Igapäevameedia ajupesu ei takista meie endi otsuseid

ETV rikkuse raiskamise parim näide on ilmateadustajate suur brigaad, kuhu kuulub kolm pidevat esinejat ja kuhu lisaks võetakse veel sünoptikuid asjast rääkima. Suur on ka uudistetoimetus, aga millegipärast toetutakse rohkem ajalehtedes ilmunule ja originaaltoodang on üsna kasin. Hommikul on ametis suur Terevisiooni toimkond, mida hoiavad kaks tundi koos kaks saatejuhti ja õhtul kordub sama jällegi kahe eesträäkija juhtimisel Ringvaates. Õhtuti kohtad tihti ülbet suhtumist saatekülalistesse.

Värvikad ja vihased saatejuhid

Toon värvika näite Ringvaatest. Küsitlejaks muidugi Marko Reikop ja tema vastas Jaanus Karilaid, kes tutvustas oma valimisplatvormi…

„See kõik ei olegi üldse nii huvitav!“ klähvas saatejuht vahele. „Parem vaatame, mida meie oma „Muttika“ sellest arvab,“ leidis ta.

Järgnes Kadri Simsoni propageerimine ja Edgari ajalehe halvustamine… Saanud pildi jälle stuudiosse, katkestas Reikop jämedalt Karilaiu selgitused Venemaaga sõlmitud koostööprotokolli kohta ja nähvas: „Miks te noore inimesena üldse Keskerakonnaga liitusite?“

Saatekülaline jäi viisakaks ega lasknud ennast kõigutada. Aga vaatajatel oli küll häbi Reikopi matslikkuse pärast.

Teine Keskerakonna vihane salvaja Rasmus Kagge sai oma „tubli töö“ eest ametikõrgenduse „riigiisade palatisse“.

Vanad uudised uues kuues

Ajalehed püüavad uudist välja imeda ka vanadest asjadest, kui vaid saaks Keskerakonna vastu midagi öelda.

Mingi kahtlustus 2011. aastast pidavat nüüd olema Savisaare „uus“ süüdistus! Tavainimene võib seda ka tõena võtta, ja ongi valitsus oma mustamise saavutanud.

Priit Hõbemägi tõestas ju ühes nädalalõpusaates väga usutavalt: jõuorganid on Savisaare võtnud pihtide vahele ja jätnud linnapeatoolist ilma just sellepärast, et tulevad presidendivalimised. Sellepärast hoitakse teda meelega kapo ja prokuratuuri kaasabil valimistest kõrvale.

Uudiseid avaldatakse valikuliselt; ikka nii, kuidas valitsusele kasulikum.

Poolikud välissõnumid

Pärast seda, kui Türgi oli Vene sõjalennuki alla tulistanud, nimetas Vene president Türgit terroristide käsilaseks. Nii olevat paha, aga ütluse peamine põhjus jäeti saladusse, sest Türgi ostab maksuvabalt Islamiriigilt naftat. Äri ajab Türgi presidendi poeg; seal polegi midagi imestada, sest energeetikaminister on presidendi väimees.

Igal võimalusel visatakse Venemaa vastu välja „Krimmi küsimus“. Samas ei räägita sellest, et ajalooliselt oli kuni 1954. aastani see poolsaar Vene NFSV koosseisus ja Nikita Hruštšov kinkis selle pärast Stalini surma Ukrainale. Tegi seda ainuisikuliselt, ilma valitsusega kooskõlastamata.

Nende tõdede äranimetamine pole aga meie tänastele valitsejatele kasulik. Muidu ei tekiks viha suure naabri vastu ja kaoks ära võimalus rahvast pidevalt „sõjaohuga“ lollitada.

