Rahvas hakkab ärkama

See on aeg, kui lakkab toimimast indulgents, mille Reformierakond ja IRL ostsid Tõnismäe monumendi käpardliku ümberpaigutamisega. See tegu pidanuks tegevusplaani autorite arvates neile erakondadele tagama marurahvuslikust ja venevastasest ideoloogiast pimestatud inimeste toel võimul püsimise igaveseks ajaks.

Vesi ahjus

Kuni tänavuse kevadeni läkski kõik nagu lepse reega. Olles võimul, on IRL ja Reformierakond saanud segamatult kaitsta jõukama vähemuse (pro Esimese Eesti ) huve. Makstud on ülikõrget emapalka, hoitud nulltasemel ettevõtete tulumaksu, välistatud on progresseeruva (astmelise) üksikisiku tulumaksu kehtestamine jne, jne. Kasusaajad on neid erakondi selle eest ka heldelt rahastanud, kuigi mitte kõik annetajad pole söandanud seda teha avalikult ja oma nime all. Selline „tühiasi" pole aga oravatel takistanud sedasorti raha puhtakspesemist keelatud võtete abil.

Aeg aga paigal ei seisa ja inimesed muutuvad koos ajaga. Tänasele nooremale põlvkonnale ei lähe enam eriti korda see, kas Pronkssõdur seisab Tõnismäel või Kaitseväe kalmistul. Neile on tähtsamad inimväärse elu võimalused kodumaal: piisavad õppetoetused, äraelamist võimaldavad lastetoetused ja erialase töö leidmine peale kooli lõpetamist.

Ka paljud vanema põlvkonna esindajad on jõudnud sellesse ikka, kus nad ei pea enam oma tööalase karjääri pärast muretsedes suud lukus hoidma. Nii on asju hakanud õigete nimedega nimetama näiteks Rein Raud ja Jaak Jõerüüt.

Ühtäkki on käivitunud protsessid, mis annavad märku rahva silmade avanemisest ja soovimatusest kujunenud olukorraga leppida. Võib arutada selle üle, kas avapauguks oli Silver Meikari ülestunnistus või prokuratuuri poolt avalikustatud kriminaalasjast loobumise määrus, kuid tõsiasi on see, et tänaseks on juba toimunud piketid Toompeal ja Reformierakonna kontori ees, nagu ka demonstratsioonid Tallinna ja teiste linnade tänavail, kus nõutakse vassimise lõpetamist ja end kompromiteerinud valitsuse tagasiastumist.

Märgatav nihe on toimunud ka peavoolumeedias. Kui varem võis peaaegu kõigist päevalehtede numbritest leida ainult Tallinna linnavalitsust ja Keskerakonda materdavaid kirjutisi, siis viimasel ajal on jagunud ruumi ka Riigikogu ja valitsuse suhtes kriitilistele artiklitele. Selle tendentsi jätkuks avaldati Postimehes kultuuri- ja haridustegelaste koostatud manifest "Harta 12", kus räägitakse demokraatia lagunemise ilmingutest ja võimumonopoli tekkest praeguses Eestis. Kuigi see dokument on piisavalt üldsõnaline ega sisalda konkreetseid nõudmisi, võeti ta rahva poolt hästi vastu, sest inimesed nägid sellele allkirja andes veel üht võimalust oma meelsust näidata.

Kui Reformierakond esiotsa püüdis varasemal kombel talle tehtavaid etteheiteid ignoreerida ja kritiseerijail ülbitsedes suud sulgeda, siis lõpuks taibati, et seekord on asi tõsisem ja tagajärjed võivad olla reformierakondlaste jaoks kurvad. Kibekähku hakati partei tagatoas välja töötama uut taktikat, mis aitaks rahva rahulolematust vaigistada. Jõuti järeldusele, et rahva meelepaha alla sattunud pea- ja rahandusministrit ning ammugi endisest partei peasekretärist justiitsministrit pole enam mõtet asja siluma saata. Selle asemel viskus ambrasuurile (pro avalikkuse ette) Keit Pentus-Rosimannus, kes rõhutatult malbe näo ja häälega kordas nii teles kui ka leheveergudel kätteõpitud mantrat: minevikus on tehtud küll mõningaid vigu, kuid erakond on õppimisvõimeline ja teeb kõigest õiged järeldused. Paraku võib olla kindel, et sellest ei piisa endise olukorra taastamiseks. Paraku ei osanud selle käigu initsiaatorid ette näha, et peatselt kogunevad tulised söed ka Keit Pentus-Rosimannuse pea kohale. Nüüd teame, et ta võib olla osaline oma isale kuulunud firma poolt toime pandud mahhinatsioonides. Kui see kinnitust leiab, siis pole reformeritel varsti enam kedagi, kelle renomee oleks rahva silmis piisavalt usaldusväärne.

