate teise lainega, mis sai teoks juba Saksa ja Vene riigivahelise kokkuleppe alusel 10. jaanuarist 1941, kui lahkusid viimased 3000 sakslast ja 4000 eestlast.

Tähelepanuväärne on asjaolu, et 1941–1944 ei lubanud Saksa riik baltlasi tagasi oma varanduse juurde ega isegi tööle saksa asutustes Baltikumis. Meie aga arutasime tõsimeeli, kuidas sakslaste vara tagasi anda, ja igaks juhuks kirjutasime seaduse rakendamise otsusesse tõkestava klausli.

Sama lugu on rannarootslastega. Seadust lugedes saad aru, et meil on nende ees kohustusi, unustades ära, et nende lahkumine toimus kahe meist sõltumatu riigi, Saksamaa ja Rootsi vahelise kokkuleppe alusel ja Rootsi riik kompenseeris ümberasujatele nende mahajäänud vara. Meie aga oleme nii rikkad, et kes aga küsib, see peab saama!

Me ei tunne või ei taha tunda ajalugu. Kui 21. juulil 1940. a. võttis Riigivolikogu vastu deklaratsiooni Eesti kuulutamisest Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks, siis sellega ei muudetud veel riigi nime. Termin „deklaratsioon" (põhiliste printsiipide pidulik väljakuulutamine) räägib juba ise enda eest.

23. juuli hommikul lehvis veel Pikas Hermannis meie trikoloor ja Kadriorus istus K. Päts veel presidendina. Eesti Vabariigi põhiseadus ja riigi nimi säilisid kuni uue konstitutsiooni vastuvõtmiseni. Aga meie kirjutame Junti komisjoni otsusesse sisse riigina Eesti NSV. Nüüd küsib minus väike kurat: kas see otsus üldse kehtib, kuna on viidatud olematule riigile? Vastates omandireformiseaduse esimesel lugemisel L. Hänni küsimusele, ütles justiitsminister J. Raidla välja suure tarkuse. (Kahju, et teda ei kuulatud, saal oli pooltühi, ja kes kuulaski, sellest läks see mööda, mida tõestab meie edaspidine tegevus.) Ta ütles, et oleme läinud pretsedenditut teed – me loome õiguslikke norme igasuguste otsuste ja deklaratsioonidega. õigusliku normi loob ainult seadus. Juriidiliselt oleme ikka heas stagnaajas, kus seadust rakendavad otsused, määrused, seletused ja juhendid jätsid seadusest järele ainult saba ja sarved. Eelnimetatud seadust muutvaid dokumente ei loonud mitte seadusandlik võim, vaid ametnikud. Peale 19. märtsi ja 25. märtsi otsuse võtsime vastu seadust rakendava otsuse, milles on terve rida norme loovaid klausleid ja loetletud terve nimekiri seadusi, mis tuleb tolle seaduse rakendamiseks vastu võtta. Kas me tõesti ei ole võimelised vastu võtma ühte terviklikku, probleemi lõpuni lahendavat seadust? Tundub, et ei ole, ja me peame kasutama veel stagnaaja meetodeid.

Ma palusin kirjalikult Ülemnõukogu juhatust anda kaasettekandeks sõna mõnele Ülemkohtu liikmele – siis saanuksime teada, milline peaks olema seaduse struktuur, et kohtud võiksid seda oma töös tsiviilasjade arutamisel kasutada. Ülemkohtu esimees Kirikal istus kannatlikult saalis, kuid me ei tundnud vajadust teda kuulata, sest me oleme ise küllalt targad. Peale seaduse vastuvõtmist ütles mulle Kirikal, et selle seaduse alusel jõuame tagasi pretsedendikohtusse. Et vältida erinevaid pretsedente näiteks Saaremaal ja Põlvas, tuleb ﾜlemkohtul pöörduda tagasi stagnaaja praktika juurde. ﾜlemkohtu kolleegiumi otsusega loodi siis õiguslikke akte, milleks nendel tegelikult volitusi ei olnud. Vastuvõetud seaduse alusel aga kohut pidada ei saa.

Ma usun, et iga teise riigi parlament oleks peale seaduse lõpp-redaktsiooni valmimist andnud selle majandusekspertiisi, et teada saada, millised majanduslikud tagajärjed on seaduses kätkevatel ideedel.

Iga idee sisaldab riski. Ma olen võrrelnud ideed inimesega, kes on roninud taburetile ja pannud omale silmuse kaela. Ja kui nüüd idee hakkab toimima (olgu ta nii ilus kui tahes) ja selle tagajärjel läheb taburet ära – poob idee ennast üles. Ajalugu on täis selliseid näiteid, võtame kasvõi sotsialismi ja kommunismi. Ja taburetiks on majandus. Ja me läksime jälle sama teed. Hüppasime vette tundmatus kohas, lasksime vaimu pudelist välja ning ootame mis sünnib. Kui pärast aga viltu veab, peseme käed puhtaks ja ütleme, et idee oli ilus!

Me rikkusime ära ilusa asja ja vajaliku seaduse. Annaks Jumal, et meil maareformiseaduse juures oleks rohkem mõistust. Seni aga oleme tegutsenud kui Mäeotsa Peeter, kes iseenese tarkusest tegi panuse tangudele. Idee oli ilus, aga mis sellest välja tuli, teame kõik.

Olen viimasel ajal hakanud Kaido Kamast tõsiselt lugu pidama kui iseseisvalt mõtlevast mehest. Kuid tundub, et omandireformiseadus käis talle üle jõu, sest ta lootis oma komisjoni summeeritud mõistusele, kuid sellest jäi väheks. Ja mitte sellepärast, et tema komisjonis poleks olnud võimekaid inimesi, vaid seepärast, et komisjon tegi kõik iseenese tarkusest.

Ma tean: mulle öeldakse, et pärast löömingut rusikatega enam ei vehita.

Ma ei vehi, mul on häbi, et me veel sellised oleme. Kas oleme võimelised paremaks saama ja möödalaskmistest õppust võtma, näitab tulevik.

Möödalasud on paratamatud, kuid neid tuleks püüda viia miinimumi, kui mängus on vabariigi põhjapanevad reformid.

Kui ma eelmisel aastal peale kevadsessiooni lõppu Toompealt alla läksin, vaatasin lootusrikkalt tagasi.
Sel aastal läksin – ega vaadanud.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (14)