Kaks katastroofi ja maailma moraal

ALLAN ALAKÜLA,      19. september 2001




"Demokraatlikud süsteemid lihtsalt on haavatavad," kuulutasid USA analüütikud ja meie Laar-Luik-Ilves nendega kooris, oskamata seletada, kuidas oli võimalik tohutu jõuga rünnak USA hiilguse sümbolitele. Meenutades, kuidas Matthias Rust oma sportlennukil Moskvas Punasel väljakul 1987. aastal maandus, näeme, et samamoodi haavatavad on ka totalitaarsed süsteemid - Rusti asemel võinuks ju olla ka mõni suitsiiditerrorist ja miski poleks takistanud teda koos pommiga otse Kremlisse põrutamast.
Rusti temp andis siiski hoogu perestroikale Nõukogude Armee ladvikus ja mutrite lõdvendamisele N Liidus tervikuna. USA, kes peab ennast praeguse maailma demokraatia etaloniks, saab aga nüüd paraku liikuda ainult kruvide kinnikeeramise suunas.

ÜRO rassismikonverentsil naeris Läänemaailm välja Lõuna-Aafrika Vabariigi presidendi Thabo Mbeki,kui see rääkis Maad asustavatest miljarditest vaestest ja vaevalt miljardist rikkast. Keskmine Lääne inimene on kõigutamatult veendunud,et tema rikkuse allikaks on tema loomupärane andekus ja töökus. Niisamuti, nagu arengumaade vaesuse põhjuseks peab tavaline läänlane ikka korruptsiooni, harimatust ja laiskust.
Suure arusaamatusega on Lääne meedias käsitletud regulaarselt rikaste riikide tippkohtumisi saatvaid globaliseerumisvastaste proteste. Kõigutamatu on olnud veendumus: heaolu=kapitalism=demokraatia=USA ja Euroopa=maailma päästmine.

On tõsi, et maailma eri osades elatakse eri ajastutes. Aga nii nagu ka Euroopa suurlinnade kvartaleis esineb keskeagset mentaliteeti, nii tuleb ka kõige vaesemates arengumaades ette kõrgtehnoloogia oaasikesi. Ja on õige, et lastes keskaegse mõtlemisega usufanaatiku kas või Boeingi pardale, võib juhtuda nii, nagu juhtus Manhattanil.
Üks rahvalik rohi selle vastu on edaspidi rikastes riikides lõunamaalse välimusega mehi näiteks mitte ühistransporti lasta. Ameeriklaste esimene olmetasandil reaktsioon pöörduski võrdselt araabia ja juudi päritolu kaasmaalaste vastu - tänavale ja ammugi pubisse neid enam ei oodatud. Ka Moskvas on pärast pommiplahvatusi lintshitud kaukaaslase välimusega kaaskodanikke. Terroriohtu see aga ei vähenda, pigem suurendab selle kandepinda.

Teine võimalus on üritada terroristide baasid maatasa teha. Kuid Iisrael on vaatamata USA massiivsele abile palestiinlaste vastu siiski võimetu olnud. Niisamuti pole põhjust arvata, et USA ise suudaks terrorismile lõpu teha mõne treeninglaagri hävitamisega Afganistanis või Pakistanis. USA-l võiks olla seejuures edulootust, kui tema vastu oleks üksnes terrotistid või ka mõni üksik vaesem riik. Tegelikult on tema majanduslikust ja sõjalisest hegemooniast häiritud aga kõik USA-le alla jäänud maailma jõukeskused. Sõda tuleks siis sisuliselt pidada suure osa Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika rahvastega, kellel on reeglina tugevad kogukonnad ka Lääne keskustes.

Vaesemates riikides kodanikuühiskonna retseptid ei tööta

Terrorismi vastu võitlemise ainus shanss peitub maailma majandusliku ja kultuurilise arengu tasakaalustamises. See ei tähenda ainult USA-le sobivate rezhiimide võimule aitamist. Parim näide selle kursi haprusest on Pakistan. Samuti ei hakka Aasias-Aafrikas tööle Lääne kodanikuühiskonna retseptid - isegi suhteliselt euroopalikus Eestis on selles vallas areng väga visa tulema.
Maailma võib päästa vaid vaesemaid ja samas suurima rahvaarvuga riike soosiv (võrdsusest enam ei piisa) kaubandusrezhiim, tehnoloogiate eksport sinna ja sealt ajude väljaimemise lõpetamine. Rikas lääs peab oma turvatunde nimel osa oma rikkustest loovutama vaestele. Kaitserakettidesse ja luureagentuuridesse investeerimine mingit turvagarantiid niikuinii ei anna.

Tsivilisatsioonide kokkupõrge?

Paraku räägitakse terrorismi eelkirjeldatud põhjuste asemel praegu valdavalt islami ja kristliku tsivilisatsiooni kokkupõrkest. Seda, et ka meie aladel peetud ususõdadel olid alati majanduslikud ja poliitilised juured, seejuures nagu ei märgata.
Ma pole kahjuks saanud käia USAs, küll on õnnestunud aga viibida mõnedes nn islamimaades: 1987-1989 Iraani piiril Aserbaidzhaanis Nõukogude armees, 1990. aastal vahetult enne suurema moslemimäsu puhkemist Tadzhikistanis, mõne aasta eest turismireisil Türgis, mullu neli kuud stipendiumiga Indias (käisin ka Pakistani piiril Kashmiiris) - India nimelt loeb end moslemite arvult maailmas Indoneesia järel teiseks riigiks.