Käsi peseb kätt

Kui seni oli president Toomas Hendrik Ilves hoidunud toimuva suhtes selget seisukohta võtmast, siis lõpuks otsustas ta olevat paraja aja asjasse sekkuda. Paraku oli tema reaktsioon kardinaalselt erinev sellest, mida ta rakendas neil puhkudel, kui Kapo oli provokaatorite kaasabil lõkkele puhunud järjekordse skandaali Keskerakonna ümber. Siis esines president kibekähku avaldustega, milles mõistis karmilt hukka Keskerakonna esimehe või kogu erakonna, kuigi uurimisorganid polnud veel välja selgitanud, kas kahtlustusel on üldse alust.

Seekord aga ei tauninud Ilves selgesõnaliselt võimuerakondade käitumist, vaid hakkas asja siluma, väites, et ühiskonnas pole mingit kriisi, on vaid vaja enam dialoogi poliitikute ja rahva vahel. Selle käivitamiseks kutsus ta kokku parlamendierakondade ja nn vabakondade esindajate ümarlaua, mis pidavat aitama ühiskondlikke pingeid maandada. Ümarlaua-avakõnes manitses ta kõiki osalejaid teravusi vältima ja asja rahulikult arutama. Ka hiljem sekkus president manitsevalt sõnavõttudesse, mis olid valitsuse suhtes kriitilised. Tema toon meenutas väga õde Ratchildi kuulsat lauset "Poisid, käituge korralikult!" Ken Kesey menuromaani "Lendas üle käopesa" lavaseadest, mida too daam kasutas „nõudlikuks" muutuvate patsientide taltsutamiseks

.

Pole raske märgata, mis olid ja on presidendi motiivid. Ta üritab jututuppa kanaliseerida rahva meelepaha nende erakondade aadressil, kes temast presidendi tegid. Olgugi et ta poliitikasse tulles positsioneeris end sotsiaaldemokraadina, esitati tema kandidatuur ju paremerakondade poolt, ja nende häältega ta ka presidendiks valitigi. See annab üsnagi hea pildi presidendi maailmavaatelisest selgroost. Kas keegi suudaks ette kujutada olukorda, kus USA vabariiklased seavad presidendikandidaadiks üles demokraadi, või vastupidi?

Tuleb tunnistada, et presidendi meeskonna kavandatud trikk ümarlauaga õnnestus igati. Vastuvõetud otsused, et kuude kaupa hakatakse koguma ettepanekuid parteide rahastamise läbipaistvamaks muutmiseks ja Riigikogu valimisseaduse kohendamiseks, aga mille võimalik rakendumine lükkub määramatusse tulevikku, on just see järeleproovitud meetod, kuidas protestide eestvedajate aktiivsust suretada ja kõike vaikselt summutada. Tahaks loota, et sedakorda rahvas oma nõudmistest ei tagane ja neid kalevi alla lükata ei lase.

Lõpetuseks tuleb mainida, et rahva poliitilist aktiivsust alla surudes võisid president Ilvesel olla mängus ka omad huvid. Nii talle kui ka tema nõunikele võis kangastuda olukord, et kui demonstratsioonid jätkuvad ja rahva nõudmisi ei täideta, siis ühel hetkel võivad peaminister Ansipi tagasiastumist nõudvate plakatite kõrvale ilmuda ka loosungid, mis nõuavad presidendi otsevalimist. Ja veelgi hullem oleks, kui rahvas seaks üles küsimuse: miks presidendi ja tema Ärma talu ülalpidamiseks kulutatakse sedavõrd palju raha?

Siit edasi aga saab küsida ka seda, kas Eesti-sugusele kääbusriigile on üldse vaja presidendi institutsiooni, kui see varjamatult teenib vaid ühe kildkonna huve ja kui sellele kulutatakse maksumaksjate rahast suhteliselt palju suurem osa, kui näiteks rootslastel või brittidel kulub oma kuningakoja ülalpidamiseks.

Toimetuselt: Autori artikkel jõudis toimetusse enne justiitsminister Kristen Michali tagasiastumist.

ENDEL RIHVK, kolumnist

PRESIDENT ALUSTAGU ARUTELU ISEENDAST: Edaspidi hakkab rahva arvamusi Eesti demokraatiaprobleemide kohta koguma Eesti Koostöö Kogu. Rahvas peaks kõigepealt küsima: miks presidendi ja tema Ärma talu ülalpidamiseks kulutatakse sedavõrd palju raha? Ja kas Eesti-sugusele kääbusriigile on üldse vaja presidendi institutsiooni, kui see varjamatult teenib vaid ühe kildkonna huve?

Jaga |