Ja mis peamine, nii saab rahva tähelepanu juhtida olulistest asjadest eemale. Näiteks, et mitte käsitleda Tallinna Sadamaga seotud otsuseid, mis on Juhan Partsi eestvedamisel tehtud: mittevajaliku jäälõhkuja ostmine – kümneid miljoneid üle turuhinna, Saaremaa laevaliikluse segane tehing, sadamajuhtide miljonilised altkäemaksuvõtmised. Partsi muudel vägitegudel (Estonian Air) ei hakka ma praegu isegi mitte pikemalt peatuma. Taas räägime arvest, mis läheb maksumaksjale maksma kaugelt üle 100 miljoni €uro.

Riiklik seebiooper „Esileedi“

Ja see suur vassimine uue „esileedi“ tulekuga.

Soome meedias tembeldati Eesti presidendi abiellumine riiklikuks seebiooperiks, kuna tegemist on Ilvese kolmanda abieluga ning uus naine on temast märgatavalt noorem.

Aga meenutame: alguses oli Ieval vaid üks laps, kes elab oma saadikust isa juures. Siis tuli välja, et tal on ka teine väikelaps, kellega meie president pidi väga hästi läbi saama. Ja seejärel saime teada, et selle blondi lapsukese Aserbaidžaanist pärit issi suri vähki.

Kui siis hakati asja uurima, selgus, et too issi suri hea mitu aastat enne lapsukese sündi. Ja kui veel edasi kaevati, selgus, et too kadunuke elas pereisana ja tal oli (vist) 4 last.

Miks peaks meie rahvas veel uskuma midagi, mis allkirjastatakse Vabariigi Presidendi kantseleis?

Aga need on ametlikud uudised, mille vastu harva keegi astub.

Üks julge siiski oli. Inga Raitar. Õhtuleht 14.12.2015, „Presidendi viis varjundit“:

„Toomas Hendrik valib naisi elukutsest lähtuvate vajaduste alusel,“ arutles kümmekond aastat tagasi Evelini ja THI afääri avalikuks tulles üks staažikas seltskonnaanalüütik. „Ameerikas immigrantide järeltulijana on kõrgematele positsioonidele tõusmiseks hea olla abielus puhastverd ameeriklannaga. Eesti rahvuslikku poliitikasse tagasi tulles aga võõramaalasest naine enam kasu ei too, siis on abiks meediaga heas suhtes olev, noorem, efektse välimusega eesti naine.“

„Otsige naist,“ ütleksid prantslased. Otsis. Ja leidis.

Juba mõnda aega sahistatakse, et Ilves sihib pärast teise ametiaja lõppu kõrget positsiooni NATO-s. See soov kumab läbi tema kõnedest, kus on palju juttu sellest, kui oluline on Eestil maksta 2% SKP-st sõjalisteks kulutusteks, hoolimata rahva võimalustest ja vajadustest kodumaal.

Läti kaitseministeeriumi küberjulgeoleku kaunis nõunik Ieva Kupce on sellise karjääri puhul saatjaks nagu loodud.

Vabariigi Presidendi ametihüve seadus (vt Riigi Teataja) määrab presidendi abikaasale 20% presidendi ametipalgast kuni presidendi surmani. Ja seejärel on lesel õigus toitjakaotuspensionile. Olgu öeldud, et presidendi kuupalk on, samuti seadusest tulenevalt, 7-kordne Eesti keskmine palk.

Muidugi avaldati see kõik peavoolumeedias seepärast, et rahvas on ametiaega lõpetavast kikilipsust tüdinud, ja mis peamine – see ju toob klikke reklaamiandjaile.

Teadmaks tänapäeval tõtt, tuleb lugeda-kuulata ka teisi kanaleid ja ringi liikuda internetis. Otsustame ikka ise, ei keegi teine.

AIVO OINA, vaatleja

[esiletõste]     Priit Hõbemägi tõestas ühes nädalalõpusaates väga usutavalt: jõuorganid on Savisaare võtnud pihtide vahele ja jätnud linnapeatoolist ilma just sellepärast, et tulevad presidendivalimised. Sellepärast hoitakse teda kapo ja prokuratuuri kaasabil valimistest kõrvale.

Jaga |