Teooriaid islami fundamentalismi põhjuste kohta on palju. Minu kogemus sunnib siiski uskuma neid, kes näevad peapõhjusena sealsete piirkondade vaesust, mis on olulisel määral tänaste rikaste riikide poliitika tagajärg. Bush Noorem oli isa jälgedes ameeriklaste hulgas üsna populaarne oma karmi retoorika- ja käitumisega araablaste suhtes. Manhattani katastroofuudiseid vaadates ei pidutsetud seetõttu sugugi ainult palestiinlaste laagrites ega Iraagis. See oli pidupäev terves islamimaailmas.

Olulisem religioonifundamentalismi põhjuste otsimisest on aga see, et Lääs on vaatamata varalisele kuristikele maailma eri piirkondade vahel üritanud probleemi siluda ainult oma demokraatia gospeliga. Reaalpoliitikas pole arengumaade huve arvestatud.

Eesti rikkad ise oma õnnesepad, eesti luuserid ise süüdi

Niisamuti on ka enamik Eesti rikkaid veendunud, et on ise oma õnne sepad. Võib-olla on neil õiguski ja nad tunnevad end oma villades turvakaamerate vahel üsna kaitstult.
Luuserid, madalapalgalised jne arvatakse olevat ise süüdi oma kehvemas olukorras, ka selles, et ei jaksa poest viinagi osta (sama on nüüd öelnud ka lausa ametist lahkuv president Meri!). Seegi ei pruugi alati vale olla. Moraal siit on aga ikka üks nii maailmale kui Eestile - nii nagu Ameerikat tabas ebavõrdsest maailmast kellegi jube vihapurse täiesti ootamatult, nii ei saa ka meil ükski villaomanik olla kindel, et meie meeleheitele sattunud kaasmaalased siinseid kapitalismi sümboleid näiteks Liivalaia tänaval kööginoa, tellise, kirve või mõne tõhusama vahendiga ei ründa.

Räägime ka kaastundest

Oletame, et USA-s loetakse terroriohvreid kokku 10 000 (tegelikult vist nii palju ei tule). Võrreldes USA (240 miljonit) ja Eesti (1,4 miljonit) elanike arve, ilmneb, et Eestis peaks USAga võrdelises katastroofis hukkunute arv olema 58 inimest. Arvestades Eesti haiglates hinge vaakuvate ja seni leidmata kodudes koolnud inimeste hulka, võib meil sidrunimaitselise mürgi ohvrite hulk tulla suuremgi.
Seega on USA ja Eesti praegu inimohvrite poolest kogenud üsna sarnase suurusjärgu katastroofe.
Eesti president saatis pärast esimeste uudiste laekumist viivitamatult USA presidendile kaastundetelegrammi. Oleks vist palju loota, et enne USA tragöödiat oleks ka Ameerika president Eesti rahvale meid tabanud õnnetuse puhul kaasa tundnud. Eesti oma president võinuks siiski mõne lohutava sõna kaasmaalastele leida.
Selle asemel kuulutas Lennart Meri Riigikogus, et tegu on meie rahvusliku häbiga ja nõukogude aja raske pärandiga. Peaminister Mart Laar esitas kaamerate ees oma rahvale kaastundeavalduse tavapäraselt kolmandas isikus. Ameerika ohvrite puhul suutis ta ette kanda märksa selgema sõnumiga teksti.
Neljapäeval heisati meie valitsuse korraldusel leinalipud justkui demonstratiivselt USA ohvrite mälestuseks, Eesti oma ohvreist ei sõnagi. Ainult Eesti Evangeelne Luterlik Kirik pidas ühispalvuse nii Eestis kui ka Ameerikas hukkunute mälestuseks.

Julgeoleku garantii asemel täiendav risk

Eestis on aastaid domineerinud müüt USA kõikvõimsusest, kõikidel aladel, terves maailmas. USA julgeolekugarantii oli peamiseks argumendiks, millega peaminister Laar kaitses äsja parlamendis Narva Elektrijaamade müüki USA kompaniile. Eesti saamist NATO liikmeks esitatati 11. septembrini meie publikule juba kui sisuliselt otsustatud asja.
Pärast USA haavatavuse demonstratsiooni peame aga küsima, kas Ameerika investeeringud on Eesti julgeoleku garantii või hoopis täiendav risk? Maailma sandarmina tegutsev USA on ju häirinud ja jääb häirima kõigil mandritel-saartel paljusid jõude, kelle ainsaks relvaks jääb terror. Rünnata võidakse peale USA koduste sümbolite ka tema liitlasi.
Maailm loodab, et USA ja Venemaa islamiterrori vastane koostöö nüüd süveneb. Sel juhul on aga USA elektrijaam Eesti-Vene piiril näiteks Kesk-Aasias ja Tshetsheenias opereerivatele koraani ja kinzhalliga relvastatud pühadele sõdalastele veel eriti magusks sihtmärgiks. Rooma- ja kreeka kiriku piiririik Eesti võib muutuda USA-Vene alliansi puhul nende ühisele vaenlasele suhteliselt kergesti haavatavaks sihtmärgiks.

Kuna USA aktiivsus Ida-Euroopas nüüd paratamatult väheneb (on iseküsimus, kas Ameerika pöördub üldse koju või keskendub islamirpiirkondadele, sh Balkanile), laieneb meie aladel Euroopa Liidu ja Venemaa mänguruum.
Kuigi USA katastroof varjutas massimürgituse tõttu surve alla sattunud Eesti valitsuse püsimise teema, peab jõujoonte muutumine maailmas peagi kaasa tooma ka sisulisi ümberrivistumisi Eesti valitsemisel.

OMANÄOLINE VENNASKOND: Moslemid on üpris üht nägu tööl ja puhkehetkel, maal
ja linnas. Uskmatu petmine aga on auasi igal ajal ja igas kohas. Autori foto

